Maagiline Harry Potteri reis Londonisse + video

Ei tule vist suure üllatusena, et ma olen üsna andunud Harry Potteri fänn. Vaatamata sellele, et ma sain kõik raamatud endale alles eelmisel aastal (parim sünnipäevakink K-lt!), olen ma neid lugenud peaaegu sama palju kordi kui "Printsessi päevikuid" (ja see juba ütleb midagi!) Rääkimata muidugi filmide uuesti ja uuesti vaatamisest. Fun fact, Harry Potter on ühtlasi ainus põhjus, miks ma lapsena haigust teesklesin, et koolist puududa. Mu sõbranna laenas mulle kolmanda osa ja mul oli nii suur hirm, et ta küsib selle mult tagasi, et ma jäin koolist koju lihtsalt selleks, et saaksin selle teist (ja siis veel kolmandat) korda läbi lugeda lootuses, et see jääb mulle pähe.

Ometigi pidin ma päris põhjalikult järele mõtlema, kui Kristel mulle kevadel "Harry Potter and the cursed childi" pileteid pakkus, kuna selle näidendi läbilugemine oli minu jaoks tõeliselt raske ja kui mind ei kummitaks hiljem unes poolelijäetud raamatud veel aastaid, siis ma tõesti oleksin selle juba üsna alguses käest pannud. Aga noh, see on näidend. Näidendid ei olegi mõeldud lugemiseks. Äkki seda laval nähes tundub kõik loogilisem. Äkki tegelased ei tundu nii jaburad, konfliktid nii õhust võetud, äkki ühele täiusliku lõpuga loole veel ühe (kaugeltki mitte täiusliku) lõpu andmine on õigustatud?

Nooooh... Ei. Kõik need probleemid muutusid laval läbi mängituna veel teravamaks. Aga kas ma kahetsen, et ma läksin? Ei! Sest see etendus oli maagiline. Ma pole vist kunagi ennast nii lõhestununa tundnud, sest ma vihkasin seda sisu tuhande päikese tulega, aga armastasin vormi vähemalt sama palju. Need näitlejad, eriefektid, valguse ja varjudega mängimine... See oli nii imeline! Näidend oli tehtud kaheks etenduseks, üks lõuna ajal ja teine õhtul. Ilma naljata oli mul esimese etenduse viimasel kümnel minutil kananahk ihul ja ma suutsin vaevu hingatagi. Teise etenduse viimasel kümnel minutil... mitte nii väga.

Enne etenduse algust otsiti kõigi inimeste kotid ja taskud läbi. Järjekord oli "imepisike" - reaalselt ümber terve teatri hoone. Mõni ime, et nad palusid tund varem kohale tulla!

Ja järgmisel päeval täitus lõpuks üks mu suurtest unistustest. Käisime ära Warner Brothersi stuudios, kus suur osa Harry Potteri filmidest valmisid. Me tahtsime seda juba paar aastat tagasi teha, kui K-ga Londonis käisime, ent jäime broneerimisega lootusetult hiljaks. Ehk siis, kui plaanida minna suvel, tuleks paar kuud varem kindlasti oma külastus kinni panna.

Suur saal, Dumbledore'i kabinet, Siganurme, Võlukunsti ministeerium, Sigatüüka rong... Seda emotsiooni ei ole võimalik sõnadesse panna ega ka tegelikult piltidega edasi anda. Tegin seal ka video (GoPro kvaliteet siseruumides on üsna vilets kahjuks), mis võib-olla midagigi suudab väljendada.

Reisiseltskond oli imetore, ainult et minu hiiglasliku kuju kõrval olid nad ikka tõelised kääbused...

Ja lõppu video ka:

42 päeva suve

Olen nüüd Horvaatiast tagasi, aga oleks vist viisakas otsad kokku tõmmata, enne kui uusi emotsioone nii palju peale tuleb, et jälle kõigest kirjutamata jääb.

Kui mu eelmine postitus oli võrdlemisi negatiivse tooniga, siis sealt edasi läksid asjad igatahes ülesmäge. Utsitasin end natuke vähem töötama ja natuke rohkem Horvaatiat nautima, kuniks selleks veel võimalus oli. Siiski osutusid kokkuvõttes need kaks üksinda veedetud nädalat - mida ma tegelikult kõige suurema põnevusega ootasin - mu kõige vähem lemmikuteks kogu selle aja jooksul (ja ma ei andesta korteriomanikule selle eest eales, et ta asjad minu jaoks niimoodi ära rikkus).

Viimasel nädalal tuli aga mulle külla Susanna pere ja see oli kõik hirmtore. Sain töölt ennast (enam-vähem) vabaks võtta ja veidi oma tädikohuseid täita (st Hansukesele tagaistmel mängimiseks limonaadipudelit ulatada) ning nendega ringi trippida. Isegi ühe suure Horvaatia-unistuse sain täidetud ja raftingul käidud.

Mõned pildid veel viimasest nädalast.

Viimasel nädalal kiskus ilm jahedapoolseks ja üsna vihmaseks, aga meil õnnestus enamjaolt vihma päris hästi vältida. Seal paremal suure halli pilve sees oli nimelt parajasti Split. 

Jälle ähvardab 

Alati ei õnnestunud ka ilma eest pakku pääseda. Hetk pärast selle pildi tegemist saime päris korralikult läbimärjaks, ehkki me olime seaduskuulekad ja ei läinud ujuma, sest sildid keelasid. Isegi Hansuke, kellele sõbralik Horvaatia tädi kilekoti pähe tõmbas, oli päris-päris märg ja ta EI olnud selle üle õnnelik.

Maria küsis mu käest üks päev, et mille ma endaga Horvaatiast kaasa võtan ... No ma võin öelda, et ma ei võtnud kaasa suveniire, sest mu kotid olid ääreni täis, seega sorri, sõbrad. Aga ... Tahtmata kalduda liigselt sellesse "ela-oma-unistuste-elu-püüa-päeva" lobasse, siis ma pean siiski nentima, et see tunne, kui sa oled midagi nii kaua tahtnud ja millestki nii kaua rääkinud ja selle lõpuks päriselt ära teed, on päris võimas. 

Isegi kui see kogemus ei kujunenud lõpuks selliseks, nagu ma oma vaimusilmas ette nägin, siis vähemalt ma nüüd tean. Horvaatia on võrratu ja sellel on mu südames kindlasti eriline koht, aga päris imede maa, nagu ma oma peas teda ette kujutasin, see siiski ei ole. Küll aga tunnen ma nüüd totaalselt, et ma raiskan Eestis istudes oma tööst pakutavat potentsiaali, sest ma võiks vabalt iga aasta vähemalt kuu külmal ja pimedal ajal hoopis kusagil soojas kohas rõdu peal rohelist teed luristada. Elame-näeme.

Aga asjad, mida ma jään Horvaatiast tõeliselt igatsema: vaade, vaade, vaade ja vaade.

Vaade, kui oli hommik

Vaade, kui ma tegin tööd 

Vaade, kui ma käisin jooksmas

Ja vaade, kui oli õhtu

Karli sünnipäevakink - Plitvice järved + video

Pean tunnistama, et pärast Teresa sünnipäeva läksin laisaks ja otsustasin K-le  samas stiilis kingituse teha, seega sai ta endale Horvaatias ühe seikluse valida ja nii me reedel Plitvice parki oma sammud (või õigemini bussi) seadsime. Kõigest kolm nädalat pidi oma kingitust ootama.

Plitvices käisime me eelmisel korral Keiuga ka, tookord omal käel, mis on kindlasti selles suhtes mõnusam, et saad rahulikult omas tempos käia ja ei pea nagu lammas oma karja ootama pidevalt. Samas grupiga on kahtlemata mugavam, sest ma mäletan seda, kuidas me pärast pargis matkamist maantee ääres istusime ja lootsime, et me ikka Zadari tagasi ka saame, sest infopunktist öeldi, et buss peaks tulema "mingi aeg ja kusagil tee ääres seisma jääma".

Äratus oli kell kuus, Splitist sõitsime välja kell pool kaheksa ja Plitvices olime umbes 11 ajal. Tagasi Spliti jõudsime enne kaheksat, nii et tore väike 12-tunnine päevake.

Kevadel peab arvestama veidike ekstreemsemate jalutustingimustega. 

Imekombel jäid jalanõud täitsa kuivaks

Igal juhul on Plitvice üks koht, mida ma Horvaatia juures kindlasti soovitan, eriti kevadel, kui vett on rohkem ja inimesi vähem. Mul ei ole eelmisest korrast väga palju meeles (peale emotsiooni, et ilus oli), aga kolmetunnist paadisõidu ootamist augustikuu 30-kraadises kuumuses mäletan ma elavalt. Eriti veel seda osa, kus me seisime mitmeid tunde ja vaikselt järjekorras küpsesime ja siis seal oli üks vene perekond, kellel oli lõunasöögiks kaasas terve kolmeliitrine purk keedetud ja kooritud mune. Ja kui nad selle purgi avasid, et sööma hakata, siis see hais... õõh.

Kõige kõrgem kosk - 78 meetrit

Seekord oli aga palju lebom. Pool tunnikest vist ootasime oma paati ja paaris kohas pidime raja peal ootama, et Aasia trustide hordidest mööda saada, aga muidu sai täitsa jalutada ja nautida.

Ja otseloomulikult video ka. Ausalt, ühel päeval ostan endale stabilisaatori ja siis ei näe enam keegi, kuidas mu käed värisevad.

Minipuhkus Dubrovnikus + video

Nädala alguses otsustasime K-ga poolspontaanselt Splitist jalga lasta ja kiirelt Dubrovnikusse põigata. See oli mul nagunii siin olemise ajal plaanis, kuna eelmisel korral jäi see tegemata, aga suur oli minu rõõm, kui K samuti kaasa tahtis tulla. Veel suurem oli minu rõõm, kui selgus, et meie Tartu naabrid plaanisid samuti esmaspäeva hommikul autoga Dubrovnikusse sõita, seega saime kirja ka väikse roadtripi, mille jooksul sõime muuhulgas kiirtee ääres värskeid austreid (seda näeb videost).

Ma olen see tüütu turist (ja kohalik), kes alati katsub kõiki kujusid, mida katsuma peab. Ega ma loll ole, et tasuta õnne kasutamata jätan!

Dubrovnikus oli meil ööbimine täpselt keset vanalinna, seega võtsime esimesel päeval kohe vanalinna käsile. Olime nii turistid kui võimalik ja ronisime üles linnamüüridele, kust avanev vaade oli tõepoolest väga lahe. Nägime ülevalt ära nii mere kui linna ja tegime mustmiljon pilti.

Dubrovnikus sai värskeid karpe ka. Mmmm, karbid

Õhtul jalutasime veel müüride vahel, K veendus, et me näeme ära ikka iga vanalinna nurga. Ühel hetkel hakkasime mängima mängu "Mitut kassi me näeme". Ma arvan, et kui oleksime seda kohe pärast saabumist mängima hakanud, oleks arv ilmselt üle 50 tulnud, aga kuna taipasime mängima hakata alles õhtul, saime umbes tunnise jalutuskäigu peale kokku 27 kassi. Kassid ja trepid olekski vist selle Dubrovniku tripi märksõnaks, sest kasse oli tõepoolest igal pool. Ja treppe ka.

Isegi Wonderwoman vajab mõnikord värskelt pressitud apelsinimahla

Mitut kassi näed?

Aga siin?

Järgmise päeva hommikul otsustasime, et oleme veel turistid ja sõidame ka köisraudteega Dubrvoniku taga oleva mäe otsa vaadet nautima, aga saime täiega tünksi, sest niigi pilves ja hallivõitu ilmast sai peagi pärast üles jõudmist läbinisti udune ilm, nii et vaadet jagus meile vaid heal juhul kümneks minutiks.

Kuna meie päevakava oli tihe, ei olnud meil mahti mäe otsas päikest oodata, seega sõitsime alla tagasi (ja siis tuli muidugi päike välja) ning läksime kindlusesse (sest meile meeldivad trepid). Kindluse pilet oli linnamüüride pileti sees, aga kui aus olla, siis peale vaate linnale seal suurt midagi vaadata ei olnud... mitte, et vaade võrratu poleks olnud.

Vaade kindlusest

Pärast kindlust oligi aeg hakata vaikselt sadama poole trippima, kuna tahtsime katamaraaniga tagasi Spliti minna. Jalutuskäigu esimene pool oli väga ilus ja kulges läbi mere kohal kõrguva pargi, teine pool aga suure lärmaka tänava ääres, nii et lõpp vajus veits ära. Päeva lõpuks saime veel natuke vihmagi. Paadisõit võttis umbes neli tundi aega ja kuigi me võtsime endale istekohad esiritta (ülimugavad toolid olid), siis kõige ilusama vaate ajaks, kui hakkasime pimedas Spliti jõudma, kaeti kõik aknad musta riidega kinni, nii et tripi päris lõpp on läbinisti dokumenteerimata.

Pargike

 Ja meie paadike

Ja video on ka:

Laupäevane matkake - vlog

Laupäeval kostitasid ilmajumalad meid ilusa ja sooja ilmaga, seega võtsime ette väikse jalutuskäigu mööda mere äärt.

"Väikesest" jalutuskäigust sai lõpuks viietunnine ja kümnekilomeetrine matk ümber terve Marjani künka ja pargi, mille lõpus nõustusime mõlemad, et see oli kõige mõnusam päev, mille siin linnas veetnud oleme.

Sattusime mitmetesse hooaja eelselt pooltühjadesse randadesse ja mõnusatele männimetsa radadele, ma sain sellel aastal esimest korda varbad (neljateistkraadisesse) vette pista, nägime snorgeldavaid ameeriklasi, sõbralikke koeri ja kõiki Horvaatia lapsi ühe batuudi peal kisamas ning sõime lõunaks mere ääres kivi peal istudes popcorni, sest midagi muud praegusel ajal pargist süüa ei saa.

Pärastlõunal vedasime ennast linna sööma. Plaan oli süüa ühes Mehhiko toidukohas, ainult häda oli selles, et seda kohta ei olnud. Läksime Google Mapsi järgi, käsime mitu korda mööda tänavat edasi-tagasi, aga mida polnud, seda polnud, seega maandusime lõpuks ühes vegan kohas. Pärast sööki läks K veel kõrvaltänavasse vaatama, et järsku nad on oma Mehhiko toidu sinna peitnud, kui järsku plaks! Kõrvaltänavast tulles põrkas ta kokku meie endiste Tartu naabritega. Maailma kõige eestlaslikum kogemus lihtsalt. Kutsusime nad õhtuks oma rõdu peale veini jooma, aga olime lõpuks ise nii kutud, et lükkasime ühise ajaveetmise pühapäeva peale ja sõime üheskoos rõdul pannkooke.

Laupäevasest matkast valmis vlogi ka, panen selle siia lõppu. Olen selle üle iseäranis uhke, sest mul õnnestus isegi GoProga heli salvestada, nii et natuke juttu on ka.

PS, YouTube'is saab seda 4K kvaliteediga ka vaadata.

Saared, koopad ja delfiinid - video!

Kuna pühapäevaks lubas päikselist ja tuulevaikset ilma, otsustasime kohe härjal sarvist haarata ja väikse väljasõidu teha. Algselt plaanisime minna omal käel Hvari saarele, aga kuna veel ei ole hooaeg, siis ei klappinud praamide ajad just kõige mugavamalt, seega olime hoopis hästi turistid ja broneerisime endale tuuri - kuus saart, koopad, laguunid ja 11 tundi merel.

Split merelt

Meie spontaansus tasus end kuhjaga ära, kuna lõppeks oli paadis peale meie lisaks giidile ja paadijuhile vaid kaks teist turisti - üks paarike Belgiast, kes osutusid väga mõnusateks reisikaaslasteks.

Sinine koobas

Kuna meid oli nii vähe, siis saime endale lubada ka graafikus paindlikkust. Esimese hooga sõitsime 1,5 tundi üle mere kõige kaugema saare juurde, kuna seal asub kuulus sinine koobas, kuhu suviti viiakse turiste 6000-7000 kaupa päevas. Siis käisime Vici saarel väikeses kalurikülakeses, kus oli ette nähtud kohvipaus, aga kuna hooaega veel pole, oli enamik kohti kinni. Siis veel üks koobas ja maailma kõige läbipaistvama veega sinine laguun, kus oli tegelikult ette nähtud snorgeldamine, aga noh... hooaega pole. Teel Hvari mainis giid, et sealkandis nähakse sageli delfiine ja kuna meil aega oli, siis oli meil võimalik üsna pikalt ringi tiirutada, kuniks üks delfiinipere meile tee peale sattus.

Vic

Sinine laguun

Hvar oli sama võluv kui ma mäletasin, ainult kahjuks ei jäänud meil seal väga palju aega. Sõime lõunat, ronisime mäe otsa ja sõitsimegi koju tagasi. Panin sellest kõigest kokku ka video, YouTube'is peaks saama seda lausa 4K kvaliteediga vaadata (sest noh, GoPro). Ärge siis mu värisevat kätt pahaks pange :D

Hvar

VIDEO: