Täna veetsin ma suurema osa päevast ennast maapõhja needes. No kui juhm saab üks inimene olla. Tuleb välja, et ikka suht piiritult.
Ärkasin kell seitse, käisin duši all ja hüppasin poest läbi, et viietunnisele rongisõidule snäkke kaasa haarata. Istusin siis natuke internetis ja mõtlesin, et kaeks igaks juhuks üle, mis ajal need rongid ka sõidavad. Selgus kolm asja. Esiteks kestab rongisõit New Yorgist Washingtoni 3,5 tundi, mitte viis. Teiseks väljuvad need rongid hoopis teisest jaamast kui sellest, kuhu mina läinud oleksin. Kolmandaks olid kõikide rongide kõik odavad piletid välja müüdud. Kui ma paar kuud tagasi nalja pärast neid pileteid vaatasin, siis oleks Washingtoni saanud 50 dollariga. Noh, mitte just kõige odavam, aga mulle väga-väga meeldivad rongid, seega ma olin selleks väljaminekuks valmis. Täna ostes oleks kõige odavam pilet mulle maksma läinud 160 dollarit. Ma armastan ronge, aga mitte nii palju.
Seega oli vaja kiiresti leida plaan B. B nagu buss. Selgus, et need väljuvad Washingtoni umbes iga tunni tagant suhteliselt lambikast kohast, aga hea uudis oli see, et ma sain sinna oma hotelli juurest otse metrooga, nii et ma ei pidanud ümber istuma. Lisaks maksavad bussipiletid ainult umbes 25 dollarit. Vaatasin siis endale poole üheteistkümnese bussi välja, seal pidi olema wifi ja puha ning mõtlesin, et hakkangi sinnapoole liikuma, mis ma seal hotellis ikka passin. See tähendas seda, et ma ei teinud Washingtoni jaoks absoluutselt mitte mingit eeltööd. Mingi imelise geniaalsusehetke ajel tegin vähemalt oma hotelli aadressist pilti aga noh, ülejäänu jaoks on ju bussis aega küll, eks? Ma olin aga nii väle, et jõudsin hoopis poole kümnese bussi peale, kus ei olnud mingit wifit. Nii ma siis Washingtoni poole sõitsin, ilma et mul oleks aimugi, kus mu hotell umbkaudseltki on, ilma kaardita ja teadmata, kus see buss üldse peatub, millega ma läksin. Mul oli telefonis küll mingi Washingtoni äpp, aga sellest oli lausa haruldaselt vähe kasu.
Õnneks sattusin istuma ühe eriliselt sõbraliku naise kõrvale ja ma küsisin talt, kas ta teab, kus see buss peatub. Ta oli väga abivalmis, uuris kuhu mul vaja minna on ja lubas mulle õige suuna kätte näidata.
Need viis tundi, mille buss Washingtoni sõitis, möödusid uskumatult kiiresti, ma isegi magasin natuke vahepeal ja sain lugeda. Akna taga oli põhimõtteliselt samasugune võsa nagu Eestiski, paar korda ületasime suuri jõgesid, mis oli äge, ja riivasime otsapidi Baltimore’i.
Washingtonis peatus buss Hinnalinnas, sõbralik naine bussist näitas mulle metroojaama kätte, aitas pileti osta ja palus ühte teist naist, et too mind Union Stationisse aitaks (see oli ainus asi, mida ma mäletasin, et on umbkaudu kusagil mu hosteli lähedal). Selle teise naise abiga sain siis Union Stationisse, kus kolmas sõbralik naine küsis, kuhu ma minna tahan ning juhatas mu sealt jaamast välja ja andis suuna kätte, kuhu kõndima hakata ja kust ma võiks bussi peale minna.
Oeh, see oli mu elu kõige hullem „jalutuskäik“ vist. Siin on PALAV. Mitte palav nagu Eestis, mitte palav nagu New Yorgis. Palav nagu loomaaia troopikamajas. Ja ma tean, et Charlestonis on veel hullem. Pärast umbes viite minutit olin ma juba suhteliselt higist läbi ligunenud, seljakott arvutiga seljas ja Bruuno järgi lohisemas. Ja loomulikult kõndisin ma valele poole. Sest mul ju ei olnud kaarti! Aga lõpuks jõudsin ma bussipeatusesse ning kahe mehe abiga sain oma koti bussi ning ise ka enam-vähem õiges kohas bussi pealt maha. Bussi pealt maha tulemise ja hostelisse jõudmise vahele jäi umbes tund.
Aga hostelis aitas kohe üks sõbralik noormees Bruuno esimestest treppidest üles tassida ning valvelaua kutt andis mulle kaardi ja joonistas sinna ka peale, kus põhilised vaatamisväärsused on ja kuidas mul kõige mõistlikum jalutada oleks, et kõike ilusti ära näha. Siis tegi ta mulle hosteli tuuri, näitas kus on (ülihästi varustatud) köök, avalik ruum suure teleka, wii ja lauamängudega ja takkapihta aitas ta mul Bruuno kolmandale korrusele ka tassida. Siin pole lifti ja ma üksinda sikutaks vist siiamaani teda sellest ülijärsust trepist üles. Kuidas ma ta neljapäeval alla saan, ei tea. Ilmselt viskan.
Oma toakaaslasi ma veel kohanud ei ole, toas on kaks nari ja vähemalt kaks kohta olid juba hõivatud. Ütleks, et suhteliselt tüüpiline noortekas, aga tõepoolest väga heas kohas. Tegin ka täna väikese jalutuskäigu, kaesin Capitol buildingu üle ja hankisin süüa. Muide, siin hosteli kõrval on ka esimene reaalne toidupood, mida ma Ameerikas näinud olen. Nagu selline, kust saab KÕIKE. Täiega hea!
Üldiselt on siin täiega harjumatu. Esiteks see niiskus. Ja teiseks see, et kõik majad on nii.. madalad. Ma hakkasin New Yorgis ennast juba üsna koduselt tundma, kui pööraselt see ka kõlab. Aga siin on kõik muuseumid tasuta! Kõik!
Veel üks hele maja.
No comments:
Post a Comment