Inimese aju pidavat kolme ööpäevaga enam-vähem kõigega kohanema. Lugesin kunagi ühest katsest, kus inimestele pandi ette prillid, mis nende nägemise sõna otseses mõttes pea peale pöörasid. Pärast kolmepäevast prillide kandmist nägid inimesed asju jälle õiget pidi. Ideepoolest peaks see kehtima ka ajavahega harjumise puhul, kuigi ma ei oska selle kohta midagi öelda, sest eile jäin jälle niimoodi magama, et viimane asi, mida ma mäletan oli see, et kell oli kümme. Mingi ime läbi olin isegi suutnud lugemislambi kustu panna, aga kui ma poole kuue ajal esimest korda ärkasin, oli mul luger koos Cookie Jriga kaisus :D
Igatahes, mulle tundub, et see kolme päeva reegel kehtib ka kehale, sest pärast kolmepäevast lakkamatut ringikõndimist, kusjuures eile õhtuks suutsin ma vaevalt ühte jalga teise ette tõsta, oli mul täna järsku energiat nii et vähe polnud. Arvutasin just kokku, et läbisin täna jalgsi umbes 18 kilomeetrit. Oleksin rohkemgi käinud, aga päevavalgus sai otsa ja ma tahtsin enne pimedat hotelli tagasi jõuda. Pealegi hakkas mu jäätis sulama. Olgu mis on, igatahes panen täna ka jalad seinale ja venitan lihaseid enne magama minekut, nagu eilegi.
Täna veetsin suurema osa päevast downtownis, mis on eesti keeli siis... all-linn? Hommikul sõitsin metrooga Geenwich Villagisse ehk lihtsalt Villagisse, New Yorgi boheemlaste, kirjanike, kunstnike ja geide keskusesse. Jalutasin seal ringi ning võtsin enda arust suuna järgmise piirkonna SoHo poole, aga läksin loomulikult valele poole, mis oli tegelikult väga äge, sest ma sattusin Union Square’i parki, kus toimus parasjagu tasuta kontsert, ning mille äärest sai maailma kõige segadusseajavamast kohvikust päris hea hinnaga jääkohvi ja toorjuustuga bagelit. Nii New York!
Pärast paari pilguheitu kaardile sain lõpuks ka õige suuna kätte ning jalutasin läbi SoHo Maailma Kaubanduskeskuse mälestusmonumendi juurde. Ma ei taha küll nüüd öelda, et ma mingi kristall-laps või „ekstrasenss“ olen, aga selles kohas oli nii halb energia, et mul oli seal lausa raske olla. Monument, või õigemini monumendid olid tegelikult väga mõjukad. Kaks suurt mustast graniidist kandilist auku, mille äärtest vesi alla keskel olevasse väiksesse kandilisse auku voolas ja äärte sisse olid lõigatud hukkunute nimed. Noh, ma ei oska seda hästi seletada, aga see oli minu arvates väga kohane. Ühteaegu nukker ja õõvastav ja ilus. Ja seda veidram oli näha inimesi, kes endast selle taustal säravate naeratustega selfie’sid tegid ja sinna sisse münte loopisid, kuigi spets oli öeldud, et ärge palun visake sinna asju. Oeh, ma loodan, et need inimesed ei teadnud päriselt, millega tegu, sest muidu oleks see veel eriti masendav.
Igatahes, kaua ma seal olla ei suutnud ning suundusin Battery parki, mis on ookeani ääres ning kust näeb ka Vabadussammast. Lisaks väljuvad sealt ka praamid, millega saab sambale suht lähedale sõita, aga järjekord praamile oli umbes sama pikk kui Tower of Londoni juures (Keiu teab), nii et ma ei hakanud seda üldse kaalumagi. Aga noh, ära ma selle Lady Liberty nägin ning lisaks oli seal pargis ka maailma kõige imelisem tuul. Mmmm... tuul...
Siis võtsin suuna kuulsale Brooklyni sillale, kuna sealt pidi olema väga hea vaade Manhattani siluetile. Sild ise on 1,8 kilomeetrit pikk ja ma kõndisin sellest natuke üle poole läbi, tegin hunniku pilte ning keerasin siis tagasi. Vaade oli tõesti päris võimas, tuleb tunnistada. Brooklynisse ma minema ei hakanud, sest mul oli plaan hoopis Hiinalinna ja Little Italyt ehk väikest Itaaliat külastada.
Hinnalinn mulle erilist muljet ei jätnud ehkki ma seda lootsin, igal pool olid turistid nagu mujalgi, ainult selle vahega, et tänavad olid räpasemad ja vahepeal haises päris hullult. Little Italy ja Hiinalinna piir ongi vist üsna hägune, igatahes jõudsin endalegi märkamatult järsku ühest teise ning otsustasin, et oleks aeg lõunatada. New Yorgis muide pidavat tänu kraanivee kvaliteedile Ameerika parimat pitsat saama ning ma mõtlesin, et kust seda veel autentsemalt saaks, kui mitte Little Italys. Kusjuures seal ei olnudki nii lihtne pitsakohta leida kui võiks arvata, suurem osa restorane keskendusid pastale ja mereandidele ja elukõrgetele hindadele. Lõpuks ma aga ühes väikeses kohas maandusin ning pidin endale küsima „laua ühele“, mis oli suhteliselt nukker. Selle tegi aga natuke tasa see, et mind teenindas korraga neli teenindajat :D Pitsa kohta ma väga midagi öelda ei oskagi, see oli päris hea ja HIIGLASLIK küll, aga Steffanile ikka vastu ei saa. Jõudsin ära süüa poole, lasin ülejäänu kaasa pakkida, nüüd sõin natuke ja hommikuks jääb ka veel. See oli suhteliselt sarnane Vapiano omale, ainult selle erinevusega, et seal oli rohkem manti peal ning mu pitsa polnud poolenisti söestunud, nagu viimati Vapianos.
Kõht ääreni täis, hakkasin ägisedes vaikselt kesklinna või ma ei teagi mille poole tagasi veerema ja mul tuli hullumeelne mõte käia Broadway läbi alates Hiinalinnast kuni Central Parkini ja sealt metroo peale minna. Kokku oleks see teinud umbes 6 kilomeetrit. Etteruttavalt ütlen, et ma jõudsin siiski ainult Times Square’ini, ehk siis natuke üle kilomeetri jäi käia. Ma oleks jõudnud küll, aga pimedaks hakkas minema. Aga iseenesest oli niimoodi käia täiega lahe, sest ma nägin, kuidas Broadway, mis alustas tavalise riidepoode täis tänavana ja vahepeal lausa mingiks kahtlasevõitu urkaks üle läks vaikselt üha enamate säravate tulede ja teatritega täitus.
Nägin Times Square’i hämaras ka ära ja ütleme nii, et pimedas mina sinna minna ei taha. Juba pool tundi enne päikeseloojangut oli seal kaks korda enam inimesi kui päeval (kui neid juba minu jaoks umbes 1000 korda liiga palju oli), ma ei kujuta ettegi, mis seal praegu toimub. Ilmselt on seal rohkem inimesi kui Eestis kokku.
Enne kaheksat olin hotellis ja lõin jalad seinale.
Aga üldiselt ma olen suhteliselt kindel, et New York tervikuna on üks suur meditsiiniline eksperiment et näha, kui suurte temperatuurierinevuste juures inimesed vastu peavad. Tassisin küll terve päeva salli kaasas, aga see jälitab mind hotellis ka. Ainus põhjus, miks ma veel ei köhi nagu tiisikusehaige vanamees on see, et ma olen puhast maatõugu Ida-Eurooplane, kelle heidutamiseks on vaja rohkemat kui väikest kümnekraadist temperatuurierinevust.
Aa, linna peal ringi kolades näeb kõige hämmastavamaid asju. Minu lemmik reklaam ilmselt läbi aegade – ma isegi ei tea, mis asutus see oli, ilmselt keemiline puhastus või midagi, aga nad vist hoiustavad riideid ka ja neil oli parajast käimas pulmakleidi eri: lisaks kleidi puhastamisele ja triikimisele lubavad nad ka su kleiti „sinu järgmiste pulmadeni“ suurepärases korras hoida. „Kuni surm meid lahutab“ küll selle koha moto ei ole.
Ja ajaloo kõige kohatuma tekstiga beebibodi auhind: „Mu emme on joodik, sest ma nutan öö läbi“ (My mama is a drunk because I cry all night).
Oh inimkond...
Jõulud New Yorgis. Seal sees olid ehitud kuused ja lumememmed. VÄGA veider.
No comments:
Post a Comment