Surprise!

Eile oli ühel Jaapani tüdrukul Asakol sünnipäev ja Marino organiseeris talle üllatuspeo. Kõigepealt saime kõik peahoone ees kokku ja tegime grupipildi, mille Marino lasi ära raamida ja siis kirjutasime kõik kaardile alla. Poole kaheksast viisid teised Jaapani tüdrukud Asako välja sööma ja meie hiilisime umbes 30-35 inimesega linna kõige popimasse magustoidukohvikusse, kus me neid ootama jäime.
See oli mu esimene üllatuspidu ja see oli nii põnev! Me olime nagu väikesed lapsed, üritasime hästi tasa olla, mis ajas meid muidugi lakkamatult itsitama ja Marino oli nii elevil, hiilis ringi ja üritas luurata, et kas nad juba tulevad. Ja siis jõudis sünnipäevalaps trepist üles ja kõik hüppasid püsti ja hüüdsid "SURPRISE!" ja hakkasid (täiesti spontaanselt) talle sünnipäevalaulu laulma. Ausalt, see nägu, mis talle pähe tuli oli lihtsalt VÕRRATU. Tal ei olnud kogu asjast aimugi (või vähemalt oskas ta väga hästi teeselda), tal purskasid pisarad silmist ja ta lihtsalt seisis seal ja korrutas thank you, thank you. See tunne oli lihtsalt imeline! Kõigil olid silmad märjad, sest see õnnestus nii hästi ja ta oli nii rõõmus ja tänulik, täpselt nagu Astrid ütles, tunne oli selline, nagu oleks endal sünnipäev olnud. Ja siis toodi talle küünlaga koogitükk ja ta puhus küünla ära ja kõik plaksutasid ja olid üleüldiselt eufoorilised. See oli üks toredamaid hetki siiani.
Nüüd muidugi hakkavad kõik midagi erilist oma sünnipäevaks eeldama, sest vaevalt Marino kellegi kõrvale jätab, nii et see üllatus ei saa enam kunagi nii suur olla, aga siiski. Üllatuspeod. Ma saan täiega aru, miks Ameeriklased neid teevad!