Laupäeva hommikul ärkasime Teresaga pärast viietunnist und kell seitse, et oma kaheksaks broneeritud auto ära tuua ja siis teised peale korjata. Teist korda siinoldud aja jooksul nägime vihma. Tõelist vihma. Sellist vihma, et maal ja taeval vahet ei teinud. Ja meie plaanisime randa minna! Sebastian ei saanud magada, nii et ta ootas meid juba ühikas, seega võtsime Starbucksist kohvi ja jalutasime autokohta, mis on meie juurest umbes 10 minuti kaugusel.
Maagilisel kombel ei saanud me tilkagi vihma kaela, aga selleks ajaks, kui me võtmed kätte saime, kallas nii, et selle ajaga, kui oma kotid ära panime, saime täiesti läbimärjaks. Kui Astridi ja Thomase peale võtsime, oli tuju üsna sünge, mis mind kurvastas, sest okei, ilm oli nukker, aga samas oli ikkagi täiega soe ja kui sa oled väljasõidul, siis sa PEAD rõõmus olema. Õnneks oli Sebastian ka optimistlik, nii et ta tasandas natuke Astridi ja Teresa pessimismi. Thomas jäi lihtsalt kohe magama, kui ta maha istus.
Mingi hetk jäi vihm siiski järele ja meie hakkasime otsima tee äärest kohta, kus hommikust süüa. Ideaalis oleks selleks olnud ehtameerikalik diner, kus leti taga on roosas kitlis tädi, kes sulle pidevalt halba kohvi juurde valab, aga pärast esimest tundi olime juba nii näljased, et oleksime kõigega leppinud. Tee ääres olid aga aina kirikud ja kirikud ja veel kirikuid. Ei mingit muud asustust, lihtsalt kirikud. Noh, et kui sa maanteed mööda sõidad ja järsku tunned, et tahaks palvetada, siis on valikut. Või midagi sellist. Vaatamata näljale hakkas aga tuju vaikselt tõusma, suuresti tänu Sebastiani kaasa toodud CD-dele, millele Teresa, Sebastian ja Astrid kaasa laulsid (mina neid laule enamjaolt ei teadnud, aga õhtuks olid nad mul peas. Thomas magas endiselt).
Lõpuks nägime tee ääres mingit dineri-tüüpi söögikohta, mis lubas vahvleid pakkuda, nii et me maandusime umbes tunnikeseks sinna. Oh jeesus, jälle need portsjonid... kui Sebastian oleks ka süüa tellinud, siis ei oleks toit meile laua peale ära mahtunud. See tegi ühtlasi otsa lahti meie rämpstoidureisile.
Kõhud ääreni täis sõitsime edasi Myrtle Beachi poole ja jõudsime sinna umbes kolm tundi pärast startimist (vahemaa on umbes 160 km). Esimene plaan oli kohe lõbustusparki minna, aga selgus, et see avatakse alles kuuest õhtul, nii et parkisime auto kaheks tunniks ja läksime randa.
Nojah, see polnud just suurem asi rand, liiv oli suhteliselt räpane ja seal ei olnud riietuskabiine ega dušše (suht vajalik asi, kui vesi on nii soolane) ja päike oli ka pilve taga, aga me lustisime ikkagi tüdrukutega tunnikese vees ja kuulasime kaldal muusikat ning vahtisime lihtsalt laineid. Teised olid vist sellel hetkel üsna pettunud, aga mul ei ole erilist vahet, milline ilm on, sest mulle meeldib ookeani ääres alati.
Kui parkimisaeg läbi sai, sõitsime läbi linna (või vähemalt läbi selle osa, mis turistidele mõeldud on) ja nentisime, et see tundub olevat päris lõbus koht. Charlestoniga ei anna muidugi võrreldagi, aga seal oli palju odavaid motelle ja hüsteeriliselt naljakaid suveniiripoode ja rämpstoidukohti ja mängusaale ja ka Ripley "Usu või ära usu" muuseum. Sõime lõunat ja kolasime natuke poodides, mis keskenduvad peamiselt napakate kirjadega neoontoonides t-särkide ja ultralühikeste pükste müümisele ja loomulikult mütsidele! Oh, need mütsid...
Pärast seda jagunesime kaheks. Mina ja Thomas läksime tavalisse Ripley muuseumisse ning Teresa, Astrid ja Sebastian läksid Ripley kummitava maja seiklusele. Nad said ikka korralikult ära hirmutatud, ütlesid, et ootasid pidevalt, et millal see ometi läbi saab. Meil oli lihtsalt lõbus. Inimesed teevad ikka kõige pöörasemaid asju, ausõna. Sellel ajal kui me oma muuseumivärkides olime, tuli veel üks korralik sadu maha, aga kui me uuesti kokku saime, säras jälle päike ja kell oli vahepeal kuus saanud, nii et jätsime auto parklasse ja jalutasime lõbustusparki.
Võtsime esimesena piletid suuuuurtele Ameerika mägedele (väga kohane!). Ma natuke kartsin, sest ma polnud varem nii suurte peal käinud, aga tegin vaprat nägu ja ronisin ikkagi teistega sinna sisse. Vau. See tegi küll ainult ühe ringi, aga ma pole kindel, kas ma oleksin rohkem välja kannatanudki. Aga see üks ring oli i-me-li-ne! Vaimustav! Ma olin pärast seda nii suures eufoorias, et ei suutnud üles-alla hüppamist lõpetada. Ma tean, et see oli adrenaliinist, aga see ei loe. Ma võisin oma rõõmu lausa käega katsuda. Oeh, nii äge.
Vahepeal läks hetkega täiesti kottpimedaks ning kauguses sähvisid välgud, nii et me otsustasime, et väga kaua aega seal ei veeda, aga võtsime piletid veel teistele, väiksematele Ameerika mägedele, mis põhinesid järskudel pööretel ja tundel, et sa kukud koge-kohe üle ääre. No ma ei oska seda kirjeldada, aga see oli äge. Seal ei olnud rongi, vaid pisemad neljakohalised autolaadsed jubinad ja kuna Thomas ei tahtnud tulla, siis saime endale oma erasõiduki. Pärast seda vaatasime veel natuke ringi ja kõndisime siis auto juurde tagasi. Hetk pärast seda kui autosse istusime, hakkas paduvihma sadama.
Kojusõit võttis jälle umbes kolm tundi, ehk siis ühikasse jõudsime poole ühe ajal. Vahepeal sadas vihma ja vahepeal mitte ja pimedus oli otsatu. Õhtusöögipeatuse tegime Taco Bellis, sest keegi meist peale Sebastiani polnud seal käinud ja pärast peatusime veel McDonald'sis, sest noh, kui me juba rasva ja õli peal olime... Aga terve tee koju, peamiselt sest see oli lõbus ja osalt selleks et Teresat üleval hoida, me laulsime. Vahepeal niisama ja vahepeal Sebastiani CD-dele kaasa. Isegi Thomas ärkas mingi hetk üles ja ühines meiega (Sebastian nimetais meid hiljem Ameerika Ainsaks Rahvusvaheliseks Autokooriks). Ja nüüd need laulud keerlevad ja pöörlevad mu peas ja ma tunnen, et olen jälle seal autos ja see teeb mind nii õnnelikuks.
Okei, lugesin just oma teksti ja see ei anna seda emotsiooni ikka üldse edasi. Aga seekord on mul palju pilte, ehk suudavad need kuidagi kirjeldada seda kui õnnelik, kui otsatult otsatult õnnelik see päev (vähemalt minu jaoks) oli.
Vihmmmm
See oli see kummitusmaja, kuhu teised läksid.
Need on need Ameerika mäed, kuhu me läksime.
Ma olen nii tänulik nende nelja inimese üle, kes pooljuhuslikult mu ellu sattusid. Siin, selles paralleeluniversumis, kus me praegu oma elu topeltintensiivsusega elame, julgen ma neid nimetada oma lähimateks sõpradeks, Teresat ja Astridit peaaegu perekonnaks. Ma ei saa ilmselt kunagi teada, kuidas ma neisse pärismaailmas suhtuksin. Ilmselt ajaks mind hulluks see, et Thomas igale poole keskmiselt 25 minutit hiljaks jääb või see, et Sebastiani naljad tihti naljaka ja lihtsalt õela piiri ületavad või see, et Teresa ja Astrid kahepeale nüüd päevas paki sigarette ära suitsetavad, mis tähendab seda, et kui ma nendega tahan olla, ei saa ma kunagi nende kõrval käia ja igale poole minemine võtab niiiii palju aega. Aga siin on nad imelised. Ma ei tea, kas te olete märganud, aga ma olen ise ka siin natuke teistsugune. Ja selles imelises hetkes, selles soojas ja pimedas öös koos nende inimestega olin ma nii õnnelik,
No comments:
Post a Comment