Oo, mu aju!

Plaanisin tegelikult kirjutada meie eilsest rannapäevast, aga kuna mul on seljataga esimene haardkoor kuuetunnine raamatukogus õppimise päev (mille lõpuks ei saanud ma ikkagi homseks kõike vajalikku tehtud), siis mu aju on nii väsinud, et ma suudan vaevalt oma nime meenutada, seega teen selle postituse koos piltidega millalgi lähiajal.

Aga mõtlesin, et räägin hoopis ühest eriti armsast vahejuhtumist, mis mul täna hommikul seoses Eestiga oli. Siin inimesed ikka üldiselt enam-vähem midagi Eestist teavad, või vähemalt ei kahtle nad selle olemasolus, eriti muidugi need, kes Euroopast tulevad. Üks itaalia poiss näiteks teadis kõiki Eesti suusatajaid nimepidi, mis oli eriti kipa ja üks Hollandi tüdruk kiitis meie eurolaule.
Igatahes, sõime ülikooli sööklas hommikust ja rääkisime juttu, kui üks Ameerika tüdruk meie juurde tuli ja küsis, kust mu aktsent pärit on. Ma vastasin et Eestist ja valmistusin juba selgitama, kus see asub, kui ta läks lihtsalt NII elevile ja ütles, et ta on alati tahtnud Eestit külastada ja et ta on kuulnud et Tallinn on väga ilus koht ja et ta on nii rõõmus, et mind kohtas ja küsis, kuhu ta veel peaks minema, kui ta sinna sõidab ja see oli lihtsalt nii vahva, sest tavaliselt lähevad kohalikud elevile, kui nad kohtavad rahvusvahelisi "lahedatest" kohtadest nagu Saksamaa või Prantsusmaa või Itaalia. Oeh, see tegi mu tuju nii heaks.
Ja siis ma läksin raamatukokku. Ja olin seal igavesti. Lõpuks pidin ma lahkuma kahel põhjusel, esiteks mu aju lõpetas töötamise ja teiseks hakkas mul seal nii KÜLM, et ma ei tundnud enam oma varbaid.