Neljapäeva õhtuks oli Sebastiani juures plaanitud suur tänupühade õhtusöök, mille tarbeks Sebastian ja Astrid juba teisipäeva öösel kell kolm kalkunit ostmas käisid (tuleb tunnistada, et meie unerütmid on omadega otsapidi Euroopas tagasi). Leppisime kokku, et saame neljapäeval kell 11 Sebastiani juures kokku ja küpsetame kõik koos, et õhtul kella seitsmeks, mil ülejäänud külalised tulevad, kogu menüü kokku saaks. Läks aga nii, et mina magasin sügavat und, kui Teresa järsku paanikas mööda tuba ringi jooksma hakkas - kell oli peaaegu üks ja kumbki meist polnud oma äratuskella kuulnud. Õnneks oli ka Sebastian just ärganud, nii et ta ei pidanud üksi toimetama. Astrid magas tol päeval aga lausa viieni õhtul, nii et temast meil just suurt abi polnud. Pistsime kalkuni kohe ahju, kui Sebastian selle võisse masseerimisega ühele poole sai. Teresa tegi lisaks traditsioonilise Baierimaalt pärit täidise ka. Siis tuli veel teha valmis kartulipuder, mingi Saksa toit, mille nime ma ei mäleta, aga mis oli imehea, kaks salatit, lillkapsas, kaste ja loomulikult kolm erinevat pirukat. Kokku ootasime 12 inimest, kuigi alguses oli plaanis 8, aga selle kogusega oleks saanud 20 inimest vabalt ära sööta, arvestades, et kõik said vähemalt kaks portsjonit ja me sõime eile seda toitu veel kuuekesi. Igatahes, ettevalmistused läksid sujuvalt, kuni Sebastian otsustas kalkunit kontrollida ja järsku ahjust tohutu must suitsupilv välja lõi. Kõik sattusid paanikasse ja tegid välisukse lahti lootuses suitsu välja lasta, aga juhtus see, mida ma kohe kartsin, kui nad ukse lahti tegid, ehk suits jõudis üldise suitsuandurini ja käivitas üldise tuletõrjealarmi, mis tähendab seda, et kõik inimesed pidid ühikast välja jooksma - mitte et seal mingit muud võimalust olekski, see alarm on nii kõva, et paneb pea ringi käima. Õnneks oli sellel ajal ühikas ainult umbes 20 inimest, aga väljas oli täiega külm ja üks tüüp oli palja jalu... Politsei pani tänava kinni ja paari minutiga oli kohal kaks tuletõrjeautot ja kuigi Sebastian üritas neile selgitada, et see on kõigest kalkun, pidid nad ikkagi minema ja kõik üle kontrollima. Õnneks võtsid nad asja huumoriga. "Kalkun on valmis!" teatas meile tuletõrjeülem vägisi naeru tagasi hoides, kui nad majast välja tulid. Positiivne oli asja juures see, et kalkun oli tõepoolest valmis - kui me oleksime kauem oodanud, siis oleks see ilmselt üle küpsenud. Juhtus lihtsalt see, et me küpsetasime hiiglaslikku kalkunit tillukesel alusel ning kaste kees üle ja tilkus küttekehale ja hakkas suitsema. Kogu see värk tekitas loomulikult väga palju elevust ja me jäime oma ajakavas umbes poole tunni võrra maha, aga polnud hullu.
Poole kaheksa ajal liitus meie seltskonnaga Jeff oma kolme hollandlasest sõbraga, kes teda külastasid, nii et 12 inimesest sel õhtusöögil olid lausa viis inimest Hollandist, neli olid Saksamaalt, üks Prantsusmaalt, üks Brasiiliast ja Eesti oli ka väga hästi esindatud.
Umbes südaöö paiku läksime ägisedes laiali ja leppisime kokku, et kohtume järgmisel hommikul kell kaheksa, et auto rentida ja Black Friday hullumeelseid soodukaid nautida. Plaan oli kohe hommikul umbes 2 tunni kaugusele Columbiasse šoppama sõita, aga pärast kõiki sissemagamisi, autosaagasid ja muidu draamasid jõudsime sinna alles kella ühest. Leidsime isegi nende kõige suurema kaubanduskeskuse üles, aga see oli totaalne pettumus - pooled poed olid kinni, ei mingeid suuri allahindlusi ega rahvamasse, kes ennastunustavalt teksaapaare pooleks rebiks. Paar tundi tiirutasime seal ringi ja üht-teist leidsime ka, aga lõpuks tegime oma peamised šopingud ikkagi Charlestoni külje all ühes suuremas outletis. Sain uued teksad ja saapad ja paar ägedat särki ja olen nüüd rahatu, aga siiski omadega rahul. Ühtlasi käisin esimest korda Walmartis, mis ei jätnud just kustumatut muljet.
Nädalavahetusel sai aga puhkus läbi, kuna järgmisel nädalal algavad lõpueksamid, nii et mina olen jälle oma istuvasse pastakat käes hoidvasse asendisse tardunud.
Lõpp läheneb ja seda on igati tunda. Ainult kümme päeva ongi veel Charlestoni jäänud, mis iseenesest teeb juba kurvaks. Kui lisada veel koduigatsus, mis kõiki vähemal või rohkemal määral piinab ja eksamitest tulenev stress, siis tuleb paraku tunnistada, et see võrdlemisi sundimatu ja muretu õhustik, mis meid siiani saatnud on, hakkab mööda saama. Aga eks see ole paratamatu. Ma ise kogen nüüd sama, mis enne siia tulekutki, ehk et ma olen juba poolenisti ära ja sedapuhku Eestis tagasi.
Nagu ma olen juba sada korda öelnud, siis Charlestonist enesest lahkumine polegi nii traagiline, kuigi see on maagiline koht, aga ma siiski ei kuulu päriselt siia. Lihtsalt nendest inimestest lahkumine on südantlõhestav, mõnega kohe eriti. Näiteks Teresa, Sebastiani ja Astridi puhul ma pean, et need hüvastijätud pole igavesed - Teresa ja loodetavasti Sebastianiga kohtun juba jaanuaris. Teisi aga, näiteks Sammiet, Evat ja Thomast näen kümnenda detsembri õhtul ilmselt viimast korda. Ja see on traagiline, sest ma olen nendega oma elus juba nii ära harjunud. Aga mis teha...
Teie aga nautige jõulutunnet minu eest ka, mul läks isegi meelest, et täna on esimene advent. Vaatamata sellele, et kõikides poodides juba ammu jõululaulud pasundavad ja igal pool kaunistused üleval on, ei suuda ma kõigi nende palmide ja päikese keskel jõulurõõmu südamesse tekitada. Aga hiljemalt New Yorgis see probleem loodetavasti laheneb.
Mõned pildid meie tänupüha õhtust
See üks Saksa toit, mille nime ma ei tea
Ojee, tuletõrje!
Meie Tommy
Natuke süüa
Perepea lõikab kalkuni lahti
Hunnik hollandlasi, üks sakslane ja üks brasiillane
Taga on minu ja Teresa tehtud kõrvitsapirukas ja Sebastiani sidruni-beseekook ja ees Sebastiani õuna-põldmarjapirukas mis kadus laualt nii kiiresti, nagu poleks seda olnudki.
No comments:
Post a Comment