Kolimiskroonikad - video

Nonii, nüüdseks oleme oma uues kodus elanud poolteist nädalat ja lõpuks sain mahti kokku lükata need neli väikest videot, mida ma meie kolimise erinevatest etappidest filmisime. On ulmeline, kui palju aega enda sisse seadmine võib võtta, eriti kui töö ja külalised võtavad oma osa ja ERITI, kui iga jumala päev Decoras käia (tegelikult valetan, meil on praegu võõrutusravil käimas ja me pole tegelikult juba kaks päeva Decoras käinud) ja kullereid vastu võtta (okei, suure osa kulleritest pidi vastu võtma meie alumine naaber, kuna meie fono helises tema poes, aga õnneks K jõudis temaga enne sõbraks saada ja me saime ikka oma asjad kätte).

Esimese hommikusöögi vaade

Vahepeal on meie täiesti tühjast korterist saanud... endiselt üsna tühi korter. Kui Tartust ära kolides tundus, et meie asjadel lihtsalt ei tule lõppu ja me oleme endale hullumeelselt palju kraami kokku ajanud, siis siin korteris hajusid need kõik kuidagi väga kenasti ära. Okei, me lükkasime kõik üleliigsed asjad lihtsalt teise magamistuppa ja panime ukse kinni. Õnneks liiga kaua me oma asjatus korteris kaja kuulata ei saa, sest noh, kullerid.

Tellitud mööblist on praeguseks kohal kiiktool, suur põrandalamp, esikukapp, mõned toolid ja tegelikult ka voodi, mis oma kuues kastis kokkupanekut ootab. Ja loomulikult ka pesumasin, mille trepist üles saamiseks pidime abivägesid kutsuma. Veel oleme ostnud ära panipaiga sisu ja kuna nüüd on loodetavasti mõneks ajaks puurimisega kõik, siis loodetavasti saame selle ka ära sisustatud.

Tubli pesumasinake

Kõige teravamat puudust tunneme muidugi nendest asjadest, mida meile veel jõudnud ei ole, ehk siis söögilauast ja diivanist. Ilma lauata läheb jõulude ajal küll päris huvitavaks, sest khm, 20 inimest ja null lauda... see pole just kõige lõbusam matemaatika.

Esimene Tartu-päev on ka tehtud ja ma ütleks, et läks üsna edukalt, põhimõtteliselt nii kõik Tartutegevused kui vajalikud tööasjad said tehtud. Täna katsetab K oma esimest päeva ühiskontoris ja mina töötan uhkes üksinduses kodus.

Jääme täna koju

Ahjaa, mõned jõulukaunistused saime ka üles ja esimesed ööseks jäänud külalised on ka võõrustatud. Aga üldiselt ma lihtsalt käin  ringi ja mõtlen, KUI hea siin olla on. No nii hubane ja mõnus, et hakka või NUTMA. Päriselt, ma ei jõua ära oodata, et ma saaks siin veel elada. Mis on veider tahtmine, aga mis sa teed ära :D

 Jumalast ise tegin pärja. Isegi ise varastasin kuuseoksad

Ja lõppu siis video kah

ME OSTSIME KORTERI

hoMEOWners

Ausalt, mu rõõm on nii suur, et mu pea vist plahvatab.

Et üritada kõike kiirelt ära rääkida ja samas alustada algusest, tuleb kõigepealt mainida, et ma pole tegelikult kunagi tahtnud Pärnust ära kolida. Mul pole eales tekkinud tunnet, et Pärnu on liiga väike või et seal on talvel liiga vähe inimesi (kas saab üldse olla sellist asja nagu liiga VÄHE inimesi? Okei, ilmselt saab...), et meelelahutusvõimalusi napib või muud sellist, mis noortel pärnakatel sageli tallad sügelema paneb. Häda oli pigem selles, et mina ISE olin liiga väike ja ma teadsin, et kui ma pärast keskkooli kodust välja ei koli, siis on oht, et ma ei tee seda iialgi. Nii me siis tulimegi üheksa aastat tagasi Tartusse, aga mu süda (ja enamik mu asjadest) jäi Pärnusse. Mul oli keeruline isegi meie arvukatele Tartu korteritele viidata kui kodule, sest noh, kodu oli ju Pärnus. Pärast USAst tagasi tulemist kolisin ju ka bravuurikalt Pärnusse tagasi, aga kõigi heade asjade juures, mida selle linna kohta öelda saab, tuleb nentida, et peikat on sealt endale ikka MARU keeruline leida. Peagi kohtusin K-ga ja vaevu 10 kuud pärast tagasi kolimist leidsin end taas iga nädal Tartus käimas ning vaikselt leppimas, et ilmselt tuleb mul end Tartuga ka pikemas plaanis siduda. Asi ei ole ju tegelikult selles, et ma Tartut vihaks - olen siit leidnud endale väga häid sõpru ja mul on olnud siin suurepäraseid aegu, aga kõige selle juures tunnen ma siiski, et me suhtume teineteisesse üsna leige ükskõiksusega.

Siis mainis K ühel päeval, et ta mõtleb Pärnusse korteri ostmisele ja mul pidid kõrvad pea küljest ära kukkuma, sest need olid küll enam-vähem viimased sõnad, mida ma tema suust kuulda ootasin. Ja nii me eelmisel suvel vaikselt Pärnus oma tulevast kodu otsima hakkasimegi. Käisime üsna mitmes kohas, kuni viimaks jõudsime korterisse, mis meil mõlemal suu lahti jättis. Seal oli hiiglama palju ruumi ja valgust. Kõrged laed. Suured aknad. SAUN... paraku jäi aga viimasel hetkel tehing katki ja mina kulutasin oma korteri peale mõeldud raha Horvaatia peale. Vahepeal vahetasime Tartus oma eelmise kodu hulga hubasema ja mõnusama pesa vastu ning kui K hakkas uuesti korteri ostmisest rääkima, siis ma ei julgenud teda õieti uskudagi. Samas oleksin ma valetanud, kui ma poleks terve aasta seda viimast Pärnu kohta meenutanud ja aeg-ajalt müügikuulutust piilumas käinud.

Aasta alguses ehitati eelnevalt täiesti tühja korterisse köök (ja tõsteti selle võrra ka hinda) ning millalgi augusti lõpus tegi K spontaanselt korterile pakkumise tublisti alla selle hinna, mida küsiti. Pärast mõningast tingimst jäi omanik nõusse, meie käisime Pärnus veel korra korterit vaatamas ning maakler andis lootust, et kui pangaga kõik läbi saab räägitud, võiksime juba kahe nädala pärast võtmed kätte saada. Etteruttavalt tuleb mainida, et seda ei juhtunud, kuna võtmed saime kätte alles põhimõtteliselt kaks kuud pärast seda, kui esimene laenutaotlus panka läks. Küll ei sobinud neile tagatis, siis mingi muu teema. KredExiga justkui hakkasid juba asjad liikuma, kui järsku tuli kerge hoop, mida me oodata ei osanud - selgus, et tegu ei olegi üldse eluruumiga ning sellisel tingumusel pank laenu ei annagi. Mitteeluruumi ümber registreerimine eluruumiks oli aga paras bürokraatiline kadalipp, mille pärast pidime esmalt pea kuu aega ootama kinnistusraamatusse kande tegemist ning kui see tehtud sai, siis veel nädal aega ootama miskise plommi eemaldamist, nii et lõpuks sõitsime poolteist nädalat tagasi Tartusse notari juurde lepinguid allkirjastama, viimase hetkeni teadmata, kas me reaalselt laenugi saame või mitte.

Kokkuvõttes kõik lõpuks laabus ja 9. novembri keskpäeval saime lõpuks oma uue kodu võtmed. Eelmisel nädalavahetusel käisime seal koristamas (peamiselt aknaid pesemas - on uskumatu, kui suurt rahuldust võib pakkuda see, kui saad puhtaks aknad, mida keegi ilmselt kunagi varem pesnud ei ole) ja sellel nädalal pakime oma asjad kokku, et laupäeval Tartuga head aega jätta ning uues kodus ja uues linnas kodu looma hakata.

Nii et pikema jututa, siin ta on, meie (hetkel veel) täiesti tühi jõevaatega korter Pärnu kesklinnas:

Elutuba meenutab tantsusaali ja on ruutmeetrite poolest suurem kui meie esimene korter Tartus, kus me kolmekesi elasime 

Esimene asi, mille me korterisse ostsime, oli redel, sest kolme meetri kõrgused laed 

Vannituba ja saunake, millesse mahub hea tahtmise juures kolm väga lähedast sõpra või veidi halvema tahtmise juures kaks mitte nii lähedast sõpra 

Väike akende pesemise enne/pärast pilt. Vahe on märgatav, ma ütleks 

Köök

Magamistubasid on kaks, aga need on mõlemad liiga pisikesed, et neid korralikult pildile püüda 

Tegelikult ei ole mööblit vajagi, kui sul on mõnusalt lai 7,5 meetri pikkune aknalaud, millel saab kahekesi töötada ja jääb ruumi ülegi