Harbor cruise

Eelmisel reedel toimus siis see kauaoodatud pärastlõuna, kus kamp kiiremini reageerida jõudnud rahvusvahelisi paadiga Charlestoni lahte uudistama viidi.
Palju ma sellest rääkida ei oskagi, lasen rohkem piltidel enda eest kõneleda. Peamine lootus oli muidugi lähedalt delfiine näha, sest ehkki minul on õnnestunud neid juba kolmel korral silmata, pole suurem osa teistest (Teresa sealhulgas) veel ühtegi näinud. Natuke neid nägime ka, aga mitte nii palju kui lootsime (kui teiste heietusi eelmistest sadamakäikudest kuulata, siis nad põhimõtteliselt muud ei teinudki kui seilasid delfiinidega kõrvuti), aga see oli siiski üks mu lemmikuid kogemusi siiani. Suuresti mängis sellele kaasa ka ilm, sest väljas oli üle mitme päeva jälle peaaegu talumatult niiske, palav ja kleepuv, aga lahel puhus mõnus tuul ja hiljem saime eemalt ookeani pealt ka jälgida, kuidas Charleston äikesetormi kätte jäi.
Käisime ära Fort Sumpteri juures, kus 1861. aastal algas Ameerika kodusõda (jah, seesama, mille tagajärjel orjus kaotati) ja sõitsime tagasi pimedas paralleelselt tuledes Battery ja Waterfrontiga. Kui ma nii laisk ei oleks, näppaksin teistelt rahvusvahelistelt pilte ja paneks need ka siia üles, aga te peate mulle täna siiski andestama. Mul on homme esimene suur eksam ja mu aju on lihtsalt nii väsinud meelde tuletamisest, kuidas õppimine käib. Aga igatahes, pildid!

 Meremeheriided! Tegelikult tahtsime Sebastianiga madrusemütse ka, aga need olid kas lootusetlult koledad või kallid või mõlemat.

 Charlestoni sadam.

 Kuulus sild, millest mul on umbes 250 000 pilti.

 Näe, jälle see sild.

 Charlestonis oli varem mereväe baas ja üks sõjalaev on seal endiselt uudistamiseks.

 Vabadusse.

 Waterfront ookeanilt (see seal vasakul).

 Jah, kui sa merel olles järsku hot doge tahad, siis ka sellele on mõeldud.

 Fort Sumpter, kus siis esimesed Ameerika kodusõja vallandanud lasud kõlasid.

 Morrise saare kuulus tuletorn.

 Charlestonis oli öö.

Meie päikeseloojang.