Igatahes, see seiklus kisub vägisi lõpupoole ja praegu saan öelda, et järgmisel nädalal olen kodus. Nii veider! Masendusega tulen toime tänu täielikule eitamisele. Siiani toimib päris hästi, mis muidugi ei tähenda, et ma homme õhtul karaokebaaris nina löristades läbi pisarate Whitney Houstoni "I will always love you'd" ei laula. Aga noh, elu on selline. Tuleb muudkui edasi liikuda. Ohh, ma olen nii elutark ja filosoofiline....
Vahepeal midagi meeletult põnevat toimunud ei ole, kõik olid eksamilainel ja käis suur õppimine. Minul oli lõpueksameid ainult kaks, üks eelmisel neljapäeval ja teine täna. Neljapäevase eksamiga läks nii, et me olime kolmapäeva öösel millegipärast Teresaga mõlemad terve öö üleval. Ma magasin maksimaalselt kaks tundi ja olin nii väsinud, et sain vaevalt aru, mida mult küsiti. Aga noh, pole hullu. Tänase eksami puhul oli naljakas see, et õppejõud saatis meile hommikul e-maili, et kõigile meelde tuletada, et meil on täna eksam ja et me kõik pastaka kaasa võtaksime. Teisipäevasel eksamil oli kaks esseeküsimust ja inimesed reaalselt kirjutasid hariliku pliiatsiga oma teksti ette ja vedasid siis pastakaga üle. Need on lihtsalt järjekordsed näited sellest, kuidas siin inimesi nunnutatakse. Okei, paljud neist on ainult 17, aga mul pole esmakursuslastega ühtegi loengut koos. Viimane loeng enne eksamit nägi välja selline, et kõik said kokku ja õppejõud rääkis, kuidas eksamiks õppida - isegi mitte seda, millele tähelepanu pöörata, vaid sõna otseses mõttes, kuidas õppida - lugege oma märkmed kolm korda üle, siis tehke õpik lahti, siis guugeldage kui vaja jne. Lasteaed noh! Tuleb tunnistada, et ma olen siin olles tõeliseks snoobiks muutunud, aga ma ei saa sinna midagi teha, kui isegi kõigi vigade juures, mis meie ülikoolisüsteemil on, tundub mulle, et me oleme ikkagi paremad. Hahaa! Noh, vähemalt meid valmistatakse päriseluks ette ja koheldakse nagu täiskasvanuid.
Ükspäev pani siin ülikool jõulude puhul välja "uisuväljaku". Idee oli iseenesest äge ja see on siin tõeliselt lahe, et ülikool korraldab oma poolt väga palju asju, et õpilased ikka eksamistressi üle elaks (esmaspäeval toodi raamatukogu taha hunnik kutsikaid, keda kõik, kes tahtsid, nunnutada said), AGA, selleks, et "uisutada" (kuna kraade oli 24, siis ei olnud seal jää, vaid mingitsorti plastmass), pidid kõik eelnevalt allkirjastama vormi, et ülikool ei vastuta, kui nad pikali kukuvad. No tõepoolest!
Igatahes, jah, lisaks sellele, et Uss on minust teinud veelgi suurepärasema inimese (ja nii tagasihoidliku ka!), oleme siin kõik natuke snoobistunud (no MEIE toit Euroopas on ikka palju parem ja MEIL on ikka nii palju paremad süsteemid igal pool jne), mis omakorda on pannud mind mõistma, et ehkki ma tahan siia kindlasti kindlasti tagasi tulla, siis USAs ma elada ei tahaks. Ja veel üks asi, mille üle me Teresaga üks õhtu arutasime, on pinnapealsus. Kuni asjad näevad head välja, pole absoluutselt vahet, milline nende asjade sisu on. See kehtib eriti toidu puhul, aga ka koolitöödes. Kuni su essee on paberil ja koosneb sõnu meenutavatest üksustest, on vähemalt 90% enam-vähem garanteeritud. Alguses ma ikka põdesin ja nägin vaeva, aga ühel hetkel jõudsin järeldusele, et vahet ei ole, mida sa teed, peaasi et teed. Aga ma ikkagi ei laiendaks seda pinnapealsust siinsetele inimestele. Noh, väga loll oleks muidugi midagi sellist TERVELE elanikkonnale laiendada, aga siiski. Muidugi, minu USAkogemus oli ka natuke kallutatud, sest ma veetsin peaaegu kogu oma aja siin mõnusas soojas ja turvalises akadeemilises mullis.
Aga ma kaldusin teemast kõrvale. Laupäeva õhtul oli viimane suur majapidu kõigi rahvusvahelistega, kes Marinole meeldisid. See oli päris äge ja, jumal tänatud, ei läinud väga emotsionaalseks. Mul on praegu tunne, et kui keegi otsa lahti teeks, läheks olukord väga depressiivseks. Eile tähistasime Sebastiani sünnipäeva ja sõime nii palju, et pidime terve tunni enne magamaminekut põrandal lesima ja ägisema. Nüüd ootab ees suuremat sorti pakkimine ja koristamine. Nuuks!
Aga tegelt on päris tore ka mõelda, et varsti olen kodus :)
No comments:
Post a Comment