Selle asemel rentisin hommikul hoopis ratta ja sõitsin ümber selle tiigikese, mis Washingtoni uppumise eest kaitseb ja mille ääres on terve hunnik monumente, sealhulgas kuulus Lincolni monument. Ma olen siin olles tihti endamisi mõelnud, et huvitav, kus on kõik need läbimatud rahvamassid, mis mind New Yorgis pidevalt ümbritsesid. Üles leidsin! Nad olid kõik kogunenud Lincolni monumendi ette. Ma sinna sisse Lincolni jalga silitama minna küll ei saanud, sest ma olin rattaga, aga nägin kaugelt ta ikkagi ära. Kui ma poleks ratast võtnud, siis ma ilmselt polekski teda näinud, sest see on suhteliselt kaugel. Aga tegelikult isegi rohkem meeldis mulle Martin Luther King Jr'i monument, mis oli ümbritsetud minu arust väga hästi valitud tsitaatidest.
Siis pidin kiirustama ja ratta tagasi viima, et oma pooleteise tunni sisse mahtuda ja tulin korraks hostelisse, et homseks online check in ära teha. Ma ei tahtnud seda õhtuks jätta, kuna ma polnud kindel, kus ma oma pileti välja saan printida. Ainult minimaalse sekeldamisega sain ilusti ennast inni checkitud ja hostelist juhatati mind siia lähedale kohta, kus ma oma pileti välja ka printida sain. See mees, kes seal töötas, küsis mult, kust ma pärit olen ja kui ma ütlesin, et Eestist, siis ta oli nagu "aa, Läti kõrval. Teil on nii huvitav ajalugu!" See oli nii tore.
Mis tuletab mulle meelde, et eile õhtul küsis vanem Londonist pärit mees, kellega ma tuba jagan, kust ma pärit olen ja kuuldes, et ma tulen Eestist, ütles ta, et talle väga meeldivad igal aastal meie eurovisiooni laulud ja sel aastal kui me võitsime, siis ta hääletas meie poolt.
Pärast lõunat läksin veel linna tagasi, sest ma olen juba kaks päeva mööda käinud ühest külmutatud jogurti kohvikust, kus saab nii palju kui tahad ise igasuguseid lisandeid valida ja kuna Bret soovitas mul sellise koha järele proovida, siis võtsingi endale portsu juustukoogi maitselist külmutatud jogurtit mustikate, maasikate ja mandlitega. Nämma!
Pärast seda ma põhimõtteliselt vedasin ennast pingilt pingile ja lugesin raamatut. Nii palav oli ka, aga täna oli õnneks tuul! Mmm, tuul... Aga tänu sellele, et ma seal parkides asjalikult raamatut lugesin, peeti mind mitmel korral kohalikuks ja tuldi teed küsima. Ja ma isegi oskasin juhatada, sest Washington on tegelikult ka suhteliselt loogiline linn, kuigi New York on minu arvates loogilisem.
Mul ei olegi väga kahju siit lahkuda, New Yorgist isegi natukene oli, kuigi ma lähen sinna detsembris tagasi. Ma otseselt ei kahetse, et siia tulin, aga iseenesest oleksin ma võinud siin päeva vähem veeta. Siin on kõik kuidagi hajutatud ja aeglasem, kuigi tundub, et pool linna sõna otseses mõttes jookseb ringi. Ausalt, nii palju tervisejooksjaid nägin ma viimati vist Viinis Schönbrunni lossi aias. Samas siin on ka NII palju pehme kattega parke, kus joosta. Aga see kuumus ja niiskus.. ma ei kujuta ette, kuidas nad seda taluvad. Arhitektuur siin on väga-väga ilus, ma lihtsalt ei saa aru, kuidas nad sellest ilusaid postkaarte välja ei suuda võluda. Aga jah, täiega ootan Charlestonit juba. Samas Bruuno trepist alla tassimist ei oota kohe üldse.
Ahjaa, hostelis elamise rõõmud: kellegi haiglase fantaasia viljana on siin tõsine wc-de puudus. Kolmandal korrusel, kus minu tuba on, on kaks duširuumi, aga ainult ühes neist on wc. Teisel korrusel on ainult üks ja esimesel on vist veel üks, aga kes siia alla ikka ronib, eriti kui vahepeal peab majast välja minema ja ringiga läbi eluruumi ja köögi minema. Igatahes, ärkasin hommikul päris normaalsel ajal üles ja rõõmutsesin, et ojee, saan Indrekuga enne linna minemist skaipida. WC oli kinni. Alguses oli tükk aega vaikus, siis läks dušš tööle. Mõtlesin et noh, kui kaua ikka inimene ennast peseb, ootan ära. Dušš pandi kinni ja siis jälle vaikus. Okei, ilmselt pissib. Ootasin ja ootasin. Vahepeal käisin teises duširuumis ja vahetasin riided ära, pakkisin natuke asju ümber ja ootasin veel. No kui kaua võib üks inimene pissida? KAKSKÜMMEND VIIS minutit hiljem läks uks lahti. Ja välja ei tulnud mitte ainult üks inimene. Ja ilmselt nad ei pissinud.
No comments:
Post a Comment