Schnitzel, Schnaps ja Komissar Rex

Kuna algselt oli plaan, et ma veedan selle aasta Austrias, siis mõtlesime, et oleks äge sünnipäevakingitus, kui mõned mu sõpsid saaksid novembris mulle Eestist külla tulla ja me veedaks üheskoos nädalavahetuse Viinis ning ka Teresa lubas selleks puhuks Saksamaalt kohale tulla. Enne veel kui selgus, et ma siiski Austriasse ei jää, ostsid Maria ja Renate juba lennupiletid ära, nii et kui ma koju jõudsin, hankisin ka endale piletid, et nad vaesekesed ilma minuta Viinis mu sünnipäeva ei peaks tähistama. Niisiis sõitsime eelmise reede õhtul Riiga, et veeta öö mu sugulase juures ja laupäeva hommikul kell pool kaheksa lennata Viini ja seal Teresa ja Sebastianiga kokku saada.
Algne plaan oli mu sünnipäeval süüa hästi palju kooki ja Wienerschnitzlit ning teha õhtul mõned joogid ja siis pühapäeval natuke linna uudistada ja suveniire osta.
Lõppude lõpuks jõudsime me laupäeval süüa ainult ühe tüki kooki ja pühapäeval ka ning kumbagi neist ei söönud me nendes kohvikutes, mille ma juba aegsasti välja olin vaadanud ning šnitslit me ka ei saanud, sest kõik kohad olid ära broneeritud.
Laupäeval käisime aga napsimuuseumis, mis oli üliäge, sõime mingis lambikas kohas Austria toitu ja plaanisime siis välja minna, aga kui pärast õhtusööki oma ülisuperluksuslikku korterisse tagasi jõudsime, ootas meid võrdlemisi ebameeldiv üllatus ees. Kõigepealt läksid tuled põlema ainult ühes magamistoas ja praktiliselt terve korter oli ilma elektrita ning siis avastas Teresa, et meie magamistoas oli lühter koos lambipirniga laest alla kukkunud ja ilmselt lühise tekitanud. Oleks olnud päris põnev, kui see öösel meie voodi kõrvale oleks kukkunud! Siis ootasime sada aastat korteri üürinud tüüpi ja siis veel sada aastat elektrikku, kes lõpuks enne südaööd asja enam-vähem korda tegi ning siis olin mina isiklikult juba väsimusest ümber kukkumas ja me kõik läksime hoopis magama.
Pühapäeval sadas vihma, nii et suurt linna peal jalutamise tuju polnud, aga kuna meil oli aega vähe, oli mõistlik kasutada neid hop on-hop off busse, tänu millele me nägime võrdlemisi palju ning käisime ka Schönbrunni juures. Lõpetasime oma koosviibimise Viini kuulas lõbustuspargis, kus tegime tiiru nende 170-aastase vaaterattaga ja miskis kummituskohas käisime ka. Pärast seda pidid Teresa ja Sebastian tagasi Salzburgi sõitma ning meie tegime ühed hõõgveinid Viini suurimal jõuluturul. Kuna vihma hakkas aga uuesti sadama, siis väga suurt naudingut ja erilist jõulutunnet just ei olnud ja me läksime korterisse tagasi, et esmaspäeva varahommikul kodupoole tagasi liikuda. Vot nii. Aga pilte sai palju!

This year we decided to fly over to Vienna with a couple of friends from Estonia and meet up with Teresa and Sebastian to celebrate my birthday and see what this gorgeous town has to offer. 
The original plan was to eat A LOT of cake and Wienerschnitzel and have some drinks on my birthday on Saturday and then do some sightseeing on Sunday, but things didn't go exactly according to plan.
We ended up having only one piece of cake on Saturday and that was before Teresa and Sebastian even arrived and after meeting them at the train station we had just enough time to find our superfancyawesome apartment, drop off our stuff and head to the Schnaps museum, which was AMAZING - you pay 7 euros, listen to a short (and really fun) introduction on how schnapps is made and then you get to sample as many drinks as you want to - they say three but they don't really count. After that we were starving, but it turned out all the places we wanted to have schnitzel at were fully booked, so we ended up having dinner in a not-so-fancy place, but hoped to turn the evening more birthday-ish with drinks after changing clothes at the apartment. When we got there, however, it turned out that the power was out in all the rooms except one and Teresa soon discovered why - the chandelier in our bedroom had fallen to the ground and shattered to pieces and probably caused a short-circuit, so we had to wait a looooong time before everything was cleaned up and the power was restored and by then it was almost midnight and most of us were exhausted, so we just went to bed after a couple of mimosas.
Sunday was rainy, so we took a hop on-hop off bus tour, which was a really good idea, since our time was limited. We saw quite a lot, including the Schönbrunn castle and ended our time together in the Prater amusement park. We took a ride on the 170-year Ferris wheel and did a ghost tour and then it was time to say goodbye to Sebastian and Teresa, who headed back to Salzburg. The Estonian team had a Glühwein at the Christmas market, but the rain was pouring, so we also ended our night with that and flew back home on Monday morning.

 Omg, nii kultuursed.

Omg, high culture!

 Mina ja Õhupall Albert. Mu riietus oli tol päeval selline, et kõik muudkui vahtisid mu... õhupalli.

With Albert the Balloon. Thanks to my outfit that day everybody was constantly staring at my... balloon.

 Viinis on palju kummalisi muuseume, näiteks matusemuuseum, aga guljašimuuseum kõlab kahtlemata kõige kummalisemalt.

Vienna loves strange museums, but the goulash museum might just be the strangest.

 "Doonau", hihi.

Tehniliselt oli napismuuseumi piletihinna sees kolm shotti, aga ega keegi ei lugenud. See oli äkki mingi... viies naps? Ja kuna mul oli sünnipäev ja ma tassisin oma õhupalli kaasas, sain muuseumilt kingituseks pisikese pudeli maailma parimat kullatükkidega apelsininapsi, mis oli piisavalt väike, et sain selle käsipagasiga koju ka tuua. Nii tahtsin lennujaamast suuremat pudelit ka osta, aga seal polnud :(

Probably working on our fifth schnapps by then. Because it was my birthday, which was made quite obvious thanks to the balloon I was carrying around, the owner of the museum gave me a little bottle of the world's greatest orange schnapps with little pieces of gold in it. Seriously - when you go to Vienna, you HAVE to go that museum.

 Kingitus mu rahvusvahelistelt sõpradelt. Selja peal on veel teksti ja minu pilt. Hakkan nüüd kõigil jooksuüritustel selle särgiga käima!

A gift from my lovely unicorns - "If you can't fry it, put glitter on it". Can't wait for the next running event to show everybody how the unicorns do it!

 Selline üllatus ootas meid siis magamistoast.

What we think happened was, someone swinged from the chandelier and then came in like a wrecking ball. 

Sünnipäevaõhtu - vahvlid, mimosad ja Albert.

At least Albert was happy no matter what.

 Hommikusöögiks olid loomulikult munad ja peekon. Mm, peekon...

Eggs and bakey for breakfast, of course.

Kuna oli külm ja märg, jõime pühapäeval punšši. Rumm enne kella 12, jess.

A round of punch before noon will make you forget all about the rain!

 Väike šokolaadist paavst!

My little chocolate pope!

Schönbrunni loss.

The Schönbrunn palace.

 Belvedere'i loss, mis oli meie korterist mingi viie minuti kaugusel.

The Belvedere palace, which was basically around the corner from our apartment.

 Viini kõige kuulsam kohvik, kuhu ma täiegaaa tahtsin minna (väidetavalt nautisid sealseid kooke nii Freud, Hitler kui Stalin), aga kuna laua järjekord oli uksest välja (nagu näha), siis pidime sellest loobuma.

The most famous cafe in Vienna, favored by Freud, Hitler AND Stalin, if you believe my little tourist book, but unfortunately it was so tightly packed we had to give up having cake there.

Igatahes paigutaksin ma Viini oma kõige ilusamate linnade edetabelis kolmandale kohale pärast Prahat ja Charlestoni ja ootan kannatamatult, et saaksin sinna soojemal ajal tagasi minna ja teha ära kõik need asjad, mis praegu tegemata jäid.

Vienna was so great that I would give it third place in my list of most beautiful cities - right after Prague and Charleston - and I cannot wait to go back there!

Lugu sellest, kuidas minust au pairi ei saanud

Niisiis, nüüd kus ma olen juba peaaegu kolm nädalat kodus olnud, oleks ehk viisakas siin blogis ka mainida, et ma olen peaaegu kolm nädalat kodus olnud.
Ma võtsin nüüd portsu hoogu ja mõtlesin, et mida siia kirjutada ja mida mitte, aga otsustasin, et jätan selle sõnavõtu võrdlemisi minimaalseks. Kui tahate täpsemalt teada, miks ma au pairiks olemist juba kolme nädalaga südamepõhjast põlgama hakkasin, eks küsige. Ma ilmselt ei oskagi kogu tõde selgitada ja vastan, et selgus, et ma vihkan lapsi (mis ei ole päris tõde, aga üksteist kannaga näkku peksvad väiksed poisid ei ole mu lemmikud küll, iseäranis kui ma nendega sama keelt ei räägi) ja snoobe. Või et ma olen selle jaoks liiga vana. Või et emotsionide põhjal tehtud spontaansed otsused ei ole ikka minu jaoks. Või et ma lihtsalt ei tahtnud. Või kõik kokku.

Aga olgugi et lühike, väärtuslik eluõppetund oli see sellegipoolest ja eks aeg näitab, kui palju see päriselt mind mõjutas, aga paar olulist asja, mille ma selgeks sain, tasuks vast kirja ka panna:
1. Eesti on parim riik maailmas. Ärge laske ennast petta mägedest, järvedest ja robotmuruniitjatest. Eesti on parim!
2. Eriline pärl on veel Pärnu.
3. Selle pärli eriliselt eriline pärl on minu tuba.
4. Mulle ei meeldi inimestega töötada. Mulle meeldib oma arvutiekraaniga töötada.
5. Lennupiletite ostmine on maruäge hobi, aga paraku na kulukas.
6. Kõik, mis tundub esmapilgul liiga hea, et tõsi olla, seda rohkem kui tõenäoliselt ongi.

Kõik läks marukiirelt ja mind (üsna sõna otseses mõttes) löödi majast välja natuke enam kui 48 tundi pärast seda, kui ütlesin, et kogu see värk ikka ei ole minu jaoks. Eelmise päeva õhtul kell 11 järgmise päeva lõunaks lennupiletite ostmine ja üksinda 35 kg pagasiga kolme rongi, lennuki ja taksoga u 10 tundi teel olla oli üsnagi huvitav kogemus. Aga noh, inimesed. Nad on mõnikord nõmedad.

Nüüd ma olen mõnda aega kodus olnud ja ei suuda ikka veel ära rõõmustada, KUIVÕRD hea siin olla on. See ei tähenda, et ma oleksin matnud maha plaani mõnda aega Horvaatias elada või... noh, näis. Aga au pairiks ei lähe ma enam never, kui just kellegi elu sellest ei sõltu. Aga blogimisega ma jätkaks ikkagi, sest vahel ma tunnen küll, et võiks paar mõtet kirja panna või midagi. Samas teeb mind kuidagi ebakindlaks teadmine, et ma ei tea, kes loeb (peale selle, et ma tean, et Susanna loeb).

Aga well, mu sünnipäeva tähistame sellel aastal Viinis, nii et eks sealt peaks ikka pilte panema! Ja üldse, kuigi mu maailm piirdub enamikel päevadel arvutitooli ja ekraaniga, siis mõnikord me ikka teeme asju ka, mida tahaks mäletada ja millest ju võiks kirjutada. Eks näis.

Terve mu elu on olnud vale

Täna hommikul pidime K-ga minema politseijaoskonda, et mind Austrias viibijaks registreerida (või midagi sellesarnast, ma endiselt ei saa aru, miks, kui ma ELi kodanik olen, aga okei). Ja noh, kui te ütlete mulle politseijaoskond ja Austria, siis minul tuleb vaid üks seos pähe - komissar Rex! Ma täiega kujutasin ette, kuidas ma seal üritan oma äraplaasterdatud näppudega sõrmejälgi anda või mida iganes nad mult tahavad ja siis lööb Rex käpaga mu tähtsale paberile templi alla ja ma saan lõpuks demonstreerida oma saksa keele oskusi, öeldes "na gut, Rex" ja kõik on täiega vaimustuses (siiani olen ma siin olles õppinud peamiselt erinevaid saksakeelseid hellitusnimesid ja mõned roppused naissuguelundite kohta).
Ja saate aru, see kõik oli vale! Ma olin põhjatult pettunud. Reaalsus oli hoopis see, et seal oli paar igavat naist leti taga, nad tegid mu passist koopia, ma andsin allkirja ja maksin viisteist eurot, nad kirjutasid mu nime valesti ja andsid mulle paberi (kus küll oli tempel all), me läksime tagasi, nad andsid mulle uue paberi õige nimega ja oligi kõik. Aga, nagu selgus, lubab see paber mul nüüd igavesti Austrias olla, kui mul peaks selleks tuju tekkima ning ma võin selle alusel omale siin ka hiljem mingit muud tööd otsida, kui peaks tahtmine olema (endiselt ei saa aru, miks mul seda õigust juba ELi kodanikuna polnud, aga okei okei). "Vot kui tore, sa saad meile ka kaheks aastaks jääda, kui tahad!" rõõmutses K ja ma oksendasin endale sellepeale natuke kurku. Mitte, et mulle siin ei meeldiks, aga ma natuke loen juba praegu päevi nädalavahetuseni (samas mul tuleb ka hiiglama lõbus nädalavahetus, loodetavasti) ja jõuludeni ja märtsini ja suveni ja... järgmise septembrini :D

Pilte ikka pole, sowwy :(

Praised be

Oh, vennad ja õed, pärast vaid tunnikest jamamist absoluutselt kõigi mulle kättesaadavate maksesüsteemidega, millest kõik mind ühel või teisel moel alt vedasid, sain lõpuks oma talvised lennupiletid ostetud! Minu jalg puudutab kõigi eelduste kohaselt Maarjamaa pinda 21. detsembri südaööl, nii et paluks siis lillede ja õhupallidega lennujaamas vastas olla. Mind saab näha ja näpuga katsuda 6. jaanuari hommikupoolikuni.

Muide, ma olin väga vapper väike vedur täna! Ärkasin 6.25 ja kõndisin täitsa ise bussipeatusesse, ei eksinud ära, suutsin õigesse kohta bussipileti osta, õiges linnas maha minna ja endale tunniks ajaks tegevust leida ilma ära külmumata (sest mu keelekursus algab nii lollil ajal, et ma pean minema seitsmese bussiga, mis tähendab, et ma jõuan tund aega varem kohale), siis leida üles õige maja ja õige grupi, kusjuures ma alguses ehmatasin täiega ära, sest ma ei saanud MITTE SÕNAGI aru, mida inimesed rääkisid, AGA kui asi lõpuks lahti läks, siis ma lihtsalt täiega ÄSSASIN seal kursusel ja olin kõigist kõige targem (ilmselgelt, kuna selgus, et ma võtan sama taseme kursust nüüd neljandat korda. Jep) ja siis leidsin üles bussipeatuse, õige bussi, ostsin õigesse kohta pileti - ei läinud õiges kohas maha, vaid sõitsin kogemata järgmisesse linna ja pidin tagasi kõndima - ronisin oma navigatsiooniäpi abil kõige järsematest küngastest üles ning jõudsin õigesse naabruskonda, aga sattusin veidi paanikasse, sest kõik fäänsid majad nägid ühesugused välja, kuid suutsin lõpuks ikkagi õige maja tuvastada ja veetsin mitu head tundi siin hiiglaslikus majas ihuüksinda. Suurema osa sellest ajast vaatasin rõdu peal Ally McBeali, sest ma avastasin oma riidekapist kõikide osade DVD-d, ja üritasin endale lennupileteid osta.
Lisaks kõigele sellele suurele edule leidsin ka keelekursuselt endale sõbra. Mu standardid uutele sõpradele on tõeliselt alla läinud: mu uue sõbra kasuks räägib see, et ta on ka au pair, tal pole ühtegi teist sõpra, ta naeratas mulle ja kõige tipuks ainus tüdruk peale minu sellel kursusel - peale meie on umbes kümme noormeest. Aga sõber on sõber ja ei saa pirtsutada! 1. oktoobril tuleb Sebastian ka Salzburgi. Täiega ootan juba!

Koduperenaise raev

Ma hakkan siin nüüd vaikselt oma koduperenaise (täiskohaga koduabilise, kuidas soovite) rutiini sisse minema. Selles mõttes on see elu, mida ma praegu elan, põnev, sest see erineb nii totaalsel määral sellest elust, mida ma varem elasin, ning ühtlasi teeb see mulle üha rohkem selgeks midagi, mida ma tegelikult teadsin juba kuueselt: koduperenaist ei saa minust mitte iialgi-iialgi-iialgi.

Kirjutan oma päevarutiinidest kunagi hiljem täpsemalt, kui olen saanud pikemalt asjasse sisse elada, aga üldiselt erinevad mu päevad G ja K juures üksteisest nagu... nagu öö ja päev. Ses suhtes, et G juures on nagu öö ja K juures on nagu päev. Või midagi sellesarnast.

Kui G juures ei pea ma põhimõtteliselt mitte midagi tegema ja ma hakkasin juba pärast ühte päeva tõsiselt mõtisklema, miks ma seal üldse olen, siis K juures on mahaistumise aeg enne poiste magama minekut väga üürike ja ma tunnen end alati natuke süüdi, kui ma midagi ei tee.

Olgu öeldud, et ma ei kurda absoluutselt. See, mida mulle lubati, tundus alati liiga hea, et olla tõsi, ja mul pole selle vastu mitte midagi. Pealegi on praegu veel kõik uus ja huvitav ja ma katsetan seda uut rolli nagu mingit veidrat kostüümi või juukselõikust, mida on mõnda aega lõbus proovida, aga mis tegelikkuses on minu olemusega tugevas vastuolus.

Ma arvan, et hiljemalt märtsiks on mul sellest nii kopp ees, et ma istun riidekapis ja ajan endale vaheldumisi veini ja šokolaadi näost sisse, ajan oma pea kiilaks või alustan basseinipoisiga afääri (tegelikult meil basseinipoissi ilmselt ei ole, sest bassein puhastab ennast ise, nagu pm kõik asjad G majas), noh, nagu meeleheitel koduperenaised telekas teevad. Või siis näen ma lõpuks valgust, mõistan, et minu senine elu oma koolide ja karjääriga on olnud mõttetu eputamine (ja ma olen selles feilinud, sest olgem ausad, koolis tasub käia vaid meest otsimas) ning käin Facebookis Virgina Woolfi grupis kõigile „karvaste jalgadega feministidele“ selgeks tegemas, et naise koht on kodus mitte riigikogus, ning veedan päevi unistades, milliseid kardinaid ma riputan oma tulevase kodu kööki ning mis värvi põll nendega kõige rohkem kokku sobiks, et mu kleidike mustaks ei saaks, kui ma oma abikaasat koju oodates talle ühe mahlase steigi teise järel küpsetan ning ootan päevast päeva ärevil südamel, millal, oh millal ometi see kiviga sõrmus tee minuni leiab... sest noh, kui juba ära pöörata, siis emba-kumba äärmusesse, keskteed on igavad. Ootame siis põnevusega märtsi!

Aga tegelikult ma tahtsin rääkida täna hommikust, sest see oli natuke naljakas. Ma ei ole jumala eest iial arvanud, et koduste naiste elu on lihtne või et nende töö ei ole „päris“ töö. Kui see neile sobib, siis on see ju suurepärane. „Good for them, not for me,“ nagu Amy Poehler ütleb. Aga ma pole kunagi päriselt saanud aru nende haavumisest selle üle, kui keegi arvab, et küll neil peab palju vaba aega üle jääma – noh, juba sellepärast, et neil ei kulu aega tööle ja koju minemisele jne.

Täna hommikul ärkasin ma poole üheksast ning kujutasin täiega ette, kuidas hommikuste toimetuste järel jääb mul ka aega mäevaatega rõdul joogat teha ja vähemalt kolm tassi rohelist teed juua. Tegin oma kohustusliku koristustiiru, tegin voodid, koristasin vannitoad, koridori ja elutoa, panin mänguasjad ära... tavaline värk. Siis sõin ja jõin oma esimese tassi teed ning võtsin ette köögi, mis oli parajas kaoses (kuigi ma koristasin seda eile nii lõuna ajal kui õhtul põhjalikult) ja pärast seda hakkasin lõunasööki tegema, mis võttis reaalselt KAKS tundi, osaliselt ka selletõttu, et ma pidin pidevalt retsepti google translatori abiga tõlkima, mis on muidu päris põnev alternatiivne viis keele õppimiseks. Ma sain sellega valmis täpselt nii, et jõudsin just maha istuda, kui K tuli ja ütles, et ta toob kohe poisid, kas ma kataksin laua ja valmistaksin ette köögiviljad ning kui ta poistega tuli, ütles ta rõõmsalt: „Oh, kas pole tore hoolitseda laste eest, kes käivad juba koolis, nii et sul on terve hommik vaba ja sa ei pea mitte midagi tegema?“ Ma suutsin teda lihtsalt jõllitada, sest ma polnud ärkamisest saadik isegi leidnud aega, et endale teist tassi teed teha, rääkimata hammaste pesust või joogast. Kas te teate, kui raske on selliseid olukordi üle elada ühe tassi teega? Teate või???

A muidu on kõik väga moos!

Esmamuljeid Austriast

Hoi hoi, poisid ja tüdrukud! Mul ei ole viimasel ajal üldse erilist kirjutamistuju, aga oleks vast mõistlik esmamuljed esmalt kirja panna, enne kui liiga kaua aega mööda läheb ja need üldse enam nii värsked ei ole.

Kuna ma ei tea, kes seda blogi loevad, siis vbolla peaksin ka natuke selgitama, miks ma üldse Austrias olen. Põhimõtteliselt on see minu hingetõmbe-aasta. Ma suutsin ennast tõlkimise, õppimise ja kõige muuga natuke läbi põletada ja tundsin, et mu fookus on kadunud, seega tundus ainuõige lahendus ennast süsteemist täielikult eemale tuua, teha midagi totaalselt teistsugust ja katsuda asju värske pilguga näha. Nii et nüüd olen ma siin, ühes (õigemini kahes) Austria väikelinnas suure järve ääres mägede vahel, õpin aktiivselt saksa keelt ja hoian silma peal kahel väiksel mõnglil.
Ma ei hakka oma otsust õigustama (igaks sajaks juhuks mainin siiski, et ma EI tulnud endale siia meest otsima, jumala eest), kuigi ma tean, et ajastus võib tunduda väga paljudele väga kummaline, aga minu jaoks oli see praegusel eluhetkel vast ehk ainuõige otsus. Kui ma poleks seda praegu teinud, ei oleks ma seda iialgi teinud ja pärast ilmselt kahetsenud.
Ma ei kirjuta siia väga palju detaile oma perest, sest ma ei tea, kuivõrd see neile meeldiks ja ega see ju nende süü pole, et mulle kirjutada meeldib. Pereema (K) ja pereisa (G) on lahutatud ning elavad eraldi linnades, üksteisest 7-minutilise autosõidu kaugusel. Emal on suur korter ja isal hiiig-las-lik maja. Ausalt, ma pole nii eepilises majas kunagi olnud. Aga nendest majadest-korteritest kirjutan vast kunagi rohkem, kui mul kaamera ka on, et saaksin vähemalt vaatest pilti teha (eepiline!). Kuna ema ja isa on lahus (aga nad saavad väga hästi läbi ja mõlemal on uued partnerid, isa girlfriend on täiega tore, ema peiksi näen ilmselt reedel), on poisid, kuueaastane M ja kaheksa-aastane E poole ajast ema ja poole ajast isa juures. See on väga keeruline süsteem ja mul on märkmik täielikult täis kirjutatud, kus ma mis ajal olema pean, aga sellega harjub ilmselt ära. Mõlemas kohas on mul oma tuba, aga K juures ei ole mul oma toas wifit, nii et ma ei tea, kui palju ma seal blogida viitsin.

Aga igatahes, minu esmamuljed: mu põhiline hirm oli see, et ma ei saavuta poistega kontakti keelebarjääri pärast, aga eneselegi hämmastuseks avastan juba pärast teist päeva, et ma mitte ainult ei saa väga paljust aru, millest mulle ja minu ümber räägitakse, ma suudan ka ise poistega enam-vähem suhelda. Ma arvan, et praegu saame me üksteisest umbes 50% aru, aga see olukord paraneb kindlasti kiirelt. Laupäeval alustan ka keelekursusi, mis seda kõike veel toetavad (hurraa laupäeviti kell 6.30 ärkamisele!) Ema ja isa on mõlemad supertoredad, isa on eriti tšill, ema on oluliselt nõudlikum, aga väga avatud suhtleja, nii et ma arvan, et misiganes konfliktid tekivad, me saame need lahendatud. Poistega olen ka siiani hästi läbi saanud, eriti väiksemaga, kes on lihtsalt selline nunnu päikesepoiss, et mina, kes ma vandusin, et ma poisse iial ei sünnita, olen peaaegu valmis oma sõnu sööma. Eile oli meil K-ga natuke stressi oma graafikute klapitamisega ja M tuli meie juurde: "Jääge positiivseks! Hingake! Homme on uus päev!" Ja natuke aega hiljem küsis ta mu käest, kas ma olen juba täiskasvanu. Ma küsisin talt, et mis tema arvab, ta jäi hästi mõtlikuks ja ütles siis, et sellele vastamiseks peab ta teadma, millal mul puberteet algas (jah, ta on kuuene). Oeh, lapsesuu...
Eile oli mul korraks väike murdepunkt ka, kogu infot oli korraga nii palju ja mind jäeti õhtul lastega pm üksi ja ma pidin neid söötma ja nad magama panema ja toad koristama ja õppima, kuidas erinevaid asju puhastatakse ja kuidas nende fäänsi triikrauaga triikida ja mul polnud endal olnud mahti mingi kaheksa tundi järjest süüa ja siis oli küll korraks selline tunne, et appi, ma tegin siiatulekuga kohutava vea, aga siis ma sain süüa ja skaipida ja esimest korda pärast kolme ööd korralikult magada ja siis me tulime siia isa juurde ja kõik oli väga tšill, nii et nüüd ma olen taaskord veendunud selles, mida ma juba ennegi teadsin: see EI olnud viga.

Vot nii. Pilte mul praegu ei ole, sest pole olnud veel mahti kaamerat välja võtta, aga nädalavahetusel on mul vaba aega ja loodetavasti on ilm ka veel ilus, nii et küll saab pilte ka! Täna oli muide siin 27 kraadi ja poisid ujusid basseinis, vesi oli 24 kraadi, aga ma unustasin muidugi oma ujumisriided K juurde. Homme pidavat lausa 29 kraadi tulema.

That time I learned to ski

Among many other things I learned in America that this world and especially Europe is really really tiny. So tiny in fact that when you meet people awesome enough to keep in your life, distance means nothing at all. So since we'd been talking about a ski trip with Teresa and I got a really good offer on plane tickets to Munich last fall I didn't hesitate too long. I mean, I was gonna go bankrupt anyway, why not at least take the most of it, right?
So after asking Christian to join us on this wonderful adventure and weeks of strenuous planning (mostly, I must admit, on C's part) the day finally arrived when I woke up at 6 AM, grabbed my suitcase and took the taxi to the most adorable Tallinn airport. But instead of flying straight to Munich I first flew to Vilnius, where I got to hang out with a bunch of Lithuanian businessmen for about an hour and drink some coffee that I swear was mixed with heroin, because hours later my hands were still shaking from it and I felt I could have run to Germany. I finally touched ground in Munich with a tiny plane that looked more like a toy than a real aircraft and was reunited with Teresa which was oh-so-great, even though she was sort of exhausted and I was still spaced out because of the Lithuanian magic coffee (seriously, do not drink that stuff!) and getting a serious headache. So we spent the next two (?) hours searching for the train station Christian was arriving at and a pharmacy, so I could get some aspirin and finally make use of my German vocabulary (willst du mit mir Drogen nehmen?) Eventually we managed to get everybody into the car and headed towards Austria for our Most Amazing Ski Adventure (with a stop at McDonald's, ofc).
This would probably be the time where I mention that prior to that trip I had been on skis exactly once in my life. It ended 15 minutes later after I'd broken both my poles and twisted my ankle... so I wasn't overly confident. But hey - good company, mountains and stuff, right? Plus I was still hopeful that I would turn out to be naturally good at skiing.. like I turned out to be naturally good at shooting. Never know!
----
Kunagi sügisel müüdi Münchenisse odavaid lennupileteid ning kuna ma kohe üldse-üldse ei olnud valmis leppima sellega, et ma oma uute rahvusvaheliste sõpsidega hüvasti pean jätma, ei mõelnud ma väga pikalt, kui selle ostu tegin. Pankrot ootas mind ees nagunii, miks siis mitte enne veidi lõbutseda, pealegi olime me Teresaga suusareisist rääkinud.
Mingil hetkel kaasasime oma seiklusesse ka Christiani, kes, tuleb tunnistada, lõpuks suurema osa organiseerimisest ära tegi, nii et 29. jaanuari hommikul lendasin esmalt Vilniusesse ning sealt edasi Münchenisse, kus Teresa minu ja C auto peale võttis ja kust me edasi üheskoos Zell am Zee suusakuurorti sõitsime.
Pean tunnistama, et suusaphukus ei olnud minu jaoks just kõige loogilisem valik, kuna ma olin varem olnud suuskadel täpselt ühe korra, palju aastaid tagasi Jõulumäel, kus ma 15 minutit pärast suuskade alla panemist need uuesti ära võtsin, olles lõhkunud ära mõlemad kepid ja pahkluu välja väänanud. Aga noh, elu on seiklus!

Taste of the Baltics: Lithuanian, Estonian and Latvian chocolate

Eesti, Läti ja Leedu šoks (Leedu võitis... kes oleks võinud arvata?)

Christian, being the good breadwinner that he is, took a walk to the local bakery every morning to supply us with freshly-baked croissants and rolls. Nom!

Igal hommikul ärkas C veidi varem ja tõi meile pagarist värskelt küpsetatud saia.

First selfie: on our way to Europe's highest waterfall. Hanging out at the backseat, intense Germaning going on in the front. All I understood is that they were talking about neither bombs nor drugs (yes, my German vocabulary is really extensive).

Kui su reisikaaslased eesistmel saksa keelt räägivad ja sina oled sunnitud igavuse peletamiseks tagaistmel patse punuma ja enekaid tegema.

Hike up to Europe's highest waterfall. We didn't make it all the way up because some weird fat goat-like creatures caused a small avalanche and we lost our trail. I wasn't too sad about it though, hiking up a mountain in deep snow is exhausting! There may or may not have also been some snowball fights and running involved. Coming down was way more fun.

Euroopa kõrgeim kosk siis. Me oleksime saanud sinna päris üles ka minna, aga paraku olid mingid veidrad paksud loomad natuke maad enne lõppu väikese lumevaringu tekitanud, nii et rada ei olnud enam näha. Lume sees mäest üles rühkides tuli mul küll tahtmine MyFitnessilt raha tagasi küsida - ma poleks nagu elus sporti teinud! Allatulek oli märksa lõbusam.

There might have been some alcohol involved in the evenings... liquor that tasted like pinetrees. I enjoyed it the first night, after that it did not want to go down anymore.
Austria männiokka maitseline liköör. Huvitav!

 Mixing it with wine, of course.
Ikka veiniga segamini.

I was a little unsure about this situation I guess (hey look, a picture of me that's not a selfie!)

Ma olin veits kahtleval seisukohal.

 The next morning was stunning - view from our balcony.

Järgmisel hommikul oli rõdu pealt hunnitu vaade

 Here come the selfies! I was just a little bit unsure before trying on my skis the first time...
Kergelt kirjandusliku liialdusega nägu enne esmakordset mäele minekut

 Where we skied: I, of course, stayed on the right side, on the thing that doesn't look like a hill at all (I swear it looked higher when you were standing on top of it).
Meie suusamägi siis. Mina püsisin seal paremal pool, mis pildilt (ega ka päriselus tegelikult) ei näinud alt vaadates küll üldse mäe moodi välja, aga tegelikult oli harjutamiseks päris paras)

 So while the others were making the most of their time on the hill and taking the scary ski lift up...
Teised kasutasid aega mõistlikult ja sõitsid suusaliftiga kõrgema mäe otsa...

 ...I was taking selfies (this was actually taken after the first time I got down from the hill without falling).
...tegin mina enekaid - pärast esimest korda, kui edukalt ilma kukkumata alla jõudsin (mis juhtus tegelikult juba teisel korral, kui ma alla sõitsin)

 The weather was perfect!
Oh-see-ilm!

 Hey look, an 'usie'!
Näe, mul oli tegelt sõpru ka!

 The hot chocolate I got as a prize for being so being so brave
Väike kakaopaus keset suurt sportimist - vapruse eest

 At some point I was starting to become pretty confident on the tiny hill, so my much more experienced friends convinced my to try the scary high hill.
Ühel hetkel olin ma oma tillukese mäe peal juba suht enesekindlaks muutunud ja kuigi ma olin kahtleval seisukohal, veensid mu suusaässast sõpsid mind kõrgemat mäge proovima

 And of course I failed, fell down, took off my skis and didn't want to ski at all anymore, so I sat on the mountain for a while before walking down (yes, walking).
Aga mõistagi ma feilisin, kukkusin ümber, võtsin suusan jalast ära ja kõndisin lõpuks mäe otsast alla.

 So I was sad! (damn you, peer pressure :D)
Olin kurb!

 So to cheer myself up I built a tiny snowman...
Üritades tuju tõsta ehitasin tillukese lumememme...

 And drank a big glass of beer :D
... ja jõin suure klaasi õlut :D

And I was happy again! But, being really stubborn as I am, I refused to go back to that big hill again and spent the rest of my time acing it on the bunny hill.

Tuju läks jälle rõõmsaks, aga oma suures kangekaelsuses ma tagasi suurema mäe peale tagasi ei läinudki, vaid püsisin oma tillukese künka peal ja tuiskasin sealt alla nagu tõeline äss.

 That night we set Tallinn on fire..
Tutvustasin oma saksa sõpradele põlevat Tallinnat

... and watched it burn.

And built extra long straws, because.. well, why not.

T ekstrapikk kõrs. Lihtsalt niisama

 The weather conditions were not as perfect on the next day.
Järgmine päev oli veits pilvisem

 But that didn't stop me!
Aga mind see juba ei peatanud.

SUCH a pro! Final falling count: six times, all on the first day and only four of those by accident - first two on my very first attempt of getting down the bunny hill and twice on the hill that I will forever remember as "the scary high hill". The other two times I didn't exactly fall over, I just couldn't make a pizza from the french fries and wanted to stop, so I threw myself on the ground just in case (kind of like when I was a kid and learned how to ride a bike, but couldn't use the breaks at first, though this now was way less painful). I do have some lovely bruises on my legs now and won't be wearing shorts to the gym anytime soon, but who cares!

No täielik proff, noh. Lõplik suusamäel kukkumiste arv oli kuus - neli korda kogemata, kaks meelega, kui ma ei osanud seisma jääda ja ennast igaks juhuks külili viskasin, et mitte otse aeda või mõnele süütule kõrvalseisjale otsa põrutada. Kõik kusjuures esimesel päeval ja suht esimestel laskumistel. Sinikaid on, aga need paranevad.

 Sunset.
Kolmanda päeva päikeseloojang

 So you wouldn't think all we did was drink in the evenings - we also took a walk in the city of Zell am See.
Ega me oma õhtuid ainult joomisega ei sisustanud - tegime ka õhtuse jalutuskäigu Zell am See linnakeses

 Which was pretty spectacular.
"Hunnitu" on see sõna, mis pähe tuleb.

 Our last day we spent in Salzburg, which was just as gorgeous as I remembered it from the half-hour I spent there in the summer of 2013.
Viimasel päeval tegime linnareisi Salzburgi, mis on ikka üks tõeliselt ilus linn.

 Most adorable cafe ever! Look at those uniforms!
Maailma kõige nunnum (ülivana) kohvik. No vaadake neid riideid.

 Mozart was here 27 January 1756. We saw the room he was born in and everything. Couldn't take any pictures, but I did see a lock of his hair. Was kind of gross.
Mozarti sünnikodu. Pilte teha ei tohtinud, aga sai käia selles toas, kus ta sündis. Mingil veidral põhjusel oli seal eksponaadina väljas salk tema juukseid, mis oli veits rõve, aga noh. Kultuur!

If seeing the statue of a man standing on top of a humongous golden ball isn't enough of a reason for travelling, I don't know what is!  

See... nojah

And that was that! I for one was extremely happy with this trip and felt completely recharged. Can't wait to do this again next year and the year after that and the year after that... until we're sixty and move to Peru with Teresa and continue skiing there. 

This blog has been kind of quiet, I must admit, but there isn't much going on in my life now that I'm back home. I could write quite a lot about control valves, trailers and water filtering systems, but lets be honest, it's not all that interesting. Should I happen upon another adventure I'll be sure to share it with y'all (even if nobody wants to read about it), because obviously modesty isn't one of my main virtues. Lots of love! K

Ja selline see siis oligi! Ma katsun ikka vaikselt siia üht-teist kirja panna, kui mu elus midagi põnevamat toimub, mida maailmaga jagada maksab (kuigi ega selliseid seiku palju just ette ei tule). Loodetavasti viitsin seda asja kakskeelsena ka hoida, sest noh, äkki on keegi, keda huvitab ja kes tahab mu loba emakeeles lugeda. Musid! K.