Jõulune New York

Oma (sellekordse) USAseikluse lõpetasin samas kohas, kus alustasin - New Yorgis. Nii mõnedki asjad olid nüüd aga drastiliselt erinevad. Esiteks, noh, suvi oli kahtlemata läbi saanud, ehkki niiiiiiii külm seal ka ei olnud, nagu ma Thomase viiepäevase hädaldamise põhjal kartsin - ja tema oli seal tänupühade ajal! Samas on vist ikka ka temperatuuride tajumises erinevus, kui üks on Brasiiliast ja teine Eestist... Lisaks külmale oli erinev veel see, et palju varem läks pimedaks, mis tähendas seda, et ma nägin lõpuks ka New Yorgi pimedas ära - suvel olin ma igal õhtul päikseloojangu ajaks oma hotellis tagasi. Ja noh, jõulukaunistused olid igal pool, kuigi ma ausalt öeldes ootasin enamat, kuna ameeriklased kipuvad nende asjadega tavaliselt üle võlli minema - kui kusagile eramajade rajooni sattuda, siis need pisikesed aiad, mis hiiglaslikke maju ümbritsevad, on tihti nii paksult hiiglaslikke täispuhutavaid lumememmi, tuledest põhjapõtru ja plastmassist jõuluvanasid täis topitud, et jääb üle vaid imestada, kuidas nad üldse oma maja ukseni jõuavad. Tegelikult oli New York väga ilus ja üldse mitte ülekaunistatud, kui see välja arvata, et kuuskedel eriliselt rohelist välja ei paistnud ja kuusekaunistused kohati inimpeast suuremad olid... Aga põhiline erinevus suvega võrreldes oli see, et ma ei pidanud üksinda ringi kolama! Sõpsidega koos on ikka kõik seiklused lõbusamad.
Laupäeval me suurt midagi teha ei jõudnud, venitasin oma Bruno (mille lukk katki läks, nii et vaene Cookie Jr poolenisti mööda maad lohises, enne kui ma avastasin) lennujaamast rongijaama, kus Bret mulle vastu tuli ja mu kotid enda juurde viia aitas ning siis, nagu mainisin, käisime sushit söömas. Sellel korral mul vedas veel eriliselt ka sellega, et ma ei pidanud olema hotellis, vaid sain olla Breti juures, kes linnast umbes poole tunni kaugusel elab. Ühtlasi sain seal esimest korda üksinda toas magada sellest ajast saadik, kui viimati New Yorgis olin. Superluks!
Pühapäeval läksime Bretiga linna peale, astusime paari poodi sisse ja tegime Sebastianit oodates aega parajaks sellega, et otsisime, kust hea diiliga Broadway muusikali pileteid saada. Times Square'il pisteti meile kätte flaierid, millega sai Chicago muusikalile parimatest kohtadest 50 dollarit alla, nii et võtsimegi need piletid ära. Siis oli meil väga emotsionaalne taaskohtumine Sebastianiga (me polnud ju tervelt KOLM päeva näinud!) ja käisime burksi söömas - need burgerid, mida ma New Yorgis sõin, jäid endiselt raudselt mu lemmikuteks kogu USAs, kuigi ma proovisin neid ikka mitmel pool, kui ma oma hirmust paksuks minemise ees üle sain ja lõpuks salatite söömise lõpetasin.
Etendus ei jäänud mu ootustele alla ja oli täpselt nii vinge, kui ma Broadwaylt eeldasin - natuke jäi endiselt kripeldama, et me "50 halli varjundi" paroodiamuusikali vaatama ei läinud, aga samas ma arvan, et klassiku nagu Chicagoga Broadwayga esmatutvuse sobitamine oli isegi kohasem.
Esmaspäeva veetsin ma tervenisti Sebastianiga. Pidime kohtuma kell pool üksteist, üle Brooklyni silla jalutama ja Brooklynis hommikust sööma. Ma suvel tegelikult käisin ka seal silla peal, aga päris Brooklyni ei jõudnud, sest ma keerasin mingi hetk otsa ringi. Arvestades, et mina tulin metrooga ja tema jalgsi oma ööbimiskohast, läks meil üllatavalt kiiresti, enne kui me üksteist üles leidsime. Kõigest kümme minutit helistasime üksteisele ja karjusime üle tänavamüra üksteisele telefoni "Kus sa oled?" "Ma olen Brooklyni silla alguses" "Mina olen ka Brooklyni silla alguses" "Ma ei näe sind" "Ma sind ka ei näe" "Mida sa näed?" "Ma näen Belgia lippu!" "Ma näen ka Belgia lippu" "Aga ma sind ei näe!" "Ma sind ka ei näe!" jne jne jne, kuniks Sebastian ümber pööras ja avastas, et ma tema selja taga teisel pool teed seisin.
Brooklynis eksisime natuke ära, sest Sebastian tahtis just ühes kindlas restoranis hommikust süüa, aga kui me sellest juba kaks korda mööda olime kõndinud, tundis ta kolmandal korral selle koha ära, nii et me saime hommikusöögiga juba umbes poole ühe ajal alustada. Toitu oli aga jällegi nii palju, et seda jätkus terveks päevaks. Siis imetlesime teiselt poolt jõge Manhattani siluetti ja sõitsime metrooga ÜRO maja (ehk minu tulevase töökoha, kui Sebastianit uskuda) juurde. Meie päeva põhiline plaan oli tegelikult minna Rockefelleri kuulsa kuuse alla uisutama, aga kui me sinna kohale jõudsime, tundus see uisuväljak ikka nii väike ja niru, et selle eest 50 dollarit maksta tundus liig. Selle asemel otsustasime hoopis Rockefelleri hoone otsa minna ja pimedat New Yorki imetleda. Enne seda jalutasime veel Viiendat avenüüd mööda edasi-tagasi, imetlesime jõulukaunistusi, astusime St Patricku katedraali sisse ja vedasime ennast ühest pingist teiseni, sest jalad kippusid otsast kukkuma.
Selleks, et Rockefelleri keskuse tippu saada, ootasime kokku vist üle tunni, sest sadu turiste veavad sinna üles ja seal uuesti alla vaid kaks lifti, aga see ootamine oli täiega seda aega väärt, sest vaade oli lausa hunnitu. Talvel ongi ilmselt kavalam just Rockefelleri otsa minna, sest seal on üleval piirdena klaasid ees, mis vähemalt mingil määral tuult kinni hoiavad ja siis pole nii külm. Pärast Rockefellerit ostsime veel suveniire ja kaesime veelkord pimedas Times Square'i üle ning sõitsime Itaalia linnaossa, et õhtust süüa. Õhtusöök lõpetatud, jätsime Sebastianiga metroojaamas üsna pisaraterohkelt hüvasti ning mina sõitsin poole ühese rongiga öösel Breti juurde tagasi.
Teisipäeval hängisin peamiselt Breti ja tema noormehega niisama ringi, käisime Columbia ülikooli linnakus ja tegime väikest jõulušopingut. Ühel hetkel läks Bret tagasi ja ma jäin veel mõneks ajaks linna peale, kuigi mu jalad olid nii väsinud, et veetsin selle aja peamiselt istudes ning kuna vihma hakkas sadama, lõpetasin oma viimase päeva New Yorgis varem kui plaanitult ning läksime õhtul Bretiga hoopis selles linnakeses kus tema elab sööma ja veini jooma.
Teisipäeval aga pakkisin oma asjad ümber ja veetsin päeva lennujaama poole suundudes. Kuigi ma lahkusin Breti juurest juba poole kahest, jõudsin oma lennuki väravasse kõigest tunni enne väljalendu (lennuk läks kella seitsmest). Pagasi äraandmisel hoidsin hinge kinni, aga nad lasid mu kaks kilo ülekaalulise kohvri siiski läbi.
Lend läks kiirelt ja sujuvalt, kuigi mul oli vist kõige ebamugavam koht terves lennukis, aga ma suutsin isegi kaheks tunniks silmad kinni panna ja ülejäänud aja sõin. Oslos oli vahemaandumine, kus tuli tund aega oodata. Seal oli lumi maas, nii et ma tundsin hetkeks isegi südames jõulurõõmu. Oslost koju lendasin Estonian Airi tillukese mängulennukiga, mis õhus võluvalt küljelt küljele kõikus, nii et esimest korda elus tundus mulle, et mul võib lennukis süda pahaks minna, mida siiski õnneks ei juhtunud. Tallinna lennujaamas tuli välja, et kuigi ma ise jõudsin õnnelikult kohale, tegi mu kohver endiselt Oslos aega parajaks, aga see lubati mulle õhtuks järele saata. Lennujaamas ootasid mind aga emme ja õde lillede ja tordiga :)
Mu kohver jõudis õhtuks aga mingil seletamatul põhjusel hoopis Stockholmi ning seal edasi lõpuks Tallinnasse, kust see Cargo bussiga Pärnusse saadeti, mis tähendas vähemalt seda, et ma ei pidanud teda ise bussiga Tallinnast pärnusse vedama.
Esimese öö Eestis magasin 14 tundi järjest ja rõõmutsesin, et olen suutnud ajavahele ära panna, aga nüüd olen viimased kolm ööd praktiliselt tervenisti üleval olnud ja kolme-nelja ajal oma USAsse jäänud sõpradega Facebookis juttu puhunud, nii et ilmselt see ajavahe mind ikka *natuke* mõjutab.

Vot nii. Ja selline mu suur seiklus oligi. Nüüd olen kodus ja siin on nii kummaline, ma olin juba nii harjunud ainuke eestlane olemisega, aga nüüd ma ei tunne ennast üldse nii erilisena :D Tegelikult on kodus hea ja ega ma niiväga seda Ameerika aega taga ei nutagi (veel). Inimesi küll, aga me hoiame kontakti ja näeme varsti nagunii. Pealegi, vaatamata nendele värvikatele kujudele, kellega ma teiselpool ookeani tutvusin, tõdesin ma juba ammu, et ega nad nende vastu, kes mind siin ootama jäid, nagunii ei saa.
Selle blogiga on mul nüüd selline plaan, et kavatsen asja ümber pöörata ja hoopis inglise keeles kirjutama hakata, et mu uutel rahvusvahelistel sõpradel oleks lihtsam mul silma peal hoida. Peamiselt kavatsen postitada strateegiliselt ilusaid pilte Eestist, et neid ikka siia meelitada. Ühtlasi kolin selle blogi ilmselt uuele aadressile, nii et kui te juhtumisi tahate ka inglise keeles lugeda või mu vanu postitusi üle kaeda või lihtsalt pilte vaadata, siis uus aadress, mis järjehoidjatesse lisada tuleks, on
tangerinegatorade.blogspot.com
Aga selle lõputult pika postituse otsa panen veel lõputult palju pilte jõulusest New Yorgist kah

 Talvine Central Park

 Times Square

 Raudteejaam ja Chrysler building

 Brooklyni sild

 ÜRO maja

 Eesti lipp kohe üldse ei tahtnud lehvida

 Jõulud Rockefelleri ees

 Tiffany poe aknakaunistus

 Rockefelleri otsast - neid pilte oli mustmiljon, aga ma üritasin ennast tagasi hoida

 Meie etenduse plakat

 Õhtusöök Little Italys

 Columbia ülikooli linnak

 Jälle ma eputan...

Hanukkah' puhul oli Empire State Building viimasel õhtul sinine

Kohtumiseni, New York!

Oma (praeguseks) viimast päeva New Yorgis võtsin marurahulikult. Hommikul vedasin ennast esimese asjana lähedalasuvasse apteeki ja ütlesin töötajale: „aidake mind, ma lonkan!“ Seletasin talle enam-vähem, mis mul viga on ja ta andis mulle mingit lihasvalu leevendavat geeli. Ma ei tea, kas asi oli selles geelis või minu usus sellesse geeli, aga igatahes suutsin ma peaaegu terve päeva lonkamata olla. Jee!

Pärast hommikusööki ja väikest tšätti Indrekuga sõitsin linna ning kasutasin siinseid soodukaid ära ja ostsin endale uued kinnised jalanõud, kuna eelmised sõid vaikselt mu jalgu. Mu uued ketsid on mingi uudse memory foam tehnoloogiaga, nii et mul oli terve päeva tunne, nagu kõnniksin mööda pilvi. Hiilgav!

Alguses pidime Breti ja tema peiksiga Coney Islandile sõitma, aga me loobusime sellest plaanist, kuna ma ei võtnud rannariideid kaasa ja niisama tunnist metroosõitu ette võtta ei tundunud mõistlik. Hängisime natuke ühes pargikeses, haarasime tee pealt New Yorgi kuulsaid tassikooke (?) kaasa ja suundusime Central Parki. Mulle täitsa meeldis see vaikne tiksumine, sai aja maha võtta ja rahulikult ringi vaadata ja istuda nii palju kui tuju oli. Põhimõtteliselt olin ma tänaseks kõik ära näinud, mis plaanis, nii et see viimane päev jäigi rahulikult hängimiseks.

Mõtlesin, et kui ma siin olen, siis peaks ikkagi burgeri ka ära proovima ning kui see võimalus juba oli, kasutasin ära Breti kui pooleldi kohaliku kogemuse ja me jalutasime ühte restorani, kus liha küpsetatakse vastavalt tellimusele, ise saab valida, millist kuklit ja millist juustu tahad jne. Noh, ikka hoopis midagi muud kui mäkk. Mina võtsin veiseburgeri täisterakukli, cheddari juustu ja avokaadoga. Vaimustav!

Ja siis me jalutasimegi lihtsalt ringi, rääkisime juttu, vaatasime paari poodi sisse ja umbes kaheksa ajal sõitsin hotelli tagasi.

Kuna tänase kohta mul väga palju kirjutada ei ole, siis mõtlesin, et teeks väikese vahepala teemal „Kus on Estonia?“

Seda, kust ma pärit olen, on mult küll juba lugematuid kordi küsitud. See käib neil siin sama automaatselt kui tervitamine. Olen paar korda mõelnud, et mis siis saaks, kui ma vastaksin, et oh, ma olen Brooklynist.

Igatahes, esimest korda küsis mu päritolu kohta üks hotelli koristaja esmaspäeva hommikul liftis. Kui ma vastasin, et Eestist, oli tema sõnasõnaline vastus „Whaaaaat?!“ Ma siis seletasin, et see on Euroopas ja puha ja ta küsis, kas ma olen ikka kindel, et see on päriselt olemas. Ma vastasin et loomulikult ning tema kehitas õlgu ja vastas, et see „kõlab nagu Narnia“. Noh, ma olin selleks valmis, et inimesed Eestist suurt midagi kuulnud ei ole, aga et keegi mu kodumaa eksisteerimises kahtleb ja arvab, et ma nõia ja lõviga riidekappi jagan, ma küll valmis ei olnud :D

Teine üsna tavaline vastus on et aa, Venemaa, jaa ma olen Moskvas käinud, küll seal oli külm. Ma siis ikka üritan seletada, et jah, Venemaa on seal lähedal küll, aga Eesti on ikka omaette riik. Üks vaatas mulle selle peale segaduses pilguga otsa ja küsis, et kas ma olen siis Poolast või. Oeh.

Täna aga kohtusin (järjekordselt) hotelli liftis ühe Ameerika itaallasega, kes suundus sama metroo peale, kuhu minagi ja me rääkisime päris pikalt Eestist. Ta küsis, et mis riigid seal lähedal on ja ma vastasin, et näiteks Soome ja ta küsis, et oot, kesse Soome kuningas praegu ongi :D Aga igatahes, kui ta maha läks, siis ta tänas mind enda harimise eest ja lubas koju jõudes kohe kaarti uurima hakata. Noh, isegi kui ta seda päriselt ei teinud, oli see temast armas.

PS! Kuna ma olin täna (pühapäeva) hommikul veits omadega sassis, siis on need postitused nüüd natuke segamini. Kui ma siin ütlen "täna", siis ma mõtlen laupäeva.

 Mina ja armastus.

 Chocolate cupcake.

 Nämma!

Loomulikus (istuvas) poosis New Yorgi raamatukogu treppidel.

MoMa ja Roosevelt island

Ilmselgelt rõõmustasin eile oma mittevalutavate jalgade üle liiga vara. Täna alustasin päeva jalutuskäiguga Simoni soovitatud Hispanic Society muuseumisse, mis asub minu hotellist 20 tänavavahet põhjapoole, see teeb umbes 2 kilomeetrit. Ma oleksin sinna saanud ka bussi või metrooga, aga siis oli veel see aeg, kui ma mõtlesin „häh, AINULT kaks kilomeetrit!“

Muuseum oli küll mu kaardi pealt väljas, aga jõudsin edukalt nende kodulehel antud aadressini ja seal ei olnud mitte midagi. Ainult väike sildike, mis viitas, et seal kunagi oli mingisugune muuseum olnud. Sellegipoolest ma ei ütleks, et see jalutuskäik tühja läks, kuna sain jalutada läbi selle Harlemi osa, kuhu ma muidu sattunud poleks ning nägin ka Harlemi jõge. Need kortermajad on siin ikka hämmastavad. Ehkki ma olin kesklinnast päris kaugel ning tundus, et tegu polnud just kõige jõukama kandiga, olid kortermajad kõik peaaegu Praha-väärilised, kaunistustega ja päris heas korras, erinevalt meie lõpututest paneelikatest.

Järgmisena võtsin suuna moodsa kunsti muuseumi ehk MoMa poole ning selleks ajaks olid mu jalad juba üsna valusad. Oleksin võinud minna metrooga, aga mõtlesin, et kaeks õige selle bussiliikluse ka üle, sest maa peal näeb ju ikka natuke rohkem. Ma ei teadnud küll päris täpselt, kuidas bussiga oma sihtkoha juurde jõuda, aga suunda ma enam-vähem teadsin ning pärast kolme suhteliselt instinktiivset bussivahetust jõudsingi kesklinna. Turgutasin ennast järjekordse smuutiga, ma olen neisse lihtsalt armunud. Need blenderdatakse sinu valitud puuviljadest ja marjadest kohapeal jääga kokku. Ooh, nii karastav ja nämma. Selle jää üle ma täna hommikul küll väga õnnelik polnud, sest hommikud on siin võrdlemisi jahedad. Kui ma poole kümne ajal hotellist lahkusin, oli ainult 19 kraadi, aga ühel hetkel läks nagu ikka väga järsku väga palavaks ja püsis nii päris õhtuni välja. Selleks ajaks kui oma smuuti kätte sain, olid muidugi mu jalad ka jälle väsinud, nii et istusin ühe purskkaevu äärde maha ja luristasin oma smuutit. Ühel hetkel vaatasin üles ja avastasin, et istun täpselt Plaza hotelli ees. Just enne olin just mõelnud, et huvitav, kus see on :D

MoMasse minnes olin targem kui Metropolitanis ning võtsin salli kaasa ja seda oli täiega vaja ka. Ma saan aru, et konditsioneer on selle palavaga vajalik, aga no see on ikka üle mõistuse. Isegi salli mässituna oli mul veits jahe, mis loomulikult muutis mu jälle näljaseks. Mis omakorda tegi mu uniseks. Ja jalad olid ka valusad. Viu viu :D Esimesed korrused mulle väga suurt muljet ei avaldanud, aga siis läks mu tuju kohe palju paremaks, kui Pollocki, Warholi ja teiste vanade heade sõpradeni jõudsin. Ma isegi natuke imestasin, et nad sinna NII palju kuulsaid taieseid on suutnud kokku kuhjata. Aga jah, neid oli täiega äge näha, kuigi ma tean, et ma kõlan praegu nagu keskpärane muuseumikülastaja, kes kappab ülejäänud maalidest-skulptuurides-fotodest niisama mööda ja rõõmustab ainult nende üle, mida ta kunstiõpikust näinud olen. A mis siis, mulle meeldis.

Pärast seda, kui olin seal ilusas skulptuuride aias umbes pool tundi jalgu puhanud ja ennast soojendanud, suutsin end suure vaevaga püsti vedada. Kuna mu energia oli jälle ei tea kuhu kadunud, võtsin ühe jääkohvi ning hakkasin otsima kohta, kus lõunat süüa. Ükspäev sain ühest hiinakast maru häid nuudleid ning mõtlesin, et oh, kui raske seda kohta ikka uuesti üles leida on. Väga raske, kui mitte öelda võimatu. Pärast seda, kui olin kaheksandal avenüül mõnda aega nõutult edasi-tagasi jalutanud, maandusin ühes kohvikus ning sõin hoopis salatit. No isegi salatiportsjonid on siin nii suured, et ma suutsin selle vaevalt ära süüa, uskumatu lihtsalt.

Siis istusin natuke Times Square’il, jälgisin menu ja koostasin edasist tegevuskava. Seda ma ütlen, et kui keegi peaks tundma, et talle inimesed liiga palju meeldivad, siis seda saab hõlpsasti Times Square’ilt läbi jalutades ravida. Inimestest saab ikka VÄGA kiiresti kõrini. Mina aga suundusin hoopis 60ndale tänavale, et sealt köisraudteega Roosevelti saarele sõita. Minu suureks rõõmuks ei pidanud sinna köisraudteele isegi eraldi piletit ostma, vaid sai tavalise MetroCardiga ning pärast vähem kui kümneminutilist maa ja taeva vahel kõlkumist olingi saare peal. Kui uskuda mu tarka turistiraamatut, siis peaks see olema täiesti liiklusevaba 3000 korteriga elamurajoon. Kui uskuda oma silmi, siis mingi hulk autosid seal siiski oli, kuigi ma ei kujuta ette, kuidas need sinna said, sest see köisraudtee näis olevat ainuke võimalus sinna pääsemiseks. A võib-olla ei olnud kah, ma ei tea, sest köisraudteest väljudes ilmnes järjekordne probleem, nimelt hakkasin ma järsku lonkama. Ma isegi ei oska selle põhjust selgitada, tundus nagu mu parema jala säärelihas oleks järsku lühemaks muutunud. Noh, ma ei tea, kui kellelgi on ideid, kuidas mu jalgu uuesti tööle saada, siis ma hea meelega kuulaks. Samas võib-olla see käibki ülepäeva ja homme on kõik korras jälle, elame-näeme. Igatahes veetsin ma saarel aega peamiselt istudes, aga sellest polnud ka hullu, sest ma istusin täiega ilusas kohas, otse Manhattani nooblite kõrghoonete vastas jõe ääres.

Tagasi maismaal jalutasin paar kilomeetrit läbi linna, otsisin endale õhtuks süüa ning sõitsin metrooga koju tagasi.

Muide, ma tean küll, et ma virisen palju, aga tegelikult on endiselt kõik väga äge. Väsitav, aga äge. Samas noh, kusagilt peab see suurlinn ju oma energia saama, nii et eks ta seda ikka inimestelt võtab.

 Kortermajad Harlemis

 Harlemi jõgi.

 Banaani-mango-maasika smuuti.

 Plaza.

 Trump tower.

 Loooove.

 Oh Brad!

 Tsau Andy!

 Klassika.

 Jälle klassika!

 Picasso, me kohtume taas.

 Times Square.

 Mina väga popilt Times Square'il hängimas.

 Köisraudtee.

 Vaade Roosevelti saarelt.

 Niimoodi me seal kõlkusime.

A õhtul tegi päike sellist asja.