Eilne õhtu

Oeh, ma olen iga õhtu midagi põnevat teinud ja väljas käinud ja magasin vist viimati New Yorgis. Aga nad näitasid meile erinevaid faase, mille rahvusvahelised välismaal läbivad ja esimene neist oli "mesinädalad" ja ma olen NII totaalselt selles faasis. Mul on pidevalt selline tunne, nagu oleksin laksu all (kahtlustan, et nad panevad midagi kraanivette). Ma olen koguaeg lihtsalt niiiii elevil ja armastan kõike ja kõiki. Tänu sellele adrenaliinile ma isegi ei vaja und enam :D

Selleks, et aru saada, miks ma nii palju erinevaid asju teen ja üldse teha saan, peaksin kõigepealt alustama vahepalaga, mille pealkiri on Marino. Marino on 2m 11cm pikk Austraalias üles kasvanud brasiillane, kes on võtnud oma elu missiooniks teha nii, et kõik rahvusvahelised ennast siin võimalikult koduselt tunneksid ja võimalikult paljudega tutvuksid. Ta suhtub sellesse lihtsalt niiii suure kirega ja see tuleb tal suurepäraselt välja, millele aitab suuresti kaasa ka see, et ta teab absoluutselt kõike. Kui kusagil midagi ägedat toimub, siis ta teab. Kõikide kõige ägedamate kohtade juhatajad on ta sõbrad, nii et me saame igal pool allahindlust ja muid hüvesid (nt eile käisime baaris, aga "alaealised" said ka sisse, eeldusel et nad ei joo). Ta on üks nendest õnnelikest, kes on sattunud tegema täpselt seda, mida ta tahab ja kelle ööpäevas on umbes 40 tundi. Esmaspäeva õhtuks olid tal meeles kõigi nimed ja teisipäevaks ka juba sünnipäevad.

Eile õhtul oli linna kuumimas sushikohas -50% õhtu, nii et Marino viis kõik rahvusvahelised, kes tulla tahtsid, sinna sööma (kõik ikka maksid enda eest, aga ta sõna otseses mõttes võttis meid sappa ja viis sinna). Meid oli kokku vist 30, nii et me saime enda alla terve selle koha tagumise ruumi ja jagunesime nelja suurde lauda. Sushi oli...niii hea lihtsalt ja lisaks sellele sattusin ma absoluutselt kõige lõbusamasse lauda, mul olid õhtu lõpuks põsed naermisest täiesti valusad. Noh ja siis ei tulnud meil Teresaga pärast und, nii et me viskasime poole kaheni veel naltsi, nii et mu kõhulihased said ka korraliku trenni (mis on hea, sest nii palju toimub ja me ei jõua ükski päev jõuksi). Teresa on imeline.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid eilsest, sest eilne õhtu oli kogu mu siinoldud aja jooksul kahtlemata kõige lemmikum (ja mul täitus siin täna alles NÄDAL!). Marino viis umbes 15 rahvusvahelist ühte baari, kus oli elav muusika. 

Pean vahepeal ka mainima, et siin on absurdselt palav. Iga päev on olnud umbes 37 kraadi, pluss niiskus. Eile hommikul oli tuletõrjeõppus ja ma pidin maa külge kinni sulama seal oodates.

Kuna me olime õues, siis ei andnud palavus järele ka ja ilmselt tänu sellele hakkas mu klaas veini mulle ERAKORDSELT kiiresti pähe. Või noh, poole peal olin ma juba väga väga lõbus. Mis muidugi tegi suurt nalja Teresale ja Astridile, kes panid ette, et ma võiks klaasi veel juua, lihtsalt selleks et näha, mis juhtub. Juhtus see, mis ikka juhtub, kui ma veits joon - kes on näinud, see teab. Ma tuikusin natuke, itsitasin hästi palju ja rääkisin veel rohkem. 

Mul ei olnud meelest läinud see üks kord kui me pimedas ookeani ääres käisime ja ma panin ette, et läheks nüüd ka. Meiega liitusid veel Thomas Brasiiliast, kes on meie boksinaaber, ja Jose Ecuadorist. Nad on mõlemad 18 ja nii siiralt entusiastlikud, et see on lihtsalt vaimustav. Kuna teised tahtsid süüa, siis tegime vahepeal võikupeatuse ja liikusime mööda väljasurnud kolmapäevaõhtuseid tänavaid ookeani poole. 

Enne päris veeni jõudmist on park, kus on selline purskkaev, mis ongi pm mõeldud enda jahutamiseks. See pole üldse sügav ja seal on suured veejoad. Ja noh, kuna mul oli nii palav (kell pool kaksteist oli 29 kraadi) ja ma olin veits vindine, siis ma otsustasin, et see on kõige parem aeg kõigi riietega sinna sisse minna. Ja tüdrukud järgnesid mulle, mis oli niii äge. Poisid seisid ja vaatasid hämmeldunult pealt, kui me seal ringi jooksime ja läbimärjaks saime. Oeh, see oli nii tore. Ja lisaks sellele oli mul NII hea olla. Jah, ma tilkusin ja haisesin kloori järele (mis muide tegi mu juuksed i-me-li-seks!), aga mul ei olnud palav. Mul oli täpselt paras olla. Ja siis me seisimegi vee kohal selle asja peal mille nime ma ei tea ja ookean oli vaikne ja must ja öö oli nii soe ja tähed olid taevas ja eemal vilkusid tuled ja ma olin nende inimestega, kellest ilmselt saavad siin mu kõige lähedasemad sõbrad see oli lihtsalt selline... õiges kohas olemise tunne, mis oli nii maagiline. Oh jah, nii hea.

Täna õhtul on selline üritus nagu Dive In Movie, mis osade väitel tähendab seda, et kõik hüppavad basseini ja vaatavad filmi ja teised ütlevad, et lihtsalt vaadatakse filmi. Kes teab.

Oma loengutest kirjutan ka ükskord, aga kui ma tagasi tulles oma kohvrist imearmsa hallide juustega naise välja võtan, siis ärge üllatuge, see on mu nais-ja soouuringute professor ja ma lihtsalt EI SAA teda siia jätta.