Reede õhtul toimus ühe ameeriklase Benjamini majas pidu, kuhu oli tungivalt soovitatav mingi riigi toitu kaasa võtta. Mult küsitakse siin pidevalt, millised on Eestile omased toidud ja ma ausalt ei tea, sest väga paljud (hapukapsas ja igast vorstid) on ju põhimõtteliselt samad, mis Saksamaal ja katsu sa neile seletada, mis on kama (või seda neile siin pakkuda). Igatahes otsustasin, et teen mustikakooki (Eesti-Soome, toimedo-tomaado). Astrid tegi kreppe ja sakslased otsustasid ise soolakringleid teha. Teresa kutsus külla Sebastiani ja Eva ja leppisime kokku, et saame mingi aeg reede õhtupoolikul kokku ja võtame teise korruse köögi enda valdusesse.
Meie ühikas on aga rangema režiimiga kui nii mõnedki vanglad. Iga kord, kui sisse tuled, pead oma kaardi registreerima ja pilti näitama ning öösiti istub lauas relvastatud valvur. Igasugune alkohol on absoluutselt keelatud ning neil on õigus kotte (ja tube) pisteliselt läbi otsida. Kaks brasiillast olevat eelmisel nädalal üritanud tulla sisse KAHE pudeli õllega ja jäid vahele ning sellest teatati meie korruse korrapidaja-laadsele inimesele, kes otsustas, mis neist saab. Üks läks mõneks ajaks vangi ning teine registreeriti maha kõigilt oma ainetelt, mis katkestas tema immigrandistaatuse ja ta pidi koju tagasi minema. Ma üldse ei kahtlegi, kes see korrapidaja oli, kes asjade edasist käiku määras.
Igatahes olime sakslasi juba mõnda aega oodanud, kui neid ikka veel ei tulnud (ja sakslased ei hiline kunagi). Astrid läks siis vaatama, et mis värk on ja seal nad olid, kaasas ka Sammie Hollandist, ja ootasid uste juures, sest neid ei lastud sisse. Vaatamata sellele, et neil on Charlestoni kolledži piiksukaart, ei saanud nad sisse, sest nad ei ela siin. See tähendas seda, et Astrid pidi nad sisse registreerima, siis selgus aga, et üks inimene saab sisse registreerida maksimaalselt kaks külalist. Siis pidin ka mina pidin alla ronima ja ühe "enda peale võtma".
Lõpuks saime siis kõik kööki ja kukkusime küpsetama, iga natukese aja tagant astus mõni kohalik sisse ja küsis, mida me ometi teeme, sest lõhn oli nii hea. Arvestades seda, et mul polnud neid vahendeid, millega ma harjunud olen, tuli mul kook suhteliselt valutult välja, ainult põhi jäi veits kahtlane. Astrid tegi esimest korda elus kreppe ja lennutas neid väga osavalt õhus, et neid ümber pöörata. Aga sina issand, kui keeruline on soolakringleid teha! Neil võttis see kokku kolm tundi ja selle lõpuks valmis 16 väikest kringlikest. Kõigepealt kergitati tainast ühte ja teistpidi, siis voolis Sebastian kringlid ja siis tuli iga kringlike 30 sekundiks keevasse söögisoodaga vette pista ja alles siis sai need ahju panna. Teresa võttis ühe ampsu ja ütles pettunult, et need ei ole õiged brezelid, aga minu arust said täiega head.
Kuna aega hakkas väheseks jääma, jätsime oma külalised väga viisakalt kööki koristama ja tulime ise alla duši alla. Mõne aja pärast kostis meie uksele koputus ja seal seisis preili Hitler isiklikult, ilmselgelt väga ärritunud. "Kas teie jätsite oma külalised üksinda?!" Meie muidugi ei saanud oma kuriteo tõsidusest aru ja ei osanud kuidagi adekvaatselt reageerida, mille peale läks ta veel rohkem endast välja. "Üks poiss on praegu KÖÖGIS. Üksinda! Ta oleks võinud midagi põlema panna! Ma sain teised kaks endaga kaasa tulema, aga ta keeldub lahkumast, sest ta ütleb, et tal on midagi ahjus!" Me üritasime siis sirget nägu teha ja vabandasime ette ja taha ja ta rääkis meile väga kannatlikult, et ta pole vihane, lihtsalt väga väga pettunud, et me reeglitest kinni ei pea ja kuigi ta üldse ei tahaks seda teha (jaa muidugi), siis ta peab nüüd minema ja registreerimislaua inimestega rääkima ja nad otsustavad koos, mis meie karistus saab olema. Kuna me oleme rahvusvahelised, siis ta avaldas lootust, et me ehk pääseme seekord hoiatusega, aga kui me seda veel teeme, siis järgmine kord peame mingisuguse komitee ette astuma. Aga et me peame kohe, OTSEKOHE minema ja oma külalised kokku korjama. Arutasime siis, et kes Sebastiani teiselt korruselt ära toob, mis muidugi neiut jälle ärritas, sest talle võib järele minna AINULT see, kes ta sisse registreeris. Ragistasime ajusid ja jõudsime järeldusele, et mina see vist olin, nii et ma ronisin teisele korrusele ja läksin kööki ja kujutate ette, mida see ÕUDNE sissetungija seal tegi? Ta KORISTAS. Ta oli ära puhastanud kogu köögi, kaasa arvatud pliidi, mida Anita sõnul siiani keegi puhastanud polnud, kõik nõud ära kuivatanud ja kappi pannud. Ma ei imesta, et Sebastianit ta oma ühikas Martha Stewartiks kutsutakse.
Nemad olid muidugi ka peapesu saanud ja tüdrukud olid allakorrusele kupatatud. Naersime Sebastianiga, et see on ikka tore, kui rahvusvahelistes üritatakse kodust tunnet tekitada - mulle natuke Nõukogude Liitu ja talle natuke natsisaksamaad. "Nii juhtub, kui väikestele inimestele liiga palju võimu anda," vangutas Sebastian pead. Tüdruk on umbes 1,50 pikk ja oi kui kuri. Ülejäänud õhtu läbiv nali oli see, et ma ei tohi Sebastianit hetkeks ka silmist lasta, muidu saadetakse meid maalt välja.
Lõpuks jõudsime peole, mis toimus umbes teises maailma otsas ühe ajaloolise puumaja teisel korrusel. Minu suureks rõõmuks kadus mu mustikakook umbes 20 minutiga ja kõik kiitsid seda, mis oli tore. Steffano tegi ehtsat Itaalia pitsat, mis oli lihtsalt imeline. Kaua me seal siiski olla ei suutnud, sest seal oli väikses ruumis umbes 40-50 inimest ja talumatult palav. Väljas oli 30 kraadi ja see tundus sellega võrreldes jahe. Võtsime Teresa ja Sebastianiga kaasa pudeli veini ja läksime sellega vaikselt allakorrusele esikulaadsesse ruumi, kus oli vähe parem olla. Mulle piisas jälle ühest topsikesest et suhteliselt lõbus olla, sest see kuumus oli lihtsalt üle mõistuse. Ühe ajal mõtlesime, et läheks õige Waterfronti ja hüppaks üheskoos purskkaevu. Meiega lõid veel kampa Sammie ja Thomas. Öö oli niiiii palav jälle, aga mingil seletamatul põhjusel olid mõlemad purskkaevud suletud, nii et me istusime niisama vee ääres ja vaatasime tähti ja see oli muidugi imeline. Ma ei saa sellest vist kunagi küll.
Voodisse jõudsime nelja ajal ja mul oli plaanis pool järgmist päeva magada ning siis natuke õppida. Teistel oli randamineku plaan, aga ma isegi ei kaalunud seda, sest tundsin, et ei viitsi. Kella kaheksast olin aga järsku ärkvel mis ärkvel ning kui ma Teresa poole vaatasin, siis vahtis ta mulle suurte silmadega otsa, hüppas voodist välja ja ütles, et ma tuleks nüüd, meil pole palju aega. Ma ei saanud suurt midagi aru, aga Teresa kutsus mind väga nõudlikult, nii et ma vedasingi ennast üles ja hakkasin riidesse panema, ise teadmata, kuhu me läheme. "Sa rätikut ja ujumisriideid ei võtagi kaasa või?" küsis Teresa imestunult. Üritasin seletada, et ma tegelikult randa eriti minna ei viitsi, aga lõpetasin poole sõna pealt, sest edasi magada ma poleks saanud ja pärast neljatunnist und ei oleks õppimisest ka suurt midagi välja tulnud, seega viskasin rannaasjad kotti ja me kiirustasime teistega kohtuma.
Seekord pidime endale ise transpordi muretsema, jumal tänatud ettevõtlike sakslaste eest. Pärast umbes 45-minutilist trollysõitu olimegi jälle Isle of Palmsi rannas. Parajasti oli tõus ja seal oli nii palju inimesi, et meil oli tõsiseid raskusi koha leidmisega. Lõpuks otsustasime, et vahet pole, nii kuum on, et keegi veest väljas lesida niikuinii ei taha ja läksime vette. See oli nii LÕBUS! Lained olid hiiglaslikud ja pärast igat suuremat lainet pidid kõik paaniliselt kontrollima, kas neile ikka riided selga jäid (mõnikord ei jäänud ka). Õhk oli 35 kraadi ja vesi 29, nagu me pärast lugesime. Mina olin rannas kaks tundi ja tulin varasema trollyga koos Eva ja ühe prantsuse tüdrukuga tagasi, teised jäid veel sinna. Tagasisõit kestis... igaviku. Loomulikult ei jõudnud ma hommikul midagi süüa peale banaani, nii et see hakkas täiega tunda andma, aga kuna meil oli vaja inimesi siit ja sealt peale korjata, võttis tagasisõit poolteist tundi. Äge oli see, et me saime teha tasuta väikese ringi Boone'i istanduses, kuna me võtsime sealt mõned inimesed peale. Muidu on istanduse pilet 20 dollarit. Seal oli täiega ilus.
Laupäeva õhtul toimus JÄLLE mingi korteripidu, aga ma otsustasin, et mulle mõneks ajaks punastest topsidest aitab, nii et ma jäin koju (olin esimest korda esimesest ööst saadik siin täiesti üksi, päris veider oli). See tähendas seda, et ma magasin pühapäeva öösel lausa ÜHEKSA tundi ja olin terve päeva väga produktiivne. Kuna ma puhkasin suhteliselt hästi välja, viisin lõpuks esimest korda oma uued neoonroosad Nike flexid jõuksi ja müttasin seal umbes 1,5 tundi... sest ma olen hull. Tagasi tulles muidugi jalalihased täiega värisesid, aga täna saan isegi käia, nii et norm! Homme on kindlasti hullem.
Õhtul vaatasime jälle teiste rahvusvahelistega nädala jooksul tehtud pilte (mina olin täpselt ühe pildi peal) ja siis pärast veel kõik koos väga "rõõmsameelset" filmi Dallas Buyers Club.
Ja nii see aeg läheb! Ülehomme saab mul juba kuu aega Ameerikat. Ja ma tahan veel!
Bretzel
Trolley ja Charlestoni kuulus sild
Trenniaeg! Vaimustavad jalanõud, muide. Iga kord, kui alla vaatan, jään pimedaks
No comments:
Post a Comment