Raamat, mis avaldati sellel aastal + lugemisaasta kokkuvõte

Sofi Oksanen "Norma"

Lugemisaasta lõpp vajus kuidagi ära. Ma ei tea, kas asi on mu kõrges vanuses või mu iga päevaga süvenevas snoobluses, aga kuidagi järjest raskem oli loetud raamatutega rahule jääda, nii ka selle puhul.

Esiteks olgu öeldud, et see oli mu esimene päris "legaalne" e-raamat, mille eest ma lausa mingi 15 eurtsi välja käisin. See võib ka ilmselt olla üks põhjuseid, mis mu ootused kõrgemale upitas. Teiseks olgu öeldud, et ma kuulsin sellest raamatust esimest korda Merje blogist, kelle peamine kriitika oli, et see olla "liiga feministlik", mistõttu ma lootsin, et äkki see on siis täpselt parasjagu feministlik ja mu ootused tõusid omakorda veel kõrgemale.

Ma ei ole varem Sofi Oksast lugenud. Olen ainult "Puhastust" teatris vaatamas käinud, seega ma ei tea, milline on tema kirjastiil ja kas see oli talle omaselt kirjutatud või pigem eksperimentaalne, aga mulle see absoluutselt ei sobinud. Ja siit tuleb ka välja, kui võimatu mind on õnnelikuks teha - kui Manni puhul ma virisesin, et see tempo oli nii aeglane ja raamat nii pikk, siis "Norma" oleks võinud olla julgelt 150 lk pikem ja siis oleks seda isegi nautida saanud. Praegusel juhul oli aga hunnik infot, sündmusi, rõvedaid detaile, katastroofe ja mingeid veidraid sisemonolooge nii tihedalt üksteise otsa pikitud, et mulle tundus vahepeal, nagu hakkaks õhk otsa saama. See muutis ka ühtlasi sellele sisule pihta saamise keeruliseks. Kohati matkis nagu G. G. Marquezi, aga kehvasti. Muide, kui tahate lugeda enam-vähem sarnasel teemal VÄGA head raamatut, siis ma soovitaks Marquezi "Armastusest ja teistest deemonitest".

Feminismist rääkides, siis noh... antifeministlik see just polnud. Ja kui lähtuda Merje põhjendusest, et raamat oli feministlik, sest mehed olid halvad tegelased, siis tuginedes sellele teooriale, et feministid on rõvedad karvaste kaenlaaukudega vanatüdrukud, kelle elu eesmärgiks on pahaaimamatutele meestele tänaval põlevate rinnahoidjatega piki pead virutada, siis võiks isegi öelda, et täitsa feministlik oli. Kui reaalsele filosoofiale tugineda, siis nagu oli ja ei olnud kah. Aga seda tuleb küll tõdeda, et kõik halvad tegelased selles raamatus olid mehed ja ühtlasi olid kõik raamatus olnud mehed halvad tegelased.

Kõike kokku võttes raamat ise mulle erilist muljet ei avaldanud ja oma 15 eurot tahaks ma ka hea meelega tagasi, AGA mida ma selle lugemiskogemuse juures hindan, oli see, et ta pani mind mõtlema hoopis uuele teemale. Nimelt sellele, KUST tulevad kõik need kunstjuuksed, mida kogu maailma naised endale pähe topivad, kui nad on oma juuksed lootusetult pekki keeranud (noh, näiteks mina). Teate, kust need tulevad? Väikeste vaeste Ukraina laste ja pahaaimamatute Lõuna-Ameerika naiste peast! Ma muidugi ei tea, kui palju Oksanen raamatu jaoks eeltööd tegi, või on see puhas fantaasia, aga kui "Normat" uskuda, siis enamus juukseid võetakse naistelt vägisi (mõnikord lõigatakse lausa tänaval kõndimise ajal pats maha) ja osasid kasutatakse veel muudel inimkaubanduse eesmärkidel ka ära.

Ja nüüd ma ei saa sinna enam midagi teha, iga kord, kui ma tänaval mõnda eriti ilusate pikkade juustega naist vaatan, siis ma pole enam mitte ainult kade, vaid pean ka mõtlema sellele, et kas ta on oma patsi ikka ise kasvatanud või on see röövitud mõnelt vaeselt Ukraia tüdrukult, keda kahe juukselõikuse vahel ajaviiteks ka kusagil keldris radiaatori külge aheldatult hoitakse, et ta sundseemendamise tulemusena Aasia ärimeestele valgeid lapsi sünnitaks.

Ja kas varastatakse ainult juukseid? Mitte kõigil meestel ei kasva ka näiteks paksu habet. Paratamatult piidlen nüüd ka kahtlustavalt kõiki hipstereid, et saada aru, kas neil on ikka oma habe, või on need näiteks mõne vaese Lähis-Ida mehe näokarvad, mis tollelt une pealt ära rööviti või midagi. Õnneks minult isiklikult ei ole midagi võtta, juuksed on mul viletsad ja habemekasv ja kehvake, aga mu vennal ja õel on näiteks megailusad pikad ripsmed. Kas ma peaks nende pärast mures olema?

Ma tõesti olen sellele viimasel ajal palju mõelnud.

***

Kui rääkida lugemise väljakutsest kui sellisest, siis ma olen iseenesest väga õnnelik, et ma seda tegin ja plaanin sellega ka järgmisel aastal jätkata, sest see tõi mu ellu nii palju uusi raamatuid! Muidugi ei ole need 12 raamatut ainsad, mille ma sellel aastal läbi lugesin, sinna lisanduvad ka nt kõik Harry Potteri lood ja muud, aga mõnes mõttes hoidis see väljakutse nagu lugemise harjumust ülal. Kui ma peaksin valima loetud teostest oma lemmiku, siis midagi pole teha, selleks on "Fanny Hill". Vot see oli alles omamoodi lugemiskogemus!

PS! Kui keegi tunneb huvi teiste loetud raamatute kohta, siis vajutage tagile "reading challenge" ja need postitused peaksid ennast kõik ilusti teie jaoks ritta seadma.

Raamat, mis mind hirmutab

Thomas Mann "Doktor Faustus"

Selles kategoorias oli mul tegelikult kaks valikut, kas "Matemaatika õhtuõpik" või midagi Thomas Mannilt, aga kuna mul oli ükskord koolis palju passimist ja sattusin raamatukokku, siis hakkas mulle seal see hall raamatuke näppu ja nii ta minuga koju rändas.

Ausalt, polnud vist ühtegi hetkegi, kus ma poleks soovinud, et oleksin valinud "Matemaatika õhtuõpiku", Vana Testamendi või ÜKSKÕIK MILLE peale selle õuuuuduse, mille otsas ma mingi viis nädalat vaevlesin.

Disclaimer: saan täiesti aru, et minu vastumeelsus selle raamatu osas on täielikult kinni puudujääkides mu harituses, minu kannatamatuses ja üleüldises lugemisharjumuses ja Thomas Mann ei ole absoluutselt mitte milleski süüdi ning väärib 100% seda klassikustaatust, mis talle omistatud on. See aga ei tähenda, et raamatu lugemine mulle piin ei olnud. Ausalt, ainus kord, kui ma varem olen ühe teose lugemisega nii suurtes raskustes olnud, oli põhikoolis "Väikest Illimari" lugedes ja see trauma on mul siiani meeles.

Lõpuks vihkasin juba absoluutselt kõike - eelkõige muidugi seda romaani, et ta mulle eskapismi asemel meelehärmi pakkus, oma aju, mis ei lasknud mul raamatut pooleli jätta, isegi magamaminekut, kus ma tubli tunnikese igal õhtul mööda voodit veeresin ja aeg-ajalt raamatule "Jumala eest, jõua juba pointini!" karjusin. Aga pointi ei olnud. Või noh, kindlasti oli, aga mina seda välja kaevata ei suutnud. Või tähendab, ilmselgelt ongi Mann see autor, kelle raamatud on pigem teekonnad kui sihipärased liikumised, aga see kogu see heietamine kippus lõpuks juba eluisu ära võtma. Jällegi minu oma puudujääk, aga umbes 90% kogu tekstist oli mulle praktiliselt arusaamatu (ühel hetkel mõistsin, et kui oleksin lugenud seda saksa keeles, oleksin ilmselt umbes sama palju aru saanud), sest teemaks oli muusikateooria ja noh... minu esitusloend koosneb viimasel ajal peamiselt nendest lugudest, mis mulle praegusest bodypumpi kavast enam-vähem meeldivad, seega ei ole see ilmselgelt teema, milles ma oskaks kaasa rääkida.

Kui te seda raamatut lugenud ei ole ja minu suurepärane reklaam teid selleks ei inspireeri, siis võin teid lugemise vaevast säästa ja sisu lühidalt kokku võtta. Loo moraal on põhimõtteliselt: ära seksi prostituudiga ilma kondoomi kasutamata, sest sa saad süüfilise ja hakkad viirastusi nägema, mis teeb su küll hästi geniaalseks, aga kõik, keda sa armastad, jätavad su maha ja/või surevad ära ja lõpuks sa sured ise ka ära.

Aga kui te olete seda raamatut lugenud ja suutsite seda ka nautida, siis ma olen valmis tõmbama korraga pähe kõik oma 50 000 mütsi/kübarat/nimetut ja vormitut peakatet, et need teie ees ükshaaval maha võtta.

***

Nonii, tüüribki see lugemise väljakutse lõpupoole. Tegelikult võiksin öelda, et lugesin sellel aastal avaldatud raamatuna läbi Harry Potteri uusima osa ja olekski asi ants, aga see ei meeldinud mulle ka kohe üldssssse ja tahaks lugemisaasta ikka positiivse noodiga lõpetada. John Grishami uusim romaan lööb laineid, samas on ka Sofi Oksasel uus raamat väljas, seega valikuid on, aega ainult napib.

Raamat, mille ma ühe päevaga läbi lugesin

Astrid Lindgren "Kati Itaalias"

Lõviosa mu puhkuse lugemisenergiast kulus küll "Harry Potteri" viimastele raamatutele, aga otsustasin siiski pühendada ühe päeva ka oma lugemisele väljakutsele. Valituks osutunud raamat oli iseenesest vaid 178 lk pikk ja võttis mul vist kokku umbes kaks tundi (isekeskis arvestasin, et raamat, mille ma päevaga läbi loeks, võiks maksimaalselt olla 350 lk), aga kuna eelmine reede oli täpselt selline päev nagu selles Bruno Marsi laulus, kus ta midagi teha ei viitsi, siis sobis see sinna väga ilusti.

Minu armastus Astrid Lindgreni vastu on mõistagi piiritu (huvitav fakt - meil on samal päeval sünnipäev!). Nagu et kui ma loetlen oma lemmikautoreid ja alustan näiteks Ian McEwanist või Kathy Reichsist või Rowlingust või kellest iganes, keda ma tol hetkel parajasti kõige enam laavin, siis mõistagi tähendab see, et ma alustan vaikimisi teisest kohast, kuna Lindgren on number üks ja tema positsioon on kõigutamatu. Nagu et ma ei loe kunagi Mikat oma lemmikartistide hulka, sest ta on juba vaikimisi selle pjedestaali tipus. Ja kui me räägime seksikatest naistest, siis okei, Scarlett Johansson ja Mila Kunis, aga kamoon, me kõik teame, et (esimeste hooaegade) Buffyt ei löö keegi.

Iiigatahes, siiani olin ma piirdunud Lindgreni lasteraamatutega ja vaatasin neid "Kati kusiganes" teoseid alati kerge umbusuga, sest ma kartsin, et ta ei saa ometi olla võrdselt hea lasteraamatute ja... mitte nii lasteraamatute kirjutamises, aga selgus see, mida me ilmselt kõik oma südamesopis teadsime, et Lindgren on üks nendest kuramuse multitalentidest, kes muudab kullaks iga kirjatüki, mida ta puudutab.

Mul oli seda lugedes täitsa selline tunne, nagu ma oleks kohtunud üle pika aja oma lapsepõlve parima sõbraga ja avastanud nüüd oma suurimaks rõõmuks, et me klapime ka täiskasvanuna ideaalselt. Mis ei saaks neis raamatuis meeldida? Reisimise teema? Super! Hoogne tempo? Jah! Lindgreni lobe sulg ja võrratu huumor? Yes, please! Väga lambikas armastuslugu? Blaagh. See oleks minu jaoks võinud olemata olla, aga samas ma äkki ei ole lihtsalt piisavalt romantiline. Kindlasti on neid lugejaid, kes selle peale kõik aknad uduseks õhkavad. Aga igal juhul soovitan neid "Kati" raamatuid väga!

Raamat, mida soovitas mulle raamatukogu töötaja ja raamat, mida pidanuksin koolis lugema

Mehis Heinsaar "Rändaja õnn"

Henrik Ibsen "Nukumaja

Siit on nüüd üks 2in1 raamatupostitus, kuna pidevalt tuleb muid põnevaid asju peale, millest kirjutada, ja siis ma ei jõuaks oma lugemise väljakutseni mitte iial ja mulle tunduks aasta lõpus jälle, et ma pole üldse lugenud, mis on häbitu vale, sest peale nende kahe olen ma ainuüksi viimase kuu jooksul veel lisaks kolm raamatut läbi lugenud ja neljas on praegu pooleli.

Esimese valiku puhul (raamat, mida raamatukogu töötaja mulle soovitas) ma tegin natuke sohki, sest tegelikult soovitas mulle seda üks teine raamatukogu külastaja, kes raamatu pealkirja lahkelt seinale oli kirjutanud. Meil Pärnus on nimelt selline armas tahvel, millel saab kaasbibliofiilidele midagi lugemiseks soovitada, mis on hea, sest ma ei julgeks vist never nende töötajate käest midagi küsida, mulle tundub alati, et ma segan neid, kui seal käin (samas kui Tartus ma teaks kohe, kelle poole pöörduda).

Aga jah, raamatust. Esiteks oli juba tagumine aeg, et ka lõpuks mõni Eesti kirjanduse teos mu nimekirja jõuab, eriti kuna mul on kuskil riiulis paber, mis kinnitab, et mul on Eesti kirjanduse alal bakalaureusekraad. Ma ei oska raamatu enda kohta väga midagi öelda, sest lõpetasin selle lugemise juba pea kuu aega tagasi, seega on mul muist asju, mida kirja panna tahtsin, juba ununenud, aga emotsioon on meeles ja see oli positiivne (also meenus mulle poole lugemise pealt, et ma olen seda juba vähemalt osaliselt varem lugenud, aga see ei tähenda otseselt, et raamat ei ole märkimisväärne, pigem ei suuda mu vana pea enam informatsiooni kinni hoida). Ma soovitaks seda küll, oli nutikas ja humoorikas, diip ja üsna geniaalse sõnaseadmisoskusega kokku komplekteeritud. Neile, kelle neitsilikud silmad sõna "kürb" ei kannata, tuleks küll hoiatus väljastada, sest seda sõna kohtab seal rohkem kui korra.

Kui nüüd ausaks ülestunnistamiseks läks, siis ka Ibseni "Nukumaja" valik ei olnud päriselt sohist prii, aga ülesanne leida raamat, mida ma pidanuksin koolis lugema, aga ei lugenud (ma eeldan, et siin käib jutt kohustuslikust kirjandusest), on suhteliselt võimatu missioon, sest sellist raamatut lihtsalt EI OLE olemas. Olen seda vist ka korra varem maininud, aga ma olen lausa haiglaselt kohusetundlik, kui asi selliseid asju puudutab. Kui raamat on kohustuslik, siis ma loen selle läbi, isegi kui ma pean ennast iga 10 lk lugemiseks kommiga motiveerima, nagu "Väikse Illimari" puhul (ilmselt näide ühest raamatust, mida ma liiga noores eas lugesin). Seega lõin lihtsalt Google'isse "12. klassi kohustusliku kirjanduse loetelu" ja leidsin mingi kooli nimekirja ning "Nukumaja" oli ainus, mis mul sealt lugemata oli.

Aga milline õnn, et ma selle (taas)avastasin. Kes siis "Nukumajast" kuulnud ei oleks, eks. See peaks küll iga feministi must-read nimekirja kuuluma (isegi kui tema jalad ei ole karvased). Kuigi terve näidendi esimese poole ma mõtlesin küll, et miks ometi, sest see ajas mind lihtsalt iiveldama. Also, ma ei saanud, ma EI SAANUD jätta mõtlemata, et holy sugar, kui ma oleks C-ga abiellunud, siis see oleks totaalselt mu elu olnud. Et ta oleks kohelnud mind nagu mingid väikest abitut olendit, kes ei ole intellektuaalselt nagu päris inimesega samal pulgal, aga saab enam-vähem enese toitmise ja riietamisega hakkama ja ma oleks hoidnud seda juhmi lambukese fassaadi, sest kes ikka suhtes jamasid tahab, samal ajal taustal hambaid krigistades, ja siis ma oleks lõpuks murdunud ja minema läinud ja jätnud tema oma pisaratega mu siidikleiti niisutama.

Ok, see oli lihtsalt vahepala. Kas mulle meeldis see näidend? JAH! Kas ma soovitaksin seda, isegi kui sa ennast juhtumisi feministina ei identifitseeri? JAH, välja arvatud juhul, kui sa oled anti-feminist, kes leiab, et naised LIIGITUVADKI alamate olevuste hulka, kuna sellisel juhul võib see lõpp sind küll šokeerida, also, palun mine mu blogist ära ja ära tagasi tule, sest ma arvan, et sa oled kohutav inimene ja peaksid teraapiasse minema.

Vot nii! Lugemise väljakutse on mõneks ajaks ootel, kuna raamatu ühe päevaga läbi lugemiseks on mul vaja päeva, mille jooksul raamatut läbi lugeda, ning sellel aastal kirjutatud raamatut ma ei julge veel välja valida, kuna on lootust, et ilmub midagi suurepärast ja ma ei taha ennatlikke otsuseid teha. Grishamilt pidi millalgi sügisel uus romaan tulema, ilmselt jään seda ootama. Ja raamat, mis mind hirmutab... noh, see on pigem süngete sügisõhtute teema.

Raamat, mis oli mingil ajahetkel keelatud

 John Cleland "Memoirs of a Woman of Pleasure"/"Fanny Hill"

Selle raamatu valikuga tuli Interneti abil natuke eeltööd teha ning nii ma Wikipedia keelatud raamatute loendi lahti lõin ja endale sealt meelepärast valima hakkasin. Selgus, et ma olen selline rebel, et päris paljud kunagi keelatud raamatud on mul juba ammu läbi loetud, näiteks Orwelli teosed või Nabakovi "Lolita". Muuhulgas aga ka "50 shades of Grey", mis on keelatud näiteks Malaisias. Siis jõudsin "Fanny Hillini", mille juures oli märge, et see on kirjanduse ajaloos üks kõige rohkem keelatud olnud raamat ja midagi meenus ka mu 18. sajandi kirjanduse loengutest, et kõmulisemat raamatut vähemalt Inglismaa kirjandusloost annab otsida, seega oli valik langetatud.

Kui keegi jutumisi seda lugenud pole, siis sisu hästi lühidalt kokku võttes on see lugu ühest noorest tüdrukust, kes (vist) 14-aastaselt orvuks jääb ja põhimõtteliselt ühte bordelli prostituudiks müüakse, aga see on kõik väga hea, sest selgub, et talle väga meeldib seksida ja siis ta seksib umbes 200 lehekülge, kuniks ta saab rikkaks, leiab armastuse ja elab õnnelikult elu lõpuni. See lõpp oli kogu ülejäänud sisuga võrreldes megakummaline, aga kuna autor kirjutas seda väidetavalt võlavanglas olles, siis äkki ta lasti sealt enne tähtaega vabaks, või siis ei saanud seda raamatut ilma tugeva moraaliga lõputa trükki lasta.

Tegelikult ma mingi 50 esimest lehekülge olin üldse suurtes raskustes sisusse sisseelamisega, sest ma imestasin pidevalt, et selline raamat ÜLDSE ära trükiti, sest kui siin mingit žanrimääratlust teha, siis see oli ikka puhas porno. Mitte erootika, vaid porno. Takkaandmisega aega ei raisatud ja juba 10. leheküljel tuli juba esimene lesbistseen ära ja nii see jätkus peaaegu kuni lõpuni välja.

Ma nüüd väga vabandan, kui ma kellegi kõlbelisi silmi peaksin rikkuma, aga ma ei viitsi väga asju lillede ja liblikate kaudu ajada. Ma ei oska öelda, kas ma seda raamatut soovitaksin või mitte, mingi esimesed 100 lehte võiks ju iseenesest läbi lugeda, et asjast aimu saada, aga läbi lugemine küll hädavajalik ei ole, sest olgem ausad, see süžeeareng on suhteliselt kõrvaline seal.

Aga üks asi, millele võiks tähelepanu pöörata küll, on keelekasutus. Ma tean, et see on sama hea kui pornofilmi vaadates sountracki esile tõsta, aga olgem ausad, kui seal keskmise liftimuusika asemel näiteks Mozart käiataks, siis oleks asjal natuke teine kvaliteet küll. Muidugi on keel viimase 200+ aasta jooksul üsna muutunud, mis tegi lugemise kohati üsna raskeks, aga siiski tuleks autorit kiita selle eest, et ta suutis kogu seda kebensit nii ilusti kirjeldada ilma, et lugejatele iga natukese aja tagant mõne peenise või vagiinaga näkku lajatataks. Igal juhul ma leian, et ühel autoril, kes kirjutas raamatu, millele ma olen väsinud viitamast, oleks olnud küll kasulik enne kirjutama asumist natuke "Fanny Hilli" sirvida, sest tal näis olevat eufemismide leidmisega ikka suuri raskusi olevat, mistõttu lõpuks toimusid absoluutselt kõik hämarad teod "seal all" ja pidevalt pidi meestele viidates "erektsioon püksist välja hüppama".

Kui nüüd Fanny juurde tagasi tulla, siis jah, esimesed 100 lehte olid päris toredad, aga siis hakkas see lõputu saagimine ennast üsna korduma ning need arvukad vägistamissteenid muutusid mulle juba päris vastumeelseks (jah, jah, ma tean, raamatut tuleb lugeda tema ajast lähtuvalt ja 18. sajandi mõistes polnud tegu vägistamisega ning üleüldse on nõusoleku küsimine ilmselt nii uus mõiste, et isegi 2016. aastal näib see paljude jaoks üle mõistuse absurdsena tunduvat, aga vastu hakkasid need lõpuks siiski), aga paar üsna suvalist tähelepanekut seksuaalajaloo kohta jõudsin siiski teha.

Esiteks võib seda raamatut lugedes väga kergelt jääda mulje, et 18. sajandi meestel olid kõigil peaaegu ebanormaalselt suured... khm, masinad, nagu raamatus neile viidatakse (välja arvatud neil meestel, kes koledad olid). See kisub juba absurdsuseni, sest igaüks, kes oma püksid jalast võtab, tõmbab sealt mingi tohutu malaka välja, mille peale naiskangelane ohib, et see ei saa possibly ära mahtuda, jaaa siis järgmisel mehel on veel suurem. Ma ei tea, kas autoril oli fetiš või põhjustaski vanasti näiteks Londoni saastunud joogivesi sääraseid anomaaliaid, aga igatahes võib selle raamatu põhjal järeldada, et see "suurusehullustus" (hehe) on üsna vana nähtus.

Teine motiiv, mis kordub, on see, milline kohutav traumeeriv ja valus kogemus on naistel süütuse kaotamine. Naiste süütust muidugi ka fetišeeritakse lõputult ja seda müüakse enampakkumisel (mõnikord mitu korda, kui õiged nipid teada on) ning see hõlmab pea alati pm verest tühjaksjooksmist ja valust ära minestamist (samas arvestades, et need "masinad" olidki masinasuurused, siis äkki nii oligi), millest ärgatakse tavaliselt selle peale, et mehepoeg oma pisaratega nende kätt niisutab, kuna too ei vaevunud tavaliselt naise käest enne otsa ronimist küsima, ega too juhtumisi neitsi pole, ja tunneb end siis lõputult süüdi, et hea kauba ära rikkus.

Ühesõnaga jah, selline raamat, kahtlemata elamus, aga mitte tingimata kohustuslik kirjandus.

Raamat, mida ma olen juba varem lugenud

Ian McEwan "Atonement"

Selle kategooria raamatu valikuga oli mul raskusi, sest noorest peast ei meeldinud mulle üldse uusi raamatuid lugeda ja kui midagi oli juba järeleproovitud ja meeldis, võisin seda lõputult üha uuesti ja uuesti lugeda. Nii olen ma Harper Lee "Tappa laulurästast" lugenud vähemalt neli korda, kõiki Astrid Lindgreni raamatuid nii mitu korda et ma ei suudaks neid kokku lugedagi, "Tuulest viidud" raamatu esimest osa lugesin nii palju, et see raamat läks sõna otseses mõttes pooleks ja "Printsessi päevikute" esimest raamatut suudan siiani osaliselt peast tsiteerida.

Algselt jäidki sõelale viimased kaks, kuid tegelikult olen ma neid mõlemat viimastel aastatel uuesti lugenud - "Printsessi päevikutest" kirjutasin magistriõpingute jooksul ühe essee ja "Tuulest viidud" kerkis päevakorda enne Ussi minekut, kuna selle järg, "Scarlett", toimub osaliselt Charlestonis.

Nii meenus mulle peaaegu ilmutusena Ian McEwani "Lepitus", mille ma kunagi bakaajal läbi lugesin ja millest essee kirjutasin. Kahjuks on see essee mu arvutist plehku pannud, seega mul pole aimugi, mis aasta see olla võis, aga ma arvan, et äkki 2011 ja mäletan, et sain selle essee eest maksimumpunktid (aga see võis vabalt olla üks neist ainetest, kus kõik said maksimumpunktid).

Igatahes, see pole oluline. Mis on oluline on see, et pole ühtegi raamatut, mis oleks mind täiskasvanuna nii palju mõjutanud, kui see. Ma isegi mäletan täpselt seda hetke. Lösutasin meie Tolstoi-tänava korteris oma kott-tooli peal ja lugesin neid viimaseid lehekülgi ning mõistsin järsku, et nüüd on kõik muutunud. See pani mind konkreetselt õhku ahmima, sest mitte ükski teine raamat (peale "Printsessi päevikute", ofc) pole mind kunagi nii sügavalt puudutanud, et see oli lausa hirmus. Mulle reaalselt tundus, et maailm on kuidagi vähem värviline, sest mitte miski ei saa enam kunagi olla nii hea kui see kogemus.

(Okei, leidsin oma vanast blogist, et ma tõepoolest lugesin seda 2011. aastal ja kirjutasin selle kohta nii:

Pärast "Lepituse" lugemist tunduvad kõik raamatud liiga lahjad. Nagu veega tehtud kakao - midagi väga hullu ei ole, aga saad aru, et päris õige asi ka pole.
Samas "Vihurimäe" oli nagu koorega tehtud kakao - liiga rammus, nii et pidevalt oli kurgus selline lipitsev tunne, et kohe tuleb kõik sissevõetu välja tagasi.
"Lepitus" oli aga nagu ideaalne kvaliteetne piimakakao - piisavalt mõrkjas, piisavalt magus, umbes selline nagu Werneris hiigelsuurtes punastes lähkrites pakutakse.
Muidugi on ju neid piimakakao-raamatuid veel olnud, aga ikka on midagi maitses üle või puudu. Kathy on täiuslik, aga kohati siiski liiga mõrkjas ja rammusapoolne. Jane jälle kaldub mõnikord sinna lahjasse ja magusasse äärmusesse.

Ja nüüd ma mõtlen... kas ma üldse pärast "Lepitust" midagi tõeliselt, läbinisti nautida saan?)

Mõistagi olin ma siis noor ja kaldusingi oma emotsioonides teatavatesse kirjanduslikesse liialdustesse, aga enam kui pool aastat ei suutnud ma lugeda muid raamatuid peale krimiromaanide ja rääkisin kõigile kurvalt, kuidas mul oli tunne, nagu "Lepituse" lugemine oli olnud nagu eluarmastusega suhtes olemine ja nüüd, kus see läbi oli, ei jäänud mul muud üle, kui suvaliste klubist leitud üheöösuhetega oma meelt lahutada (viidates siis krimiromaanidele, mis pole tegelikult Kathy Reichsi suhtes aus, sest tema meeldib mulle ka väga). Eks ma mingi aja pärast ikka toibusin ja andsin uutele raamatutele ka võimaluse, aga sellist kogemust ei saa ma ilmselt enam elus kunagi. Tegelikult tekkiski mul sellest ajast mingi veider värk, kus ma hakkasin natuke vältima kõike, mis mind ÜLEÜLDSE sügavalt puudutada võiks. Vähehaaval vahetasin Maria Mena Pitbulli vastu (okei, kerge kirjanduslik liialdus jälle) ja hakkasin hoiduma ka näiteks filmidest, mis võiksid olla sügavamad kui "Step up". Mingil määral teen seda siiani.

Kindlasti tuleks rõhutada seda, et ma ei garanteeri sellist kogemust kõigile, kellel selle raamatu vastu huvi võis tekkida. Tegelikult ma võin garanteerida, et te sellist kogemust 99,99% tõenäosusega ei saa. Ilmselt olin tol hetkel oma eluga punktis, kus mu maailm vajas natuke raputamist, ja see raamat sobis ideaalselt päästikuks. Sellegipoolest ei saa raamatut soovitamata jätta, sest see on minu arvates endiselt fantastiliselt hea (sellest on ka samanimeline film Keira Knightleyga peaosas, mis on päris korralik).

Aga kuidas seda siis teist (või kolmandat) korda lugeda oli? Noh, eks see on selge, et "the first cut is the deepest" nagu Cat Stevens ütleb ja esimesele korrale ei saa miski vastu, aga siiski. Mõnes mõttes, muide, oli see siiski nagu esmakordne lugemine, sest ma polnud seda varem inglise keeles lugenud ja pean ütlema, et tõlge on sellel ka fantastiline. Aga kui raamatust endast rääkida, siis alguses olin isegi natuke segaduses, et mis mind selle juures kunagi nii väga lummaski, aga märkamatult hakkas see raamat mind uuesti enda sisse imema ja kui ma lõppu jõudsin, oli jälle natuke selline tunne, nagu midagi väga head oleks liiga järsult otsa saanud. Minu arvates ongi see Ian McEwani võrratu omadus - lisaks sellele, et ta suudab ennast samastada absoluutselt ükskõik kellega - ehitada üliväikese momendi ümber midagi suurt ja seda ilma üleliigseid sõnu tegemata edasi anda ning kui raamat läbi saab, pead endalt küsima, et mis just juhtus? Ma ei nimeta teda niisama oma uuema aja lemmikkirjanikuks - olen läbi lugenud absoluutselt KÕIK ta raamatud, mille vähegi enda kätte saanud olen, ja neid kõiki üüratult nautinud (okei, "Tsementaia" puhul ei ole sõna 'nautima' vist küll õige sõna).

Raamat, mille ma varasemalt pooleli jätsin

Ernest Hemingway "Kellele lüüakse hingekella"

Ükski inimene ei ole Saar, täiesti omaette:
iga inimene on tükk Mandrist, osa Maismaast;
kui Meri Mullakamaka minema uhub, jääb
Euroopa väiksemaks, samuti ka siis,
kui ta Maanina upitab, samuti ka siis, kui ta
sinu Sõprade või sinu enda Lossi purustab;
iga inimese surm kahandab mind, sest mina
kuulun Inimkonda; ja seepärast ära iialgi
päri, kellele lüüakse hingekella: seda
lüüakse sinule.
- John Donne

Alustuseks peaksin ütlema, et selle raamatu pealkiri on võib-olla üks ilusamaid pealkirju, mida ma tean. See L-ide rohkus loob sellele nii maagilise kõla (ka originaalis) ja sõna 'hingekell' võib olla üks kauneimaid sõnu üldse. Ka selle raamatu moto meeldib mulle väga.

Nagu ma vist kunagi mainisin, ei jäta ma raamatuid just tihti pooleli. Pigem olen ma selline hambad ristis lõpuni välja vedaja ja kui midagi lõpetamata jääb, tunnen ma suurt süüd ja ei unusta seda iial. Selle konkreetse raamatuga on küll nii, et kui ma poleks võtnud pähe, et sellest saab raamat, mille ma varem pooleli jätsin ja nüüd lõpuni loen, siis oleksin selle ka teist korda pooleli jätnud. Ja ma tõesti ei tea, miks.

Gümnaasiumi ajal pidasin Hemingwayd üheks oma lemmikautoritest. "Ja päike tõuseb" läbilugemiseks kulus mul vist kaks õhtut ja ma veetsin ikka kaua aega oma magamistoa privaatsuses unistades, kuidas ma Hispaaniasse lähen ja paljaste kätega jõest forelli püüan. "Hüvasti relvad" aga on siiani raamat, mis mulle esimesena pähe tuleb, kui mul palutakse raamatut soovitada, eriti kui ma tean, et küsija ei ole väga suur lugeja. Seda raamatut on lihtsalt nii kerge armastada, sest ta on nii üheselt mõistetavalt nukker, lihtne ja traagiline.

"Kellele lüüakse hingekella" aga saigi minu Hemingway-armastuse lõpu alguseks (teiseks vist kasvasin ka temast ülikooli minekuga natuke välja). Esimest korda suutsin seda lugeda umbes 40 lk ja panin siis käest. Ma arvan, et sellest on nüüd umbes kaheksa aastat möödas. See tundus siis (ja tundus tegelikult nüüd ka) kuidagi nii veniv, nii raskemeelne ja mul oli sellest nii keeruline ennast läbi närida, tundes samas, et ma ei saa oma vaeva eest piisavalt vastu. Ma ei kahetse otseselt, et selle lõpuks läbi sain ja oma aega sellele kulutasin, kuid isegi nüüd, kus ma selle kaanest kaaneni läbi lugesin, tunnen, et see jäi poolikuks. Nagu ma poleks sealt saanud seda, mida ma sealt saama oleks pidanud. Need tegelased jäid mulle lõpuni kuidagi tüütuks ja kogu asjade kulg kaugeks. Aga kulminatsioon oli aus ja lõpp meeldis mulle väga, ehkki see ettaimatav oli.

Raamat, mida ma olen tahtnud lugeda

Gillian Flynn "Gone girl"

Oli üsna keeruline valida raamatut, mida ma olen tahtnud lugeda, aga miskipärast pole. Mõned aastad tagasi oli mul neist raamatutest terve pikk-pikk nimekiri, aga siis ma noh... lugesin need läbi. See konkreetne teos on aga mind küll kuskil kuklas juba aastakese kummitanud ja nii ta siis lõpuks ette võtta tuligi.

"Gone girl", ehk maakeeli lihtsalt "Kadunud", tekitas mõned aastad tagasi üsna suurt kõmu ja selle ainetel tehtud film pälvis nii mõnegi maineka filmiauhinna nominatsiooni. Mina vaatasin selle filmi ära eelmisel aastal ja see "hoidis mind mu istme ääre peal" küll, kui nüüd inglise keelest kaunist toortõlget teha. Minu jaoks pakkusid süžee mitmekihilisus ja nüansirohkus väga värskendavat vaheldust üldiselt lokkavama kippuvale harjumuspärasele, etteaimatavusele ja turvalisusele.

Harilikult on nii, et kui ma juba kord olen raamatu ainetel tehtud filmi ära näinud, siis ma pärast seda raamatut lugeda enam ei suuda, kuna filmi visuaalia on mulle liiga tugevalt ajusse kinni kõrvetatud ja mul on palju raskem asju oma peas ette kujutada, mis, olgem ausad, on juturaamatute lugemise juures vähemalt pool mõnu. See filmi tekitas minus aga küll tahtmist raamat ka läbi lugeda.

Ma ei saa nüüd öelda, et raamat oleks olnud PALJU parem, nagu harilikult, kui võrrelda raamatut filmiga (ja praegusel juhul ma nägin filmi ka mõnda aega tagasi, seega ega ma seda nii hästi mäletagi), aga ilmselgelt pakkus raamat pilguheitu tegelaste hingeelusse, millesarnast on filmiga ilmselgelt väga keeruline edasi anda. Aga ma oleksin lugemise ajal eelistanud küll Ben Afflecki nägu mitte pidevalt oma silme ees näha. Well, ega kõike ka ei saa.

Kui nüüd lühidalt kokku võtta, siis see raamat meeldis mulle väga. Ilmselgelt ei ole tegu millegi väga diibi ja kunstipärasega, aga see oli põnev, kaasahaarav ja väga lihtsalt nauditav. Soovitan!

Raamat, mis mul olemas on, aga mida ma pole lugenud

Orhan Pamuk "Lumi"

Piinlik isegi tunnistada, et mul on see raamat kodus juba ma arvan et 2008. aastast, kui Susanna selle mulle sünnipäevaks kinkis, aga ma polnud selleni ikka veel jõudnud. Tegelikult pole vist õige öelda, et ma pole seda üldse lugenud, sest olen seda korduvalt alustanud, aga läbi ma sellega jõudnud polnud ja seda üsnagi kummalisel põhjusel. See raamat tundus mulle lihtsalt liiga suur. Mitte lehekülgede arvu poolest, vaid just mõõtmetelt. See pole raamat, mille saaks käekotti pista ja jalutuskäigule kaasa võtta, et sobiva vaikse parginurgakese leidmisel natuke lugeda või raamat, mille saaks kerge vaevaga Tartusse või Tallinnasse minnes ühes võtta, vähemalt mitte siis, kui on plaanis muid asju ka kaasa pakkida (ja mul tavaliselt on). Mida sellest kaane järgi raamatu hindamisest nüüd räägitigi?

Mõistagi on see üsna totter põhjus ja seega kasutasin maksimaalselt ära aega, kui ma parajasti kodus olin, ja ühtlasi aega, mil väljas on veel piisavalt külm, et lugeda raamatut, mille pealkiri on "Lumi", ja lugesin ta läbi. Tegelikult lõpetasin sellega juba nädal tagasi, aga sellest kirjutamiseni jõuan alles nüüd (muide, olen enda puhul täheldanud, et teiste blogides ma raamatutest rääkivaid postitusi tavaliselt lugeda ei viitsi, seega ma ei pane üldse pahaks, kui te need siin ka vahele jätate).

Ega ma tegelikult selle kohta väga midagi öelda ei oskagi. See oli esimene raamat Türgi autorilt, mida ma lugesin ja ühtlasi Nobeli preemia laureaat. Seega ma olen sellel aastal juba kaks Nobeli raamatut läbi lugenud. Mulle väga-väga meeldis selle sisu, see oli parasjagu mõtlemapanev, poliitiline, ärritav ja aktuaalne, aga selle jutustuse vorm ei olnud mulle just kõige rohkem meeltmööda. See muidugi ei ütle midagi raamatu, vaid pigem mu enda kohta, aga modernistlik laad ei ole päris minu teetassike. Sündmused kulgesid üsna äratuntavalt Kafka-Ristikivi-Hesse stiilis, mis mind mõnikord veidi ärritab, sest see kisub minu jaoks kohati liiga umbluuks. Aga vaatamata mu isiklikele maitse-eelistustele nõustun absoluutselt, et selle raamatu näol on tegu millegi täitsa erilisega.

Raamat, mida mulle soovitati

Douglas Adams "The hitchhiker's guide to the galaxy"

Niisamuti kui ma olen skeptiline raamatute suhtes, mis on kirjutatud minu eluajal, suhtun ka natuke ettevaatlikult raamatutesse, mida mulle soovitatakse (ja ka sellesse, kui mul palutakse kellelegi mõnda raamatut soovitada). Esiteks sellepärast, et raamatumaitse on ju sama isiklik kui muusikamaitse ja selleks, et soovitada kellelegi midagi, mis võiks talle meeldida, peab seda inimest ikka väga hästi tundma. Samas soovitatakse ju harilikult ikka raamatuid, mis endale meeldivad, ja siis on kuidagi eriti kehv, kui ma loen midagi, mis tähendab kellelegi teisele piisavalt palju, et seda mulle soovitada, ja siis mulle ei meeldigi see. Niisiis pean ausalt üles tunnistama, et väga paljusid raamatuid, mida mulle soovitatud on, ma lugenud pole. Sellesama hirmu pärast, et äkki mulle ei meeldi. Võib kõlada jaburalt, aga nii on. Eks see oleneb muidugi ka sellest, kui intiimne suhe soovitajal raamatutega on. Minul on näiteks raamatuid, mida võin vabalt soovitada ja mul suva, kas see läheb lugejale peale või mitte, aga oma kõige-kõige lemmikumaid jagaksin ainult väga kitsa ringiga, sest see murraks mu südame, kui teised neist mitte midagi ei leiaks.

Aga raamatu juurde. Seda soovitas mulle K ja kuna see on ka ühtlasi raamat, mida olen ise ammu tahtnud lugeda, siis see sobis eriti hästi. Alguses ehmatasin küll ära, kui nägin, et selles on 850 lk ja mõtlesin juba, et loen seda suveni, aga tegelikult sain selle natuke enama kui kahe nädalaga läbi. See on ühtlasi üks väheseid raamatuid, mida olen suutnud lugeda bussis ilma, et mul süda pahaks läheks (kui see peaks kuidagi raamatule väärtust lisama).

Ma ei hakka mingit süvaanalüüsi tegema, aga ütlen, et mulle väga meeldis! Ilmselgelt on see totaalselt teistsugune raamat kui "Patriarhi sügis" ja seda näitab ka lugemiskiiruste erinevus (250 lk kolme kuuga vs 850 lk kahe nädalaga), aga hoopis teisel viisil samaväärselt nauditav. Mulle meeldib Briti huumor (muuhulgas kirjutas Douglas Adams ka sketše Monty Pythonile), mulle meeldivad jaburad naljad ja vahelduseks raamatud, mis on lihtsasti loetavad ja ligipääsetavad. Kohati oli mul tunne, et loen kirjeldust omaenese unenägudest, sest süžee kulges umbes sama "loogiliselt". Seega ilmselt ei meeldiks raamat neile, kes on oma lugemiseelistuste suhtes ülikonservatiivsed ja tahavad puhtaid, lineaarseid süžeeliine selge algus- kulminatsiooni- ja lõpp-punktiga. Mina jäin aga küll väga rahule

Raamat, mis kirjutati enne minu sündi

Gabriel Garcia Marquez "Patriarhi sügis"

Kui nüüd ausalt üles tunnistada, siis ma olen raamatute osas natuke snoob. See tähendab, et valdav enamus raamatuid, mida ma loen, olid kirjutatud enne minu sündi ja uuem kirjandus muudab mind ikka väga umbusklikuks, ehkki ma seda aeg-ajalt loen ja aeg-ajalt ka naudin. Aga paratamatult kui keegi mainib nüüdisaja kirjandust, tulevad mulle esimesena pähe läikivate kõvade kaantega "Anne ja Stiili ajaviiteromaani" stiilis sopakad või "50 Shades of Grey"-tüüpi raamatud, mis aitavad ilusasti aega mööda saata (kui suudad neid endale kurku oksendamata lugeda), aga ei paku mitte midagi hingele. Ma tean, et on ka väga palju uuema aja väärtkirjandust, aga midagi pole teha. Snoob on snoob. Seega oleks ilmselt enamik raamatutest, mida ma selle väljakutse raames loen, sobinud kategooriasse "raamat, mis kirjutati enne minu sündi", aga ma olin enda üle nii uhke, et selle raamatu üldse lõpetasin, ja tahtsin ta eest linnukest kirja saada.

Kui ma nüüd veel ausam olen, siis umbes eelmise aasta lõpus olin ma täiesti kindel, et seda konkreetset raamatut ei lõpeta ma iialgi. Gabriel Garcia Marquez on üks mu lemmikautoreid (või vähemalt üks neist, kellelt ma olen lugenud piisavalt raamatuid, et julgeksin teda oma top kümnesse panna) ja ma pole kunagi lugenud temalt midagi, mis poleks minusse sügavamat jälge jätnud ja mida ma poleks väga nautinud.

Selle raamatuga oli aga asi keerulisem. Ta oli küll sisult võrdlemisi lihtne (kuigi ma ei suudaks iial seda ümber seletada) ja stiililt autorile omaselt maagilis-realistlik, aga vormilt äääretult raskesti ligipääsetav. Põhimõtteliselt on see nn "teadvuse vooluna" kirjutatud raamat, kus minajutustaja vaheldub pidevalt. Raamat on jaotatud kuueks osaks, mis kõik koosnevad põhimõtteliselt ühest ja samast sisust ning mis pole jaotatud lõikudeks ja 200+ lk peale raamatus on vast kokku kümmekond lauset.

Sellise teksti lugemine ajas mind alguses sõna otseses mõttes hingeldama, sest informatsiooni järjest kuhjus, aga puhkepaus lauselõppude või lõikude vaheldumise näol tuleb heal juhul iga kümne lehe tagant. Esimesed 50 lehte läksid VÄGA vaevaliselt ja nagu öeldud, olin juba otsustanud raamatu pooleli jätta, aga maksimalist minus suhtub asjade poolelijätmisesse VÄGA kriitiliselt ja ma tean, et see otsus oleks mind aastateks painama jäänud (olen oma elus siiani jätnud pooleli täpselt viis raamatut ja tean siiani, mis need on). 

Seega ma vahetasin strateegiat. Kui enne lugesin raamatut väsinud peaga enne magamaminekut ja siis, kui 15 minutit vaba aega tekkis, siis nüüd võtsin endale mitu tundi, lükkasin kõik segajad eemale ja lasin endal raamatusse täielikult sisse minna. See muutis asja ikka totaalselt. Alguses oli raske, aga kui ma õige rütmi tabasin, siis hakkas see tekst mind lämmatamise asemel hoopis hüpnotiseerima ja sellest sai täitsa eriline lugemiskogemus, mis oli 100% mu aega väärt ja õpetas mulle, et maratonile ei saa läheneda samamoodi nagu sprindile. Muidu jooksed ennast esimese 500 meetriga kinni, lähed näost Mikalillaks ja väikesed poisid näitavad tänaval hirmunult su peale näpuga (ma arvan, ma tegelikult ei ole ei maratoni jooksnud ega teab kui palju sprintinud). Nii et lõppude lõpuks oli see natuke nagu peaga vastu seina jooksmine, aga kui ma ennast sealt seinast läbi rammisin, siis oli kõik imeline. Oleks ma muidugi kohe taibanud, et seinast saab ka ringiga ümbert minna, siis oleks asi veel paremini läinud, aga noh. Elu õppetunnid.

2016 reading challenge

Kui vaatan eelmise ja üle-eelmise aasta kokkuvõtteid, siis mõlemas olen ära märkinud, et sooviksin, et oleksin rohkem raamatuid lugenud. Ilmselt võrreldes sellega kui palju ma lugesin näiteks bakaajal, kui ühe semestriga sai nii umbes 90 raamatut läbi loetud, jääb mulle alati tunduma, et ei loe piisavalt, aga näiteks eelmisel aastal lugesin ma vist küll isegi keskmise raamatuarmastaja kohta häbiväärselt vähe.

Selleks, et uuel aastal olukorda natuke parandada. olen otsustanud ette võtta ühe lugemise väljakutse, mis mulle kusagil silma jäi. Neid liigub netis muidugi igasuguseid, aga ma ei hakka endale pettekujutelmi looma, et loen aastaga läbi mingi 100 raamatut, mille seas on näiteks industriaal-, õllevalmistamis- ja suhteteemaline raamat või raamat, mille kaanel on öökull vms.

Nimekiri, mille ma välja valisin, on suhteliselt lühike ja konkreetne ja usun, et täitsa tehtav. Ma pole veel päriselt otsustanud, mida teha raamatutega, mis langevad mitmesse kategooriasse, näiteks keelatud raamatud on ilmselt enamjaolt kirjutatud enne minu sündi ja on palju raamatuid, mida olen tahtnud lugeda, aga mis mind hirmutavad. Ilmselt püüan ikkagi raamatud konkreetsetesse kategooriatesse paigutada ja jätan blogisse ka märgi maha, kui midagi läbi saab. Süvaanalüüsi ei luba, aga paari emotsiooni vast ikka.

Kindlasti loen ka raamatuid, mis kuhugi kategooriasse ei mahutu. Praegu näiteks on mul pooleli Valdur Mikita "Lindvistika", mille eest ei saa vist küll ühtegi linnukest kirja, aga mis on niisama väga tore ja mõtlemapanev ja äratundmisrõõmu ja suurt naudingut pakkuv raamat. Lisaks jäi mul eelmisest aastast pooleli Gabriel Garcia Màrquezi "Patriarhi sügis", mis on enam kui 200 lk pikk ja koosneb ühest lõigust ning umbes kümnest lausest. Kui ma sellega hakkama peaks saama, siis sellest tahaks küll mingi märgi maha jätta.

Aga siin on mu nimekiri:

Kes liitub?