Mina isiklikult olen juba ammmmuilma jõululainel. Umbes sellest ajast kui me kunagi... oktoobris? K-ga esimest korda jõulumuusika peale panime ja jõulutulede valguses jõulutassidest jõuluteed jõime. Olen ennast ikka natuke üritanud tagasi hoida, aga otsisin oma jõulutuled ka ikka enne detsembrit välja, et pimedust natuke hajutada, ja olen rahumeeli juba sada aastat sellistes kogustes mandariine muginud, et käin aeg-ajalt end peegli ees kontrollimas, kas hakkan juba oranžiks muutuma (seni on vedanud).
Mingi hetk käis Shosh välja idee, et võiksime Keiu ja temaga jõulukaarte teha ja piparkooke küpsetada. See on umbes kõige jõulusem asi ever ja plaan oli aus, aga paraku ei leidnud me ühtegi päeva, mil me kõik samas linnas viibime. Sellele vaatamata mõtlesin, et oleks tore sel aastal paari armsat sõpra välismaal isetehtud jõulukaardiga üllatada (Eesti sõbrad peavad Facebooki sõnumiga leppima... sowwy) ja mõtlesin, et prooviks inspiratsiooniallikana kah selle Pinteresti ära, millest kõik maailma inimesed hiiglama vaimustuses on. Ma ei tea, ma vist ei oska seda ikka õigesti kasutada, või siis ma ei suutnud tuvastada, kuidas see erineb niisama Google'ist, aga üht-teist siiski leidsin ja nii veetsin ühel ammusel reede õhtupoolikul (1,5 nädalat tagasi) üle kolme tunni kaarte meisterdades ja jõulumussi kuulates. Küünlad põlesid ja piparkooke ja mandakaid oli lademetes, väga romantisch värk oli. Algselt oli plaan teha neli kaarti, aga kuna üks kukkus häbitult koledalt välja, seega otsustasin seda mitte lõpuni teha ja keskendusin ülejäänutele. Kuidas on võimalik kolme kaarti kolm tundi teha? Noh, lumehelveste heegeldamine võtab oma aja ja... ega ma tegelikult ise ka ei tea, miks nii kaua läks, aga ma olen enda üle võrdlemisi uhke, sest kolm tundi ühele (mittekohustuslikule) tegevusele kulutada on minu puhul üsna suur püsivuse näitamine. Kurb on aga see, et pärast kaartide valmimist võttis mul veel nädal aega, et nende kirjutamise ja saatmiseni jõuda, seega üsna kindlasti nad õigeks ajaks kohale ei jõua.
Aga nüüd mul on paras paanika, sest jõulud on effing JÄRGMISEL nädalal ja mul on pooled jõulukingid pooleli ja pooled üldse puudu.
Showing posts with label diy. Show all posts
Showing posts with label diy. Show all posts
Tuesday, December 15, 2015
Thursday, November 12, 2015
Küünlategu
Kuna viimastel nädalatel on tõlkejumalad mind millegipärast karistada otsustanud ja tööga on lausa haruldaselt vaikne olnud, olen ma olnud sunnitud endale muud meelelahutust leidma.
Esimese hooga asusin tuba koristama, aga pärast nelja-viite koristamistiiru hakkas mulle tunduma, nagu ma elaksin muuseumis ja kui ma korra veel koristaksin, siis ei jääks siia enam ühtegi asja, sest ma lihtsalt viskaksin kõik minema. Siis ähvardasin vanaema kapid ette võtta, aga millegipärast laideti see mõte üsna kategooriliselt maha. Järgmisena tegin köögis igasugu kulinaarseid katsetusi, aga seegi periood leidis lõpuks oma otsa ja mina olin jälle sunnitud endale tegevust otsima.
Samal ajal läksid aga ööd üha mustemaks ja mustemaks ja minu maailmakõigeilusamad helesinised küünlad, mida ma märtsist (!!!) saadik põletanud olin, leidsid oma otsa. Neist jäi aga nii suur osa põlemata, et patt oleks olnud neid minema visata, seega otsustasin neist ühe pitsilise jääküünla sulatada.
Seega, enne kui ma kirjutan meie (loodetavasti) fantastilistest seiklustest Viinis, tuleb siit üks marthastewartlik pesapunumise postitus.
Kasutatud materjalid: küünlad, mida üles sulatada, pooleks lõigatud piimapakk (fancymatel inimestel on selleks küünlavormid), jääkuubikud, haamer (fancymad inimesed purustavad jääd muidugi masinatega) ja üks lambikas küünal, mida keegi ei armasta (sest mul polnud tahti kuskilt mujalt võtta).
Esimese asjana panin suvalise pika küünla pliidile plekkpurgiga veevanni sulama, et tahti saada. See oli kõige aeganõudvam etapp, sest see lihtsalt eiiii tahtnud sulada. Umbes 15 aastat hiljem sain selle küünla siiski piisavalt üles sulatatud, et sain sealt tahi kätte ja ülejäänu lendas prügikasti.
Siis panin teise plekkpurgiga sulama oma ilusad sinised küünlad. Need olid õnneks nii rasked, et hoidsid purki ise püsti ja ma ei pidanud seda terve aja näppude (või tangidega) kinni hoidma.
Sellel ajal kui küünlavaha sulas, panin jääkuubikud ühe vana käteräti sisse ja peksin neid väikse haamriga peeneks. Tõstsin jää varem külmikust välja, et ta natuke hapramaks läheks ja purustasin selle nii peeneks kui sain (peenemaks kui siin pildil). Uskumatul rahustav tegevus, ma ütlen teile!
Piimapaki põhja tegin väikse augu ja lükkasin sealt tahi otsa läbi, ülejäänud tahi üritasin võimalikult püstisena hoida ja valasin sinna jääpuru ümber. Vahepeal oli vaha üles sulanud ja valasin selle jääle peale.
Täitsa õnnekombel oli mul vaha nii palju, et see kattis paari sentimeetri kõrguselt jää ära ja põhi jäi ilus ja ühtlane. Jätsin kogu selle värgi ööseks aknalauale tahenema ja hommikul lõikasin karbi ümbert ära, loksutasin vee välja (karbile tuleks kindlasti ööseks mingi kauss alla jätta, sest jää ju sulab), lõikasin tahi lühikeseks, keerasin küünla ümber ja voilà!
Raudselt kõige ilusam jääküünal, mille ma teinud olen. Ilmselt aitas kaasa see, et ma sain jää peenemaks kui tavaliselt ja vaha oli ka rohkem.
Mul pole aimugi, kas see põleb ka või mis ma temaga nüüd edasi teen, aga täitsa ilus on vaadata küll.
Esimese hooga asusin tuba koristama, aga pärast nelja-viite koristamistiiru hakkas mulle tunduma, nagu ma elaksin muuseumis ja kui ma korra veel koristaksin, siis ei jääks siia enam ühtegi asja, sest ma lihtsalt viskaksin kõik minema. Siis ähvardasin vanaema kapid ette võtta, aga millegipärast laideti see mõte üsna kategooriliselt maha. Järgmisena tegin köögis igasugu kulinaarseid katsetusi, aga seegi periood leidis lõpuks oma otsa ja mina olin jälle sunnitud endale tegevust otsima.
Samal ajal läksid aga ööd üha mustemaks ja mustemaks ja minu maailmakõigeilusamad helesinised küünlad, mida ma märtsist (!!!) saadik põletanud olin, leidsid oma otsa. Neist jäi aga nii suur osa põlemata, et patt oleks olnud neid minema visata, seega otsustasin neist ühe pitsilise jääküünla sulatada.
Seega, enne kui ma kirjutan meie (loodetavasti) fantastilistest seiklustest Viinis, tuleb siit üks marthastewartlik pesapunumise postitus.
Kasutatud materjalid: küünlad, mida üles sulatada, pooleks lõigatud piimapakk (fancymatel inimestel on selleks küünlavormid), jääkuubikud, haamer (fancymad inimesed purustavad jääd muidugi masinatega) ja üks lambikas küünal, mida keegi ei armasta (sest mul polnud tahti kuskilt mujalt võtta).
Esimese asjana panin suvalise pika küünla pliidile plekkpurgiga veevanni sulama, et tahti saada. See oli kõige aeganõudvam etapp, sest see lihtsalt eiiii tahtnud sulada. Umbes 15 aastat hiljem sain selle küünla siiski piisavalt üles sulatatud, et sain sealt tahi kätte ja ülejäänu lendas prügikasti.
Siis panin teise plekkpurgiga sulama oma ilusad sinised küünlad. Need olid õnneks nii rasked, et hoidsid purki ise püsti ja ma ei pidanud seda terve aja näppude (või tangidega) kinni hoidma.
Sellel ajal kui küünlavaha sulas, panin jääkuubikud ühe vana käteräti sisse ja peksin neid väikse haamriga peeneks. Tõstsin jää varem külmikust välja, et ta natuke hapramaks läheks ja purustasin selle nii peeneks kui sain (peenemaks kui siin pildil). Uskumatul rahustav tegevus, ma ütlen teile!
Piimapaki põhja tegin väikse augu ja lükkasin sealt tahi otsa läbi, ülejäänud tahi üritasin võimalikult püstisena hoida ja valasin sinna jääpuru ümber. Vahepeal oli vaha üles sulanud ja valasin selle jääle peale.
Täitsa õnnekombel oli mul vaha nii palju, et see kattis paari sentimeetri kõrguselt jää ära ja põhi jäi ilus ja ühtlane. Jätsin kogu selle värgi ööseks aknalauale tahenema ja hommikul lõikasin karbi ümbert ära, loksutasin vee välja (karbile tuleks kindlasti ööseks mingi kauss alla jätta, sest jää ju sulab), lõikasin tahi lühikeseks, keerasin küünla ümber ja voilà!
Raudselt kõige ilusam jääküünal, mille ma teinud olen. Ilmselt aitas kaasa see, et ma sain jää peenemaks kui tavaliselt ja vaha oli ka rohkem.
Mul pole aimugi, kas see põleb ka või mis ma temaga nüüd edasi teen, aga täitsa ilus on vaadata küll.
Subscribe to:
Posts (Atom)
Vana-aasta õhtu blogimeem 2019
1. Mida sa tegid aastal 2019, mida sa varem teinud pole? See aasta oli uute asjade suhtes üsna erakordne. Peamiselt meenuvad viis asja: 1....
-
Tavaliselt on nii, et kui mul on aega köögis mässata ja ma mõtlen, mida süüa teha, siis esimene, mis mulle pähe tuleb, on läätsepada. Esitek...
-
Ei tule vist suure üllatusena, et ma olen üsna andunud Harry Potteri fänn. Vaatamata sellele, et ma sain kõik raamatud endale alles eelmisel...
-
Täna oli mu viimane eksam... tõenäoliselt kogu mu elus! Ma pole päris kindel, kuidas sellesse suhtuda... samas ma uurisin täna juba õppimisv...


