Filantroopika: Isle of Palms

Ehkki ma peaksin praegu homseks õpikut lugema ja asjalik olema, siis teen ikkagi meie rannapäeva postituse praegu ära, muidu juhtub vahepeal jälle nii palju asju, et ununeb. Eile õhtul vaatasime koos teiste rahvusvahelistega pilte, mida Marino meie siin oldud aja jooksul teinud on ja see võttis POOLTEIST TUNDI. Ühe nädala piltide jaoks! Aga täna on haruldane õhtu, sest esimest korda ei toimugi ühist väljaminekut. Marino väidab, et ta on väsinud, aga see ei saa põhjus olla. Marino ei väsi kunagi. Igatahes korraldame hoopis oma kõrvalboksi Brasiilia poistega filmiõhtu, sööme popkorni ja vaatame mingit kuulsat Brasiilia filmi. Ja siis üks õhtu vaatame Saksa filmi ja üks õhtu Prantsuse ja ma tahaks kusagilt Detsembrikuumust subtiitritega saada, siis me saaks seda ka vaadata (ma ju ikkagi osalen seal!)

Aga jah, rannapäev. Rannad on üldiselt kesklinnast suhteliselt kaugel ja ühistranspordiga sinna väga ligi ei pääse. On Folly, kus käiakse peamiselt surfamas ja kus pidavat alati delfiine olema ja siis veel mingi rand ja siis Isle of Palms ehk palmisaar, kus meie käisime. Muidugi, nagu suurem osa muid "saari" siinkandis, ei ole tegelikult tegu saarega. Aga see oli siiski liivarand ookeani ääres ja seal oli palju palme.
Ma olin niiiii elevil. Mu esimene ookeanis ujumine! Lisaks oli see kõige kuumem ilm siiani, kraade oli vist 39 ja tajutav temperatuur 45. Meid sõidutati kohale ajalooliste bussilaadsete sõidukite ehk trollydega, mis olid väga lahedad, aga paraku puudus neis konditsioneer. Selle kompenseerimiseks anti kõigile mingid lapakad, et endale tuult teha :D Sõit sinna võttis umbes 40 minutit ja oli täiega ilus, kahjuks ei saanud ma pilte teha, aga kui me ükspäev Savannahisse sõidame, siis saab ehk peatusi teha ja pildistada.
Põhimõtteliselt jõudsime sinna, koorisime ennast paljaks, mökerdasime päevituskreemiga kokku ja panime kollektiivselt vee poole ajama, sest see kuumus oli peaaegu üle mõistuse. Vesi oli muidugi nii soe, et erilist vahet ei olnud, kas olid vees või mitte, aga siiski, esimene hetk oli nii hea.
Ja siis see juhtus. Alguses ma ei saanud aru, mis toimub. Mu kätt läbis selline kõrvetav valu. Ja siis ma tundsin seda ma seljal. Ja tagumikul. Ja jalalabal. Igal pool hakkasid kõik kiljuma ja jooksid veest välja. Põhimõtteliselt olime me sattunud otse keset meduusiparve, kes teadupärast kõrvetavad päris valusalt, kui neile pihta minna. Mina sain vist kõige hullemini, kuigi nii mõnedki puutusid nendega kokku. Ja see oli ikka päris valus, ma ei saanud tükk aega istuda ja mu jalalabal on siiani armid (aga ehkki me kaalusime seda varianti, siis keegi mulle siiski peale ei pissinud).
Mõne aja pärast hakkas mul natuke parem ja ma läksin vette tagasi, sest veest väljas lihtsalt ei olnud võimalik olla ja rohkem ma meduuse ei kohanud. Aga see vesi oli nii soolane ja seal oli nii hea hõljuda ja lained olid nii ägedad ja üldse, nii hea oli.
Vahepeal anti meile lõunat, mis koosnes Subway võikudest, krõpsudest, šokolaadiküpsistest ja limonaadist. Nii Ameerika!
Pärast lõunat oli meil rannas veel umbes kolm tundi aega ja me veetsime selle nii, et läksime Teresa, Astridi, ühe Saksa poisi, ühe Saksa tüdruku, ühe Hollandi tüdruku ja kahe Brasiilia poisiga vette, seisime seal kaelast saati ja rääkisime juttu. Ja oeh, nii palju nalja sai ja see oli nii äge. Need inimesed siin on lihtsalt imearmsad. Mu nägu põles veits ära ja sakslased said kergeid põletusi (see pidavat iga aasta sakslastega juhtuma), aga muidu jäid kõik täiega rahule.
Ja siis õhtul läksid kõik välja. Nagu igal õhtul. Mina vist ei läinud, või läksin, ausalt öelda ma ei mäletagi enam, sest nii palju toimub koguaeg.
Aga pilte kah (neid palju pole, sest kesse rannas ikka pildistab)