Minu unistuste sünnipäev

Võiks vist öelda, et aastate jooksul on mu sünnipäeva tähistamiste ampluaa olnud üsna lai. Mul on olnud ülimalt ameerikalik sünnipäev 20 inimese ja hiiglaslike õhupallidega, riigist põgenemise sünnipäevad Viinis ja Budapestis (kas ma tõepoolest ei kirjutanudki meie Budapestis käigust? Kui häbitu minust!), on olnud low-key sünnipäevi sushi ja lauamängudega ja eriti low-key sünnipäevi lihtsalt Werneri koogitükiga.

Aga sellel aastal ma tundsin, et on aeg millekski suuremaks. Mitte külaliste arvu poolest suuremaks (õnneliku juhuse tõttu tunnen ma täpselt nii palju inimesi, et nad kõik mahuvad meie diivanile ära), aga korralduse mõttes suuremaks. Niisiis kulus mu selle aasta peo planeerimise peale enam-vähem kolm kuud. Sinna sisse jäi Hiinast mandi tellimine, Pinteresti selgeks õppimine, menüü koostamine ja muu säärane.

Siis kui Hiinast asjad kohale jõudsid. Ah kui noor ja ilus ma olin...

Ühtlasi tundus mulle, et on viimane aeg korraldada Harry Potteri teemaline pidu. Esiteks kuna sellel aastal on Harry kuidagi eriti teemas püsinud ja teiseks selleks puhuks kui juhtumisi on väljastatud mõni määrus (st naine.postimehe artikkel), et kolmekümnendates on teemapeod keelatud ja kolmandaks selleks puhuks, kui ma järgmisel aastal tunnen end äkki nii vanana, et tahan ainult korraldada pidusid, kus me kõik istume koos valgel diivanil, maitseme erinevaid veine - vaadates samal ajal telekast kokkuvõtet nendest veinidest - ja sülitame siis need veinid välja ühte suurde ämbrisse.

Igatahes kulus mul umbes kuuke, et meisterdada õhupallist ja ajalehtedest nõiakatel mitmemahlamögina jaoks, mida Harry Potteri viienda osa joomismängu kõrvale rüübata. Selleks, et kõik ikka mängureegleid lugeda saaksid, jagasin igale külalisele ka ümmargused prillid. Loitsude tarbeks oli igaühele määratud ka võlukepp, mille ma juba augustis Treimanis parajaks lõikasin ja ära koorisin (ja mille ma plaanisin kuldseks värvida, aga totaalselt ei värvinud...). Hiljem mängisime veel "Cards against muggles" mängu ja järgmisel hommikul said ööseks jäänud pühapäeva pannkooke kah.

Mitmemahlamögina katel

Temaatilised koogikesed. Retsepti nimi oli "super moist cupcakes". Ma ütleks, et suht moist olid 

Taustal on mu esimene sünnipäevakink, max tuus Wonder Womani veepudel

Jaa peoseltskond. 

Juhiksin tähelepanu sellele, kui casually K oma võlukepiga lumos-loitsu kasutab ja tule põlema paneb 

Me Matsiga enne KKK võlurite kokkutulekule minemist 

Üllatuskülaline oli Myrtle

Täna aga kostitasin end Meat Marketis lõunaga (vahemärkus - üks ärimees soovis mulle head isu, nii et vaatamata sellele, et ma juba KOLMETEISTKÜMNENDAT korda 17 saan, on mul vist ikka natuke geimi säilinud) ja pooleliitrise tasuta Coffee Ini piparmündi mochaga ning õhtul sööme sushit ja kooki. Mm, sünnipäev...

Schnitzel, Schnaps ja Komissar Rex

Kuna algselt oli plaan, et ma veedan selle aasta Austrias, siis mõtlesime, et oleks äge sünnipäevakingitus, kui mõned mu sõpsid saaksid novembris mulle Eestist külla tulla ja me veedaks üheskoos nädalavahetuse Viinis ning ka Teresa lubas selleks puhuks Saksamaalt kohale tulla. Enne veel kui selgus, et ma siiski Austriasse ei jää, ostsid Maria ja Renate juba lennupiletid ära, nii et kui ma koju jõudsin, hankisin ka endale piletid, et nad vaesekesed ilma minuta Viinis mu sünnipäeva ei peaks tähistama. Niisiis sõitsime eelmise reede õhtul Riiga, et veeta öö mu sugulase juures ja laupäeva hommikul kell pool kaheksa lennata Viini ja seal Teresa ja Sebastianiga kokku saada.
Algne plaan oli mu sünnipäeval süüa hästi palju kooki ja Wienerschnitzlit ning teha õhtul mõned joogid ja siis pühapäeval natuke linna uudistada ja suveniire osta.
Lõppude lõpuks jõudsime me laupäeval süüa ainult ühe tüki kooki ja pühapäeval ka ning kumbagi neist ei söönud me nendes kohvikutes, mille ma juba aegsasti välja olin vaadanud ning šnitslit me ka ei saanud, sest kõik kohad olid ära broneeritud.
Laupäeval käisime aga napsimuuseumis, mis oli üliäge, sõime mingis lambikas kohas Austria toitu ja plaanisime siis välja minna, aga kui pärast õhtusööki oma ülisuperluksuslikku korterisse tagasi jõudsime, ootas meid võrdlemisi ebameeldiv üllatus ees. Kõigepealt läksid tuled põlema ainult ühes magamistoas ja praktiliselt terve korter oli ilma elektrita ning siis avastas Teresa, et meie magamistoas oli lühter koos lambipirniga laest alla kukkunud ja ilmselt lühise tekitanud. Oleks olnud päris põnev, kui see öösel meie voodi kõrvale oleks kukkunud! Siis ootasime sada aastat korteri üürinud tüüpi ja siis veel sada aastat elektrikku, kes lõpuks enne südaööd asja enam-vähem korda tegi ning siis olin mina isiklikult juba väsimusest ümber kukkumas ja me kõik läksime hoopis magama.
Pühapäeval sadas vihma, nii et suurt linna peal jalutamise tuju polnud, aga kuna meil oli aega vähe, oli mõistlik kasutada neid hop on-hop off busse, tänu millele me nägime võrdlemisi palju ning käisime ka Schönbrunni juures. Lõpetasime oma koosviibimise Viini kuulas lõbustuspargis, kus tegime tiiru nende 170-aastase vaaterattaga ja miskis kummituskohas käisime ka. Pärast seda pidid Teresa ja Sebastian tagasi Salzburgi sõitma ning meie tegime ühed hõõgveinid Viini suurimal jõuluturul. Kuna vihma hakkas aga uuesti sadama, siis väga suurt naudingut ja erilist jõulutunnet just ei olnud ja me läksime korterisse tagasi, et esmaspäeva varahommikul kodupoole tagasi liikuda. Vot nii. Aga pilte sai palju!

This year we decided to fly over to Vienna with a couple of friends from Estonia and meet up with Teresa and Sebastian to celebrate my birthday and see what this gorgeous town has to offer. 
The original plan was to eat A LOT of cake and Wienerschnitzel and have some drinks on my birthday on Saturday and then do some sightseeing on Sunday, but things didn't go exactly according to plan.
We ended up having only one piece of cake on Saturday and that was before Teresa and Sebastian even arrived and after meeting them at the train station we had just enough time to find our superfancyawesome apartment, drop off our stuff and head to the Schnaps museum, which was AMAZING - you pay 7 euros, listen to a short (and really fun) introduction on how schnapps is made and then you get to sample as many drinks as you want to - they say three but they don't really count. After that we were starving, but it turned out all the places we wanted to have schnitzel at were fully booked, so we ended up having dinner in a not-so-fancy place, but hoped to turn the evening more birthday-ish with drinks after changing clothes at the apartment. When we got there, however, it turned out that the power was out in all the rooms except one and Teresa soon discovered why - the chandelier in our bedroom had fallen to the ground and shattered to pieces and probably caused a short-circuit, so we had to wait a looooong time before everything was cleaned up and the power was restored and by then it was almost midnight and most of us were exhausted, so we just went to bed after a couple of mimosas.
Sunday was rainy, so we took a hop on-hop off bus tour, which was a really good idea, since our time was limited. We saw quite a lot, including the Schönbrunn castle and ended our time together in the Prater amusement park. We took a ride on the 170-year Ferris wheel and did a ghost tour and then it was time to say goodbye to Sebastian and Teresa, who headed back to Salzburg. The Estonian team had a Glühwein at the Christmas market, but the rain was pouring, so we also ended our night with that and flew back home on Monday morning.

 Omg, nii kultuursed.

Omg, high culture!

 Mina ja Õhupall Albert. Mu riietus oli tol päeval selline, et kõik muudkui vahtisid mu... õhupalli.

With Albert the Balloon. Thanks to my outfit that day everybody was constantly staring at my... balloon.

 Viinis on palju kummalisi muuseume, näiteks matusemuuseum, aga guljašimuuseum kõlab kahtlemata kõige kummalisemalt.

Vienna loves strange museums, but the goulash museum might just be the strangest.

 "Doonau", hihi.

Tehniliselt oli napismuuseumi piletihinna sees kolm shotti, aga ega keegi ei lugenud. See oli äkki mingi... viies naps? Ja kuna mul oli sünnipäev ja ma tassisin oma õhupalli kaasas, sain muuseumilt kingituseks pisikese pudeli maailma parimat kullatükkidega apelsininapsi, mis oli piisavalt väike, et sain selle käsipagasiga koju ka tuua. Nii tahtsin lennujaamast suuremat pudelit ka osta, aga seal polnud :(

Probably working on our fifth schnapps by then. Because it was my birthday, which was made quite obvious thanks to the balloon I was carrying around, the owner of the museum gave me a little bottle of the world's greatest orange schnapps with little pieces of gold in it. Seriously - when you go to Vienna, you HAVE to go that museum.

 Kingitus mu rahvusvahelistelt sõpradelt. Selja peal on veel teksti ja minu pilt. Hakkan nüüd kõigil jooksuüritustel selle särgiga käima!

A gift from my lovely unicorns - "If you can't fry it, put glitter on it". Can't wait for the next running event to show everybody how the unicorns do it!

 Selline üllatus ootas meid siis magamistoast.

What we think happened was, someone swinged from the chandelier and then came in like a wrecking ball. 

Sünnipäevaõhtu - vahvlid, mimosad ja Albert.

At least Albert was happy no matter what.

 Hommikusöögiks olid loomulikult munad ja peekon. Mm, peekon...

Eggs and bakey for breakfast, of course.

Kuna oli külm ja märg, jõime pühapäeval punšši. Rumm enne kella 12, jess.

A round of punch before noon will make you forget all about the rain!

 Väike šokolaadist paavst!

My little chocolate pope!

Schönbrunni loss.

The Schönbrunn palace.

 Belvedere'i loss, mis oli meie korterist mingi viie minuti kaugusel.

The Belvedere palace, which was basically around the corner from our apartment.

 Viini kõige kuulsam kohvik, kuhu ma täiegaaa tahtsin minna (väidetavalt nautisid sealseid kooke nii Freud, Hitler kui Stalin), aga kuna laua järjekord oli uksest välja (nagu näha), siis pidime sellest loobuma.

The most famous cafe in Vienna, favored by Freud, Hitler AND Stalin, if you believe my little tourist book, but unfortunately it was so tightly packed we had to give up having cake there.

Igatahes paigutaksin ma Viini oma kõige ilusamate linnade edetabelis kolmandale kohale pärast Prahat ja Charlestoni ja ootan kannatamatult, et saaksin sinna soojemal ajal tagasi minna ja teha ära kõik need asjad, mis praegu tegemata jäid.

Vienna was so great that I would give it third place in my list of most beautiful cities - right after Prague and Charleston - and I cannot wait to go back there!

Sünnipäevanädal!

Jah, taaskord on kätte jõudnud see õnnis nädalake, kus ma end vaimselt oma sünnipäevaks ette valmistan ja kasutan häbitult iga võimalust oma tahtmist saada, sest "mul on sünnipäevanädal".
Eelmisel aastal sai seda ikka väga suurejooneliselt ette võetud ja me tähistasimegi mu sünnipäeva nädal aega järjest IGA JUMALA PÄEV, kuniks mu päris sünnipäeval kõigil toss väljas oli ja keegi (kaasa arvatud ma ise) enam asjast suurt midagi ei arvanud (loe postitusi sellest imetabasest nädalast siit ja siit). Sellel aastal ma asja ilmselgelt nii suurelt ette ei saanud võtta, aga kuna ma oma sünnipäeva tähistan tänavu hoopis Viinis, siis osaliselt olude sunnil sai mõnede inimestega nädalake varem tähistamisega pihta hakatud küll.

Esiteks ei saa muidugi üle ega ümber sellest koogist, mille mu maaaaailma parim Kristel küpsetas (kuigi ma tahaks selle koogiga küll nii üle kui ümber olla. Kogu aeg). See. Oli. Eepiline. No te vaadake seda (ja vaadake millise graatsiaga Kristel pilti teeb ja Lightroomi kasutab, päriselt ka). Retsept on pärit siit ja mina võtan kõik oma mütsid maha nii selle inimese ees, kes retsepti üles pani, kui Kristeli ees, et ta seda järgida suutis ja midagi nii imelist valmist küpsetas. Omnomnom, ma ütlen teile!

Reede õhtul käisime sushit söömas ja sellest mul pilte pole (kuigi ma tean, et kui sushit süüa, tuleb ALATI pilti teha), nii et te peate mind lihtsalt uskuma kui ma ütlen, et me sõime sushit ja see oli sama imeline kui ikka ja mitte kusagil siin maailmas ei ole nii head sushit kui Tartus.

Laupäeva hommikul tegime mustikapannkooke, mis millegipärast ei tulnud jälle sellised välja nagu peaks. Siiani on nad tulnud umbes pooltel kordadel ja vaid ükskord olid nad nii kohevad ja krõbedad kui peaks, aga see-eest oli too kord ka nii vaimustav, et ma räägin neist veel aastasadu. Pilti ei teinud jällegi mina, sest üllatus üllatus! Kui oma telefoni umbes 5000 korda vastu põrandat või asfalti visata, juhtub ühel hetkel see, et kaamera on kõike muud kui adekvaatne ja piparkoogidki jäävad pildi peale roosad, mis me siis pannkookidest räägime. Seega on minu spontaansed pildistamised pildistatud ja kui midagi põnevat toimub, pean käima pinda inimestele, kellel on normaalsed telefonid või kaamerad, et nad selle jäädvustaksid.

Tartust kiirustasin laupäeva lõuna ajal Pärnusse, et teha üks perekondlik õhtusöök MUM cafés, kus ma olin juba aegade algusest saadik käia tahtnud. Sellest puuduvad jälle pildid, aga kujutage hästi elavalt ette, milline näeb üks keskmisest peenem taldrikutäis toitu ja nii põhimõtteliselt oligi. Ja kakao oli neil väga hea, muide. Ütleks, et viimaste aastate Pärnu parim, ehkki Romantika piparmündikakaol on mu südames alati oluline koht.

Pühapäevast algas mu sünnipäevanädala ambitsioonikas trennigraafik, kuus trenni viie päevaga, millest neli on juba tehtud, nii et praegu vähemalt näib, et õnnestub!
Esmaspäeva õhtul käis ka Maria külas ja mängisime traditsioonilise "Mees kes teadis ussisõnu" mängu.

Rohkem ma vist enne sünnipäeva otseselt ei tähistagi. Täna vaatame Mändsu juures Potterit, aga seda me teeme igal nädalal. Kahju küll, et mu sünnipäevanädalale sattus just mu kõige vähem lemmik osa (neljas), aga vähemalt on seal see Edwardi koht, mwahahaaa.
Üldiselt olen tõlkinud nagu homset ei tulekski, aga teate mis, just vaatasin kalendrisse ja tundub, et tuleb! Ja pärast homset tuleb ülehomne ja juba me stardimegi Riia poole, et laupäeva varahommikul Viini lennata! Jee!

Sünnipäev - võiduka lõpuni

Jätkan siis sealt, kus eelmine kord pooleli jäi, ehk kolmapäevast. Kolmapäevaks meil midagi plaanis ei olnud, sest Sebastian ütles, et ta peab õppima ja Teresal oli vaja esseed kirjutada. Kuna minul oli haruldaselt vaikne nädal kooli mõttes ja väljas oli uskumatult soe ja päikseline ilm, otsustasin võtta ette jalutuskäigu kohtadesse, mida ma alati olen tahtnud siin näha, aga senini pole veel jõudnud - Colonial järve juurde ja Battery teist otsa (siiani oleme alati keskelt alustanud ja põhjapoole liikunud, nii et mul oli lõunakülg täiesti avastamata.
Noh, see "järv" tähendas tegelikult igasuguse veevahetuseta betoonist auku keset linna, aga Sammie ütles, et siinkandis polegi ühtegi looduslikku järve. Edasi liikusin Batteryle, läbi kõige rikkama ja vanema arhitektuuriga kandi, imetlesin maju ja imesin endasse nii palju sooja päikest kui võimalik. Tuleb tunnistada, et Battery lõunakülg sarnaneb üsna palju põhjaküljele, ainult et sealt näeb ka Ashley jõge. Palmiallee ja ilusad vanad majad on ikka märksõnaks. Nägin seal ühte delfiini, kelle õnnestus isegi enam-vähem pildile saada. Edasi liikusin mööda Batteryt Waterfrontini (nagu ikka) ja nägin seal lausa kolme delfiini koos hängimas - kahe seljauimed said ka jäädvustatud :)
Pärast kahetunnist jalutuskäiku olin suhteliselt väsinud, aga rahul, vähemalt ei jää nüüd kripeldama, et neid osi Charlestonist ei näinudki. Seitsme ajal läksime Teresaga õhtust sööma ja pärast seda pidime korraks Sebastiani juurest läbi minema, sest Teresa oli oma telefoni sinna unustanud. Või nii ma arvasin... Teresa koputas uksele, uks avanes ja tuba oli kottpime, arvutis mängis Rocky Horrori muusika ja kui tuled põlema läksid, hüppasid leti tagant välja Sebastian, Astrid, Sammie, Lihua ja Thomas, kes SURPRISE! hüüdsid. Kogu tuba oli kaunistatud õhupallidega ja nad olid mulle tordi küpsetanud... ma tordist siia pilti ei pane, sest see nägi üsna ropp välja, aga kui tahate, võin pilte saata :D ja see oli totaalne üllatus, sest ma absoluutselt ei eeldanud, et nad midagi sellist mulle korraldavad... vaesekesed olid niikuinii minuga juba eelmisest reedest saadik tähistanud. Aa, lisaks olid nad ka kõik Rocky Horrorile temaatiliselt riides, või vähemalt üritasid. Noh, Thomas oli ülikonnas (sest ta on nii kaua oodanud põhjust ülikonda kanda), aga tal olid huuled värvitud. Istusime seal mitu head tundi, kuulasime mussi, jõime punastest topsidest ja mul oli jälle korraga nii tänulik ja nii kurb olla, sest aeg hakkab otsa saama...
Neljapäeva päeval valmistusime reedeseks ettekandeks, mis meil koolis vaja teha oli ja ma skaipisin Susannaga, keda on õnnistatud minust palju vanem olemisega. Õhtul aga läksime kõik koos Mynti, ehkki kõik olid suhteliselt väsinud ja mitte eriti elevil... aga samas see on Mynt, ma ei tea kedagi, kes sinna minnes iseäranis elevil oleks. Kokku tuli päris palju rahvusvahelisi, mitte kõik loomulikult minu pärast, aga kõik mu sõbrad tulid kohale, mis oli armas. Muusika oli halvem kui iial varem, isegi ühedollarilised joogid ei suutnud seda paremaks muuta, aga me püsisime siiski vapralt tantsupõrandal ja vaatasime pidevalt kella, et südaööd mitte maha magada. Seltskond, mis vahepeal laiali oli valgunud, kogunes vahetult enne keskööd minu ümber ja luges viimaseid kümmet sekundit maha ning kui kell kukkus, maeti mind hiiglasliku grupikalli alla, mis oli lihtsalt fantastiline. Ja siis ma käisin ja kallistasin kõikki ükshaaval ja mitmehaaval ja tagaruumidest tuli veel rahvusvahelisi juurde, kes mind õnnitlesid, isegi brasiillased, kellega ma mitte iial ühtegi sõna vahetanud ei olnud, olid ülielevil ja õnnitlesid mind. See oli nii vinge! Kui ma ühe ajal koju jõudsin, oli Eestis juba mu sünnipäevahommik, nii et sain esimesed eestikeelsed õnnitlused ka vastu võetud ja natuke Mariaga juttu aetud.
Reede hommikul pakkusin oma kõige lähimatele hommikusööki, küpsetasin neile mustikapannkooke ja peekonit. Pärast seda oli kaks tundi kooli, siis skaipisin emme, õe ja vanaemaga ning siis oligi aeg seada sammud oma sünnipäevapiknikule. Nagu kiuste olen ma esimest korda elus oma sünnipäeval kohas, kus võiks teoreetiliselt olla piisavalt soe, et seda õues tähistada, aga nüüd oli reedel kogu sügise kõige külmem ilm (umbes 8 kraadi). Selle asemel toimus piknik hoopis Sammie ühikaboksis, sest neil on hiiglaslik ühine ala, kus hängida. Mina selle pikniku korraldamisest osa ei võtnud, ostsin vaid toidumandi ja andsin korraldamise Sebastianile, Teresale ja Astridile üle ja nad said hiiiiilgavalt hakkama. Kokku tuli vist 18 inimest. Ma sain kingiks ühe hiiiiiglasliku heeliumiga õhupalli (kõigilt rahvusvahelistelt) ja veel kaks väiksemat õhupalli ja siis oma ükssarvikutelt (Sebastianilt, Teresalt, Julielt, Sammielt ja Evalt, vist ka Thomaselt) purgi, mis oli täis sildikesi. Iga sildike tähendas ühte kingitust - mõned neist tuletasid mulle lihtsalt meelde, et ma olen äge, siis olid spets kingid igalt ükssarvikult, näiteks laks tagumikule Sebastianilt, löök näkku Teresalt või põsemusi Evalt ning siis veel sildikesed, mille eest ma manti sain, näiteks ühe raamatu, koogikese ja roosa ükssarvikutega talvemütsi. Täiega andekas kingitus mumeelest! Thomaselt sain saksofonil mängitud sünnipäevaloo ka.
Kahjuks sai see piknik väga järsku otsa, sest Sammie pidi seitsmest ära minema. Algselt oli plaan õhtul veel kokteile jooma minna ja ka kõigi nende rahvusvahelistega kohtuda, kes piknikul ei olnud, aga kõik olid õhtuks täiega väsinud. Kokteilibaar oli täis, nii et maandusime lõpuks Teresa, Astridi, Sebastiani, Julie ja Thomasega ühes pubis ning pärast liitusid meiega veel mõned inimesed.
Vot selline sünnipäevanädal. Nii palju kõrghetki ja nii palju vaimustavaid inimesi - lisaks veel kõik sõbrad kodus, kes mulle häid soove teele panid. On mul alles vedanud!

 Pilte mu kolmapäevasest jalutuskäigust - Colonial lake

 Pelikan!

 Battery algus

 Delfiin

 Battery majade stiilinäited

 Kaks delfiini

 See on kahjuks ainuke pilt, mis mul kolmapäevasest üllatusest on, sest loomulikult ei olnud mul kaamerat kaasas ja mu telefon ei ole pimedates ruumides just kõige kasulikum

 Reedehommikused mustikapannkoogid

 Lihua söögipulkadega pannkooki söömas

 Mina ja mu HIIGLASLIK õhupall

 Ja siis poseerimisseeriad hiiglasliku õhupalliga

 Susana, Thomas, mina, Julia

 Josega

 Lambikaid pilte :)

 Grupipilt - katse üks. Siit on päris palju inimesi puudu

 Anthony ja Asako

 Minu kingitus

Löök näkku Teresalt

 Laks Sebastianilt

 Frankdorlaga, kes muide mulle sünnipäevakoogi küpsetas

 Grupipilt, katse kaks - siit on puudu Thomas, kes hiilis oma saksofoni tooma