Kuna ma enne tulekut jõudsin vist kõigile, kellega kohtusin, viriseda, et pean New Yorgis täitsa üksi olema, viu viu ja vaene mina, panid nii mõnedki head inimesed oma pead tööle ja mõtlesid, kas neil on siin tuttavaid, kes mulle seltsi võiksid pakkuda. Täna kohtusingi ühe teise Eesti tüdruku Bretiga, kellega me Empire State Buildingu otsas käisime. Lihtsalt nii äge!
Kuna ma olen natukene vist endiselt Eesti ajas või väsitas mind eilne ilmatuma pikk jalutuskäik ära, jäin juba poole üheteist ajal magama ja olin täna hommikul kell pool seitse nii ärkvel kui üldse olla saab. Vaatasin telekast „Võluväge“, sõin oma eilsed pannkoogid ära ja sõitsin poole kümnest metrooga linna. Ma arvan, et sõitsin metrooga siit Times Square’ile umbes 20 minutit, sest siit lähevad ekspressrongid, mis igal pool ei peatu, aga see sõit tundus palju pikem, sest seal oli lihtsalt nii rõvedalt kange konditsioneer. Praegu juba tunnengi, et kurk hakkab valusaks saama, sest õues on nii palav, et nahk on pidevalt niiske, aga ükskõik, kuhu sisse minna, töötab konditsioneer täie võimsusega.
Igatahes, kui ma üles maa peale ronisin, vajus mul lõug maani. No ma pole elu sees midagi sellist näinud. IGAL pool oli lihtsalt nii palju tulesid, ekraane, muusikat ja loomulikult inimesi. Ma arvan, et vähemalt sama palju kui Pärnus kokku. Pimedas on see kindlasti veelgi ägedam, aga ma ei tea, kas mul õnnestub seda pimedas näha, sest olen iga päeva õhtuks nii väsinud, et jõuan juba tunnike enne päikseloojangut hotelli tagasi. Igatahes kõndisin seal natuke ühele ja teisele poole ja arvasin, et olen Times Square’il, aga päris kindel polnud. Kuidas saab olla mitte kindel, kas sa oled Times Square’il või mitte? Tegelikult ei saagi. Kui ma sinna hiljem päriselt jõudsin, siis ütleme nii, et polnud kahtlustki, kuhu ma sattunud olin. Hommikul jõudsin ma vist siiski alles otsapidi Broadwayle, kust ma suuna vaikselt Empire State Buildingu poole võtsin.
Eile olin ma otsinud mäkki et endale õhtuks salatit osta ja sattusin igal pool Starbucksi otsa. Täna hommikul aga leidsin, et oleks aeg üks jääkohv võtta ja otsisin Starbucksi, aga leidsin ainult mäkke. Lõpuks ma muidugi leidsin selle Starbucksi ka üles, sest olgem ausad, neid on siin ikka iga nurga peal. Loomulikult tilgutasin oma valge pluusi ka kohvi täis ja pidin ülejäänud päeva seelikut lõuani tõmmata, et neid plekke varjata.
Juba enne Empire State Buildinguni jõudmist pakkus üks noormees tänaval mulle piletit müüa ja kuna ma olen nendest pikkadest järjekordadest seal hirmulugusid kuulnud, ostsin pileti ära. Hiljem muidugi selgus, et sain kümne dollariga nöörida. Nojah, turistiks olemise rõõmud. Üheteist ajal saime Bretiga kokku ja kuna temal piletit ei olnud, läbisime neid lõputuid järjekordi. Alguses oli järjekord et turvakontrolli läbida, siis et pilti teha, siis oli vist üks niisama järjekord, siis oli pileti ostmise järjekord ja siis esimene lifti järjekord. Selle liftiga saime 80nda korruseni kus öeldi, et me võime seal veel umbes 20 minutit järjekorras oodata, et kuus korrust ülespoole sõita, või võime ka jala minna. Meie valisime trepid ja umbes 50 minutit pärast hoonesse sisenemist olimegi üleval.
Oh, seal oli äge. Terve New York oli sõna otseses mõttes nagu peo peal ja ilm oli ka suhteliselt selge aga kerge uduga, nii et nähtavus oli päris hea. Võtsime seal rahulikult aega, imetlesime vaadet ja Bret näitas umbkaudu, mis kuhupoole jääb. Põhimõtteliselt nägime sealt otsast ka minu hotelli. Loomulikult ma ei eristanud seda, sest see oli umbes kuue kilomeetri kaugusel, aga kuna siit kümnenda korruse köögist näeb Empire State Buidlingut, siis on üsna loogiline, et sealt näeb siia ka. Ühel hetkel kohtasime ka teisi eestlasi, kes emakeelt kuuldes meid tervitama tulid.
Umbes poole kahe ajal ronisime/sõitsime alla tagasi ja leidsime ühe väikese sushikoha, kus lõunat süüa. Vähe sellest, et vähemalt Eesti mõttes oli see koht minu arust päris odav ja sushi imehea, sai söögi kõrvale ka piiramatult jäävett, mis oli palavaga nii hea. Soojenduseks toodi veel mingit kummalist suppi ja salatiti.
Pärast lõunat saatsin Breti Grand Central Stationisse, kust ma pühapäeval Washingtoni poole teele plaanin asuda ja kaesin ka seal üle, mis kus on. Nelja paiku sõitis Bret tagasi ja mina suundusin Times Square’ile tagasi. Või noh, alguses kõndisin umbes 20 minutit valele poole, aga kui turiste järjest vähemaks ja vähemaks hakkas jääma, sain aru, et lähen ilmselt valele poole ja keerasin otsa ümber. Ma ei taha siin eriti kaarti välja võtta.
Oeh, kui väsinud mu jalad olid. Ja mul oli ka täna õhtuks pöörane plaan jõuksi minna! Siis jõudsin ma lõpuks Times Square’ile välja, seekord päriselt. See oli lihtsalt... hullumeelne. Ma ei oska seda ei kirjeldada ega piltidega edasi anda. Tõeliselt tõeliselt hämmastav. Ja väsitav! Niiiiii palju inimesi, nii palju vilkuvaid tulesid ja nii palju lärmi. Seal toimus mingi värk ka, politsei oli igal pool ja uudisekaamerad ja helikopterid olid õhus ning inimesed vangutasid pead ja ütlesid üksteisele „hirmus hirmus õnnetus“, aga keegi ei seletanud rohkem, mis toimus.
Tegin veel ringi Broadwayl ja ostsin hunniku postkaarte ning marke. Umbes poole kuue paiku hakkasin metrooga hotelli poole sõitma, olles eelnevalt mingi 20 minutit selles hiiglaslikus Times Square’i jaamas seigelnud. Siin saavad vist kõikide liinide ja kõikide suundade rongid kokku. Igatahes, metroorong oli ääreni täis, nii et ma seisin oma valutavatel jalgadel püsti ja pooleldi kõlkusin kinnihoidmise toru küljes, paar korda pidin käe puhkamiseks lahti laskma ning oleksin peaaegu selili käinud. Siis koputas üks vanem meesterahvas mulle õlale ja ütles, et mu selja taga on üks tühi koht ja oleks parem kui ma istuksin, sest vastasel juhul kukun ma ümber ja tema peab mu kinni püüdma. Istusin siis maha ja ta ütles et ma ei kardaks, ta kaitseb mind ning seisis ülejäänud sõidu ajal minu ees. Ma pole päris kindel, mille eest ta mind kaitses :D Igatahes me väljusime samas jaamas ja ma olin hetkeks segaduses, kuhu poole ma minema pean, et hotelli jõuda ning ta küsis, kuhu ma minna tahan. Selgus, et ta ise annab YMCAs karate tunde ja oli ka siia teel. Uurisin talt, kas tegu on üldiselt turvalise kandiga ja ta ütles et jah, ainult nädalavahetusel pidavat tänavajõugud tegutsema. See kõlas natuke naljakalt, nagu teeksid need jõugud nädala sees rasket tööd, et siis nädalavahetusel oma jõuguasju ajada. Noh, ma ei tea, mulle tundub siin küll üsna ohutu. Aga samas ega ma siin öösel ringi ei kola ka.
Hotelli tagasi jõudes sai üsna selgeks, et mingist jõusaali minemisest täna küll juttu ei tule, eriti kuna ma tahan homme suurde kunstimuuseumisse minna, nii et mõistlikum on ennast natuke tagasi hoida.
Praegu käib mu kusagil mu akna all aga juba mitmendat tundi mingisugune kontsert. Ma ei näe küll midagi, aga politsei on pool tänavat sulgenud ning vihane räpp vaheldub maheda jazziga. See on ühtlasi hea näide sellest, kui sümboolsed need aknad siin on. Ehkki ma olen kümnendal korrusel, kostab kõik nii selgelt ära, nagu nad oleksid otse mu akna taga. Alguses tundus mulle, et keegi räpib mu akna sees olevas konditsioneeris :D Aga noh, ma loodan, et nad varsti lõpetavad, suht lärmakas on.
Pilte on mul Empire’i otsast umbes kuus tuhat ja kõik nad on enam-vähem identsed, aga panen mingi valiku.
Selle pildi pühendaksin Mariale ja Merilyle (jah, ma tean, et vaatan kaamerast täiega mööda)
No comments:
Post a Comment