Hommikul pidin tõdema, et ma olen oma elus ikka oluliselt meeldivamaid asju teinud, kui Bruuno järskudest treppidest alla venitamine. Seal oli mul vähemalt see eelis, et ma sain seljakoti ja arvutikoti eraldi alla tassida ja siis Bruuno järele minna. Esimesest trepist sain ta alla niimoodi, et nügisin teda jalaga astme võrra allapoole, ise rippusin teise käega trepi käsipuu küljes. Selleks ajaks kui ma teise trepini jõudsin, oli mul t-särk juba seljas läbimärg. Õnneks märkas üks neiu mu häda ja pakkus oma abi ja niimoodi me ta kahepeale trepist alla vedisimegi. Sõin hommikusöögi ära ja asusin umbes poole kümne ajal hostelist teele. Ehkki metroojaam ei olnud teab mis kaugel (mingi 15 minutit kõndimist), siis ta oli ülesmäge ja Bruunoga ei tundunud jalgsi minemine just väga reaalne. Seega ma sõitsin sinna bussiga, mis millegipärast peatus põhimõtteliselt keset põõsast, millest kohvri ja kahe kotiga läbi ukerdamine polnud ka just kõige mõnusam. Nüüd on mu põlved kriimustatud ja sinised. Aga noh, mis seal ikka. Metroojaamas selgus, et õnn ei ole minu poolel. Ehkki seal olid küll liikuvad trepid, siis allaminevad trepid... ei liikunud. Nüüd pidin ma trepist alla saama kohvri, seljakoti ja arvutikotiga. Taaskord sain ma tunda, kui toredad ja abivalmid inimesed siin on, sest kaks naisterahvast tõttasid mind päästma ja kolmepeale saime mu asjad metroosse. Sealt sõitsin natuke ühe rongiga, istusin ümber ja saingi ilusti lennujaama. Ja seal sai trepiga üles sõita, jee!
Lennujaamas ma muudkui kõndisin ja kõndisin. Noh, ma olen harjunud sellega, et lähed uksest sisse, seal on check ini lauad, annad oma pagasi ära, lähed läbi turvakontrollide ja siis šoppad ennast tax free poodides ogaraks. Seal aga tuli oma kohvreid nii pikka maad järgi lohistada, et ma kahtlustasin juba, et me kõnnime läänerannikule välja. Aga tee peal hakkas mulle silma üks tüdruk, kes minuga sama rongi pealt maha tuli ja samas suunas liikus. Ma ei teagi, miks ta mulle silma jäi, vist sellepärast, et tal olid täpselt sellised püksid, mida ma endale tahaksin. Igatahes, nii me koos kõndisime, mina natuke tagapool, kui ta järsku pööras ümber ja ütles eriti entusiastlikult, et talle nii väga meeldib minu stiil (lühikesed püksid ja t-särk?) ja talle tundus, et ta lihtsalt peab minuga rääkima. Okei, see tundus natuke kummaline, aga jällegi, mina olen see, kes oma kultuuriruumist väljas on, ma ei saa eeldada, et kõik mulle harjumuspäraselt käituvad. Kõndisme ülejäänud maa koos, rääkisime juttu ja LÕPUKS jõudsime check inini, kus selgus, et mu kohver on kuus naela ülekaalus, vaatamata sellele, et ma olin arvuti eraldi kotti pannud ja seljakotti absoluutselt kõik rasked asjad, mis vähegi mahtusid, sisse toppinud. Töötaja küsis, kas ma suudan kuus naela kohvrist välja võtta ja ma vastasin väga enesekindlalt, et muidugi. Nii ma siis pakkisin oma asju ümber, vahepeal sai see tüdruk, Toni, oma asjad tehtud ja tuli minu juurde ja ütles, et tal on nii hea meel, et me kohtusime ja et kas ta saaks mu feissbuuki või e-maili või midagi ja ta loodab nii väga, et me kohtume veel ja kallistas mind kaks korda. Ausalt, ma pole elus nii entusiastlikku inimest kohanud. Lõpuks selgus, et vaatamata mu ponnistustele oli mu kohver ikka veel kolm naela ülekaalus, aga mu seljakott oli juba lõhkemiseni täis, nii et midagi polnud teha. Õnneks ma seda 100 dollarit ülekaalulise koti lisatasu maksma ei pidanud (naljakas on see, et kui mul oleks olnud teine kott, oleksin saanud selle 50 dollari eest anda, aga mul polnud). Kui ma turvakontrolli läksin, nägin jälle Tonit ja siis me hängisimegi koos need peaaegu kaks tundi, mis mul lennukini jäi ja see aeg läks nii ruttu. Ta tegi meist hunniku selfiesid ja iga kord rõõmustas, et küll ma näen nunnu välja. Saatis neid oma sõpradele ja pani instasse üles. Nojah, kummaline, aga samas inimesed ongi erinevad. Ja ta oli väga tore.
Lend Washingtonist Charlestonisse kestis tunni ja kümme minutit ja mul pole vist elus nii lõbusat reisi olnud. Need lennusaatjad olid lihtsalt täielikud koomikud. Oeh, ma ei või.
Üldiselt läks kõik sekeldusteta, maandusin, sain oma kohvri suht kohe kätte ja leidsin ka selle naise, kes minu ja ühe Hiina poisi ühikatesse sõidutas. Minu ühika ees ootas mind üks tüdruk Emily, kes aitas mul võtme saada, toa üles leida ja wifisse pääseda. Muude asjadega ma oleks veel hakkama saanud, aga wifit ma vist ise poleks üles seatud saanud. Siis näitas ta mulle kaardi peal, kus mu õppehooned on (kõige kaugem on umbes viie minuti kaugusel, üks on otse üle tee ja kaks tükki on nurga taga) ja kus on pood ja jättis mu omapäi. Sõin veits ja rääkisin Indrekuga ja läksin siis linna natukeseks jalutama.
Vau. Ma ei teinud seda postitust eile osaliselt sellepärast et ma ei jõudnud, sest ma pesin ja kuivatasin oma riideid (puhas pesu - ajaloo parim leiutis!) ja osaliselt sellepärast, et ma lihtsalt ei leidnud sõnu. Lootsin, et kui ma öö ära magan, siis ma äkki leian, aga seda ei ole lihtsalt võimalik kirjeldada. Ma läksin ühikast välja, pöörasin peatänavale ja olin armunud. Mu süda lihtsalt laulis sees ja mu näole tekkis mingi totter naeratus, mis siiamaani pole päriselt ära läinud. Lihtsalt käisin ringi ja naeratasin endale ja maailmale ja inimestele ja nemad teretasid mind ja küsisid, kuidas mul läheb.
Mu esimene mõte, kui ma King streeti mööda kõndima hakkasin, oli "see ei ole päris". See pidi olema mingi Hollywoodi võtteplats, mis on korraks kokku klopsitud, aga paljas fassaad. Pole VÕIMALIK, et see ongi päriselt olemas, et siin elavad pärisinimesed, SELLISES kohas. Oli kuum ja niiske, aga see oli kuidagi nii õige. New Yorgis ja Washingtonis tundus see kuumus kuidagi..vale. Ja seal olid palmid. Ja tsikaadid kisasid. Ja pisikesed jäätisekohvikud ja butiigid ääristasid tänavaid. Aga kõige enam - need majad! Suuresti just selle arhitektuuri pärast ma ju siia tulin, aga ma poleks uskunud, et seda on siin nii palju ja nii stiilipuhtalt. Need verandad. Ja aknaluugid. Oeh. Ja siis, kui sa oled paar miili mööda seda tänavat kõndinud (sumades turistides, sest neid on siin praegu veel päris palju), üritades kogu seda ilu hoomata, jõuad ookeani äärde. Siin on küll selline lahesopp, kus kaks suurt jõge kokku saavad ja palju saari, nii et esmapilgul tundub, nagu oleksid järve äärde jõudnud, aga sa TEAD, et seal on ookean. Õhk on kohe hoopis teine. Ja seal ääres on palmiallee, mis oli õhtuvalguses täiesti kuldne (ma tean, et see kõlab kõik maruromantiliselt, aga see ONGI). Ja ma lihtsalt ei suuda uskuda, et ma ei pea kõike seda ilu 4-5 päeva pärast maha jätma, vaid ma saan siin neli kuud ELADA. Iga päev siin ringi käia. Kui ma saaksin Indreku, perekonna ja sõpsid siia teleporteerida, siis ei lahkuks ma siit iialgi. Me võiksime kõik elada koos ühes hiigelsuures rõdude ja verandadega majas, juua lõputuid tasse teed ja dramaatiliselt aknaluukidega paugutada, kui me tülli läheksime (mida ei juhtuks iial, sest me elaksime igaveses õnnes ja harmoonias). Pärast kolme tundi Charlestonis olin ma absoluutselt veendunud, et see on kõige ilusam koht, kus ma eales olen olnud. Ja ma olen ikka mõnes kohas olnud. Ja siis... siis, kui mulle tundus, et ma enam seda kõike vastu võtta ei suuda ja hakkan kohe suurest härdusest nutma (mida ma muidugi ei teinud, sest see oleks totter olnud), jäin ma promenaadil seisma, vaatasin alla vette ja nägin DELFIINE! Päris kalda lähedal, kolmekesi sulistamas. Ma pole terves elus delfiine näinud, veel vähem vabas looduses. Lihtsalt... ma lihtsalt ei leia seda sõna. Lähen parem ja vaatan, kas täna tundub kõik sama imeline.
Panen mõned pildid ka, aga ega need suurt midagi edasi anda ei suuda ilmselt.
Selle maja küljes tundus nagu Eesti lipp olevat, aga kuna see oli nii keerdus, siis kindel ei võinud olla. Uurin!
No comments:
Post a Comment