Filantroopika: Proovime uusi asju

Ma olen oma elus näinud igasuguseid veidraid asju, aga eilne päev oli kahtlemata üks veidramaid, kui mitte kõige veidram.

Mõned nädalad tagasi sai Teresa sõnumi Taiwanist pärit tütarlapselt Frankdorlalt (kelle nimi on päriselt midagi muud, aga see on tema ise valitud "Ameerika nimi"), et me oleme kõik oodatud tema ristimisele. Minus tekitas see kerget segadust, kuna tüdruk on olnud siin poolteist kuud ja pole kunagi varem kirikus käinud, aga nüüd tahab ristitud saada. Ilmselgelt kahtlustasin, et tegu on ususektiga. Lisaks ei saaks ma öelda, et me Frankdorlaga just lähedased oleksime, mõned korrad oleme seltskonda sattunud ja ta on väga armas, aga ristimine tundub mulle kuidagi... intiimsem (mina vana pagan ei tea neist asjadest muidugi midagi).

Siis läks asi üha kummalisemaks - ristimine toimub rannas ja pärast seda grillitakse. Laupäeva õhtul selgus veel lisaks, et kogu üritus võtab kokku ÜHEKSA tundi - kella 12 kuni üheksani õhtul. Ja varem ära tulla ei ole võimalik, sest randa ja sealt tagasi saab ainult autoga. Et siis, kell 12 kohtume kirikus, sööme seal lõunat , siis sõidame randa, seal toimub ristimine ja siis grillime ja siis kunagi öösel saame koju. No selleks ajaks tundsin juba kasvavat paanikat, seda enam, et ma olen väga-väga usukauge inimene. Nii ma siis tüütasin oma ristitud sõpru (põhimõtteliselt kõik mu siinsed sõbrad on katoliiklikus kirikus ristitud), käisin neil järgi ja küsisin igasugu küsimusi. Suurem osa neist olid sama segaduses kui minagi, nii et neist ei olnud just palju kasu, lisaks ei pea keegi neist peale Thomase ennast usklikuks ja Thomase käest ma eriti uurida ei julgenud, sest ma ei tahtnud teda solvata või midagi. Pealegi polnud meil aimugi, mis sorti kirik see on, kus ta ristitakse (eile selgus lõpuks, et baptistlik, aga kummaline on see, et Frankdorla isegi ei teadnud seda). Igatahes, vähemalt sain niipalju targemaks, et ristimise puhul peaks midagi kinkima ja kui ristitav on juba 20, siis klassikalised kingid nagu ristimisriided või hõbelusikas väga ei toimi. Lõpuks ostsime kamba peale puidust ristilaadse ripatsi, College of Charlestoni mütsi ja kaardi.

Eile ärkasin kasvava paanika ja tapva peavaluga, kuna oh rõõmu, meie toas keerati konditsioneer jälle jäise peale ja see puhub mulle terve öö pähe! Niigi köhime siin kõik nagu kopsuhaiged ja avame varsti laatsareti.

12 ajal kohtusime teistega, kokku oli Frankdorla kutsunud 7 rahvusvahelist - minu, Teresa, Astridi, Sebastiani, Anthony Inglismaalt, Julie Prantsusmaalt ja Martini Saksamaalt. Suureks kergenduseks sain teada, et Julie ja Anthony ei ole ka ristitud, nii et kui uskumatuid kirikuuksel välgunool peaks tabama, ei oleks ma vähemalt ainus, kes pihta saab. Kui Frankdorlaga kokku saime, hakkas vihma sadama ja nii me siis läbi väga veidralt alt üles sadava vihma sees kiriku poole liikusime.

Siis läks asi veidraks. Veel veidramaks kui alt üles sadav vihm. Noh, eks see oli juba algusest peale kummaline, et me kirikus lõunat pidime sööma (veel kummalisem, et me kell 12 lõunat pidime sööma, aga okei), meid viidi sisse kõrvaluksest ja seal oli üüüüüüüratult palju inimesi. Selgus, et tegu oli esimese lõunaga, kus kiriku Ameerika ja Hiina kogukonnad ühendatakse... ehk siis kokku umbes 180 inimest, neist umbes 140 hiinlast ja ülejäänud ameeriklased. Laval organiseeris asju üks hallipäine mees mikrofoni rääkides ja inimesed moodustasid uksest välja ulatuva järjekorra, et süüa saada.

Pakuti mu lemmiksööki - tasuta sööki. Ja süüa oli meeletult - üks pikk laud "Ameerika" toitu, ehk siis burgereid ja makarone, aga enamjaolt oli seal siiski ameeriklaste ettekujutust Hiina köögist - kevadrullid, nuudlid jms. Teine, väiksem laud oli hiinlaste endi valmistatud Hiina toidust lookas. See kõik oli väga tore, aga.... ma pole ennast elus nii ebamugavalt ja võõralt tundnud. Enne sööma asumist peeti muidugi palvet, siis peeti veel palvet, siis söödi, siis tänati jumalat ja kogu selle aja me lihtsalt vingerdasime ja nihelesime suurest ebamugavusest oma istmetel, sest mulle tundus, nagu topiks keegi mulle koos nuudlitega ka krutsifiksi kurku. Lisaks oli mu peavalu kasvanud nii suureks, et ma vaevalt tundsin toidu maitsetki. Astrid andis mulle mingit eriti kanget valuvaigistit, aga see ei aidanud. Ühel hetkel läksid Astrid, Teresa ja Julie suitsupausile ja meie ülejäänud haakisime end neile külge, sest ma tundsin, et ei suuda enam seda taluda. Kõik muudkui käisid meie juures ja tervitasid meid oma kogukonda jne ja ma tundsin ennast niiiii silmakirjalikuna, sest ma kohe ÜLDSE ei tahtnud nende kogukonda tervitatud saada. Aga toitu kõlbas süüa küll, eks.

Kui tagasi sisse läksime, tabas meid pommuudis - kuna vihma sadas, otsustati Frankdorla ristimine edasi lükata. Ta olekski muidu ristitud ookeanis SEES, ma mõtlesin, et ookeani ääres on mõni teine kirik või midagi. See tähendab seda, et me peame oktoobris selle uuesti läbi tegema! Ohh, me oleksime pidanud sellel hetkel lahkuma, aga keegi ei kuulanud mind, seega me jäime sinna.. ja siis hakati laulma, nii inglise kui hiina keeles. Ja laulude vahepeal käis ringi mikrofon ja inimesed said teistega jagada lugusid, kuidas jumal nende elusid muutnud on, kusjuures rääkida sai samuti mõlemas keeles ning lavale pandi teise mikrofoniga üks umbes 10-aastane Hiina tüdruk sünkroontõlget tegema - MÕLEMAL suunal. Ütleme nii, et mõnel inimesel oli oma 15 minuti jagu põhjuseid, miks usk ta elu muutnud on ja siis lauldi jälle ja siis räägiti jälle ja nii kokku kolm ringi, kuni me olime seal olnud juba rohkem kui kolm ja pool tundi ja ma tundsin, et siia ma suren.

Lõpuks, LÕPUKS ei tahtnud enam keegi rääkida ja kõik laulud olid mõlemas keeles läbi lauldud, nii et me saime viimaks koju minema hakata, aga enne seda andsime Frankdorlale veel tema kingituse kätte, mis sest, et teda ei ristitud. Ja see oli hetk, mis kogu selle veidruse (peaaegu) tasa tegi, ta oli lihtsalt NIIII tänulik ja hakkas nutma ja ütles, et me oleme talle nagu perekond. Kõik olid väga liigutatud, ma oleks isegi pisara poetanud, kui ma säärane lumekuninganna ei oleks.

Enne kirikust välja saamist muidugi haaras üks vanem naisterahvas meist sõna otseses mõttes kinni ja ütles, et me peame kindlasti pühapäevahommikuti seal käima hakkama. See oli jälle veider, aga lõpuks sealt ära minnes kogesin ma tõelist imet - kui olime umbes kümme sammu kirikust eemale jõudnud, kadus mu peavalu järsku täielikult.

Siis istusime veel kuuekesi Starbucksis ja õhtul käisime Sebastiani ja Astridiga söömas, ainult et selleks hetkeks sadas juba päris korralikult, mis polnud kõige hullem, sest väljas oli 26 kraadi. Sebastian leidis, et oleks aeg midagi uut proovida, nii et me kõndisime Kingi mööda suunas, kuhu me tavaliselt ei lähe ja vett lihtsalt valas taevast alla. "Väga halb aeg seikluseks!" nagu Astrid ütles. Vihmaga siinkandis juba nalja ei tehta. Kui me lõpuks tagasi jõudsime olid mu püksid nii vett täis, et mul oli raskusi neid üleval hoidmisega ja mu jalanõud ei näita endiselt kuivamismärke.

Sain oma uue kaamera kätte, nii et tegin isegi pilte. Veidrusest ja toredusest.

"Juhtigu su usu valgus sind läbi maailma pimeduse". Ohhh, Sebastian on osav mitmel rindel!

Anthony, Sebastian, Teresa, Astrid, Lihua (kellega me ühtlasi vannituba jagame) ja kaks inimest, keda ma ei tea :D

Ootasime sööki.

Sõime sööki

Siis läks lauluks

"Me ei tunne ennast üldse ebamugavalt!" näod. Eilse positiivne külg oli see, et ma rääkisin esimest korda Anthony ja Martiniga, viimast ma polnud varem üldse näinudki.