Eelmisest nädalast

No kas sa näed, jälle on pühapäev. Ma olen praegu nii suures eufoorias meie eilse väljasõidu pärast Myrtle Beachi, aga katsun eelmise nädala siiski kuidagi kokku võtta ja teen Myrtle Beachist eraldi postituse, kui teistelt ka pilte saan. Sest meil on kamba peale nii palju ägedaid pilte! Ja meil on nii äge kamp! Ma olen nii õnnelik.

Aga igatahes. Nädal tormas jälle mööda nagu poleks seda olnudki ja me võtsime asja suhteliselt rahulikult, sest kool pressib peale ja lõppkokkuvõttes tulime siia siiski ju õppima. Üldiselt mööduvad kõik mu päevad ühikas-kool-raamatukogu-ühikas rütmis ja enamjaolt on nii kiire, et mine või hulluks. Sõin neli päeva järjest hommikusöögiks ülikooli kohvikust näpatud banaane, sest meil polnud aega toidupoodi minna (sinna peab u 20 minutit kõndima ja sinna kanti ei soovitata pimedas ega üksinda minna). Aga nüüd on mul mune JA peekonit. Muhahaa.
Mul pole ausõna aimugi, mida me esmaspäeval tegime, aga ilmselt me midagi ikka tegime. Kui midagi muud ei teinud, siis poest sushit ostsime kindlasti.
Teisipäeval tähistasime ühes peenes Itaalia restoranis Sammie ja Eelke sünnipäeva. Selle hetkeni kui me restorani jõudsime polnud mul aimugi, kes on Eelke. Nüüd ma siis tean. Üks Hollandi noormees on. Ja see ongi kõik, mida ma temast tean. Mina ei saa oma õhtusöögi üle kurta, aga see toit oli tegelikult selle kvaliteedi kohta ikka hullumeelselt kallis. Mina sain kõhu täis ja nautisin, aga Teresa näiteks maksis 25 dollarit... kuue raviooli eest.
Kolmapäeval läksime Teresa ja Astridiga lõpuks toidupoodi ning Astrid läks sealt edasi supersalajasele krepiõhtule (kuhu meid kutsutud ei olnud) ja meie ostsime manti ning suundusime Sebastiani juurde, kus Teresa küpsetas oma erilisi lihapalle ning Sebastian kostitas meid veiniga (sest nende ühikas tohib juua). Vaimustav. Lihtsalt vaimustav.
Neljapäeval sõitsime Teresaga Põhja-Charlestoni, kus on hiiglaslik kaubanduskeskus, kus saab naeruväärse hinnaga firmariideid osta. Kuna mul kulusid mu ainsad lühikesed püksid läbi ja tahtsin tänaseks peenes majas õhtusöögiks uut kleiti, siis ei olnud meil seda trippi enam kuhugi edasi lükata. Olime kokku seal neli tundi, mina sain terve hunniku asju, mida mul vaja oli ja mida ma pole siiani raatsinud osta (muuhulgas ilusa kleidi ja Guessi lühikesed püksid u 10 euro eest). Tagasi hakkasime tulema kaheksa ajal, aga buss läks katki ja see oli päris hirmus, sest Põhja-Charleston on karm kant ja hetkega läks kottpimedaks ning mitte kedagi peale meie bussis ei olnud... aga lõpuks saime ikkagi asendusbussi ja üheksa paiku olime kodus tagasi. Sõime sushit ja vaatasime sarju.
Parajasti on Charlestonis restoraninädal, mis tähendab see seda, et kõik peenemad restoranid panevad välja erimenüüd, mille raames saab head toitu oluliselt odavamalt. Me plaanisime ka mõnda restorani külastada, aga kuna ma olin parajasti raamatukogus ja tüdrukud ei saanud mind kätte, siis käisid nad ilma minuta. Ma ei saanud selle üle küll kaua kurvastada, sest Jose oli broneerinud kuus kohta ja neil oli kaks kohta üle, niisiis panime ilusad riided selga ja sõime õhtust Jose, Thomase, ühe Ameerika tüdruku ja ühe Ameerika poisiga (nimesid ma ei mäleta). Õhh.. kolm käiku 20 dollari eest ja mul oli pärast eelrooga (krabisupp) juba kõht ääreni täis. Pearooga (kohalik toit, mis tuleb ära proovida, shrimp and grits ehk siis krevetid ja midagi pudrulaadset) pressisin sisse umbes poole ja magustoitu ei tahtnud ma enam nähagi. Ameeriklased ja nende portsjonid!
Pärast sööki läksime umbes tunniks Waterfrontile, sest Ameeriklased polnud seal veel käinud ja siis läksin ma veel edasi Sebastiani juurde, kus käis suuremat sorti tekiilajoomine. Mina juua ei tahtnud ja õhtu venis suht pikaks arvestades seda, et me pidime laupäeval kell seitse ärkama, aga ma ei julenud üksi koju ka kõndida (ülikooli turvainimestel on tõepoolest õnnestunud meid ära hirmutada), nii et magama saime alles kahe ajal. Mitte, et ma oleks laupäeval mingigisugust väsimust tundnud... aga sellest õige pea!