Jälle nädalavahetus!

Kui vanasti ("vanasti", haha) oli pidevalt südaöö, siis nüüd on pidevalt nädalavahetus. Ja mina olen Charlestonis olnud juba täpselt kuu. Kuu! Rohkem kui üks neljandik on juba läinud. Uskumatu.
Mul on väga ähmased mälestused sellest, mida me sellel nädalal tegime, kuigi ma mäletan, et me võtsime eesmärgiks rohkem teiste rahvusvahelistega hängida, kuna inimesed kurdavad, et meid pole enam üldse nii palju näha.
Päevad möödusid ikka koolis ja raamatukogus, seda ei maksa vist mainidagi. Esmaspäeva õhtut ma ei mäleta, ma ei tea, mis värk nende esmaspäevadega on. Äkki siin ei olegi esmaspäevi ja sellepärast läheb aeg nii kiirelt? Uurin järgi!
Teisipäeval käisime sushit söömas, SEDA ma mäletan. Sest me saime lõpuks ometi oma sushipaadi!! Eelmine kord, kui seal käisime, sai üks väiksem seltskond oma sushi paadis ja meie otsustasime tüdrukutega, et saagu mis saab, meie peame ka paadi saama. Ohhhh, see oli ääreni täis imelist sushit ja see oli nii heaaaaa. Pilti näete mu instagrammis.
Kolmapäeval käisime Sebastiani, Teresa, Astridi, Frankdorla (tütarlaps Taiwanist, kes endale ise Ameerika nime välja mõtles) ja Juliega pastat söömas, sest meil olid kupongid ühte kohta, kus me kogu toidu poole odavamalt saime. See oli päris hea, aga ma endiselt ootan oma "vau, see on midagi täitsa erilist" toidukogemust.
Kuna meil sellel reedel loenguid ei olnud, siis otsustasime haruldasest võimalusest kinni haarata ja neljapäeva õhtul Mynti minna. See on siis see koht, kus kanget alkoholi saab neljapäeva õhtuti ühe dollariga. Oehhh... see on ikka väga väga pöörane koht, aga kuna me käime seal alati suure rahvusvaheliste seltskonnaga, siis on okei. Ameeriklastel on vist normaalne see, kui tütarlaps tantsib ja talle hiilib selja tagant ligi täiesti võõras noormees ning oma noksi talle selja vastu hakkab hõõruma ja siis nad pm kuivkargavad tantsupõrandal. Seda kutsutakse graindimiseks ja ausalt öeldes on see üsna hirmutav. Mina tantsisin peaaegu terve õhtu selg vastu seina :D
Ühel hetkel ma hüppasin niisama ja siis tuli mingi tüüp ja hakkas minuga vastakuti tantsima, aga ta oli umbes pool meetrit eemal ja siis ta hakkas mulle järjest lähemale tulema ja mina läksin järjest kaugemale, kuni järsku olin ma vastu baariletti ja üritasin paaniliselt mõelda, kuhu ma oma joogi panen, kui talle vastu kõrvu virutama pean, aga Itaalia poiss Steffano ilmselt märkas mu paanikas nägu, nii et ta tuli ja totaalselt päästis mu ära ja küsis, kas kõik on korras. See oli nii tore, sest ma pole temaga vist kunagi rääkinud, aga samas me oleme nagu üks suur sõbralik seltskond, kus üksteise eest hoolitsetakse. Ehk siis meie, ringis tantsivad Eurooplased, versus graindivad Ameeriklased. Nojah, saate enam-vähem pildi, kuidas need asjad seal käivad.
Aga minu isiklik lemmik hetk neljapäeva õhtust oli, kui ühel Norra kutil õnnestus pahaaimamatult tantsivale Teresale selja taha hiilida ja graindima hakata ja Teresa TOTAALSELT paanikas näoga temast eemale lendas.
Igatahes, vaevalt et me sinna lähima kuu aja jooksul tagasi läheme. Umbes kahe ajal jalutasime Teresa ja Sebastianiga kodu poole ja jagasime ühte neist üliemotsionaalsetest hetkedest, kus me vandusime üksteisele armastust ja igavest sõprust ja lubasime, et hakkame igal aastal kellegi juures kohtuma. Okei, see tõenäoliselt ei juhtu ja alkohol oli mängus, aga ikkagi oli see väga ülev.
Reedel olime kõik natuke uimased, aga samas asjalikud ja reede õhtul käisime ülikooli korraldatud 90ndate teemapeol. Seal sai kõvasti tasuta süüa (makarone juustuga ja kananagitsaid) ja osad olid oma lapsepõlveriietes (mis oli naljakas, sest suurem osa inimesi seal olid 18-aastased. Mida nemad ka 90ndatest teavad?), lasti 90ndate muusikat ja sai mängida vanu videomänge ja lauamänge ja osaleda loosimises. Lisaks jagati tasuta 90ndate nänni nagu tujusõrmuseid ja veega peale kleebitavaid tätoveeringuid ja ilmselt Ameeriklastele nosalgilisi komme, mida me nii suurel hulgal sisse sõime, et need mulle totaalse suhkrukooma põhjustasid. Aga minu lemmik oli fotokabiin, kuhu sai erinevaid mütse, prille, salle jms kandes sisse ronida ja siis sõpsidega naljakaid pilte teha. Me käisime seal kokku kolm korda ja kolmandal korral õnnestus meil ennast sinna lausa seitsmekesi pressida, kusjuures Josel oli veel sombrero peas, nii et see oli päris hea saavutus. Teeksin nendest piltidest pilte, aga liiga pime on juba.
Aga sellest, mida me reede pärastlõunal tegime, kirjutan järgmises postituses :)