Ilmselgelt rõõmustasin eile oma mittevalutavate jalgade üle liiga vara. Täna alustasin päeva jalutuskäiguga Simoni soovitatud Hispanic Society muuseumisse, mis asub minu hotellist 20 tänavavahet põhjapoole, see teeb umbes 2 kilomeetrit. Ma oleksin sinna saanud ka bussi või metrooga, aga siis oli veel see aeg, kui ma mõtlesin „häh, AINULT kaks kilomeetrit!“
Muuseum oli küll mu kaardi pealt väljas, aga jõudsin edukalt nende kodulehel antud aadressini ja seal ei olnud mitte midagi. Ainult väike sildike, mis viitas, et seal kunagi oli mingisugune muuseum olnud. Sellegipoolest ma ei ütleks, et see jalutuskäik tühja läks, kuna sain jalutada läbi selle Harlemi osa, kuhu ma muidu sattunud poleks ning nägin ka Harlemi jõge. Need kortermajad on siin ikka hämmastavad. Ehkki ma olin kesklinnast päris kaugel ning tundus, et tegu polnud just kõige jõukama kandiga, olid kortermajad kõik peaaegu Praha-väärilised, kaunistustega ja päris heas korras, erinevalt meie lõpututest paneelikatest.
Järgmisena võtsin suuna moodsa kunsti muuseumi ehk MoMa poole ning selleks ajaks olid mu jalad juba üsna valusad. Oleksin võinud minna metrooga, aga mõtlesin, et kaeks õige selle bussiliikluse ka üle, sest maa peal näeb ju ikka natuke rohkem. Ma ei teadnud küll päris täpselt, kuidas bussiga oma sihtkoha juurde jõuda, aga suunda ma enam-vähem teadsin ning pärast kolme suhteliselt instinktiivset bussivahetust jõudsingi kesklinna. Turgutasin ennast järjekordse smuutiga, ma olen neisse lihtsalt armunud. Need blenderdatakse sinu valitud puuviljadest ja marjadest kohapeal jääga kokku. Ooh, nii karastav ja nämma. Selle jää üle ma täna hommikul küll väga õnnelik polnud, sest hommikud on siin võrdlemisi jahedad. Kui ma poole kümne ajal hotellist lahkusin, oli ainult 19 kraadi, aga ühel hetkel läks nagu ikka väga järsku väga palavaks ja püsis nii päris õhtuni välja. Selleks ajaks kui oma smuuti kätte sain, olid muidugi mu jalad ka jälle väsinud, nii et istusin ühe purskkaevu äärde maha ja luristasin oma smuutit. Ühel hetkel vaatasin üles ja avastasin, et istun täpselt Plaza hotelli ees. Just enne olin just mõelnud, et huvitav, kus see on :D
MoMasse minnes olin targem kui Metropolitanis ning võtsin salli kaasa ja seda oli täiega vaja ka. Ma saan aru, et konditsioneer on selle palavaga vajalik, aga no see on ikka üle mõistuse. Isegi salli mässituna oli mul veits jahe, mis loomulikult muutis mu jälle näljaseks. Mis omakorda tegi mu uniseks. Ja jalad olid ka valusad. Viu viu :D Esimesed korrused mulle väga suurt muljet ei avaldanud, aga siis läks mu tuju kohe palju paremaks, kui Pollocki, Warholi ja teiste vanade heade sõpradeni jõudsin. Ma isegi natuke imestasin, et nad sinna NII palju kuulsaid taieseid on suutnud kokku kuhjata. Aga jah, neid oli täiega äge näha, kuigi ma tean, et ma kõlan praegu nagu keskpärane muuseumikülastaja, kes kappab ülejäänud maalidest-skulptuurides-fotodest niisama mööda ja rõõmustab ainult nende üle, mida ta kunstiõpikust näinud olen. A mis siis, mulle meeldis.
Pärast seda, kui olin seal ilusas skulptuuride aias umbes pool tundi jalgu puhanud ja ennast soojendanud, suutsin end suure vaevaga püsti vedada. Kuna mu energia oli jälle ei tea kuhu kadunud, võtsin ühe jääkohvi ning hakkasin otsima kohta, kus lõunat süüa. Ükspäev sain ühest hiinakast maru häid nuudleid ning mõtlesin, et oh, kui raske seda kohta ikka uuesti üles leida on. Väga raske, kui mitte öelda võimatu. Pärast seda, kui olin kaheksandal avenüül mõnda aega nõutult edasi-tagasi jalutanud, maandusin ühes kohvikus ning sõin hoopis salatit. No isegi salatiportsjonid on siin nii suured, et ma suutsin selle vaevalt ära süüa, uskumatu lihtsalt.
Siis istusin natuke Times Square’il, jälgisin menu ja koostasin edasist tegevuskava. Seda ma ütlen, et kui keegi peaks tundma, et talle inimesed liiga palju meeldivad, siis seda saab hõlpsasti Times Square’ilt läbi jalutades ravida. Inimestest saab ikka VÄGA kiiresti kõrini. Mina aga suundusin hoopis 60ndale tänavale, et sealt köisraudteega Roosevelti saarele sõita. Minu suureks rõõmuks ei pidanud sinna köisraudteele isegi eraldi piletit ostma, vaid sai tavalise MetroCardiga ning pärast vähem kui kümneminutilist maa ja taeva vahel kõlkumist olingi saare peal. Kui uskuda mu tarka turistiraamatut, siis peaks see olema täiesti liiklusevaba 3000 korteriga elamurajoon. Kui uskuda oma silmi, siis mingi hulk autosid seal siiski oli, kuigi ma ei kujuta ette, kuidas need sinna said, sest see köisraudtee näis olevat ainuke võimalus sinna pääsemiseks. A võib-olla ei olnud kah, ma ei tea, sest köisraudteest väljudes ilmnes järjekordne probleem, nimelt hakkasin ma järsku lonkama. Ma isegi ei oska selle põhjust selgitada, tundus nagu mu parema jala säärelihas oleks järsku lühemaks muutunud. Noh, ma ei tea, kui kellelgi on ideid, kuidas mu jalgu uuesti tööle saada, siis ma hea meelega kuulaks. Samas võib-olla see käibki ülepäeva ja homme on kõik korras jälle, elame-näeme. Igatahes veetsin ma saarel aega peamiselt istudes, aga sellest polnud ka hullu, sest ma istusin täiega ilusas kohas, otse Manhattani nooblite kõrghoonete vastas jõe ääres.
Tagasi maismaal jalutasin paar kilomeetrit läbi linna, otsisin endale õhtuks süüa ning sõitsin metrooga koju tagasi.
Muide, ma tean küll, et ma virisen palju, aga tegelikult on endiselt kõik väga äge. Väsitav, aga äge. Samas noh, kusagilt peab see suurlinn ju oma energia saama, nii et eks ta seda ikka inimestelt võtab.
A õhtul tegi päike sellist asja.
No comments:
Post a Comment