Kliimaseade, mu vana sõber!

Viimase nädala jooksul on igasuguseid põnevaid asju juhtunud. Esmaspäeva õhtul näiteks avati korvpallihooaeg (Charlestoni kolledžil on oma korvpallimeeskond ja nad on selle üle maru uhked). Kõik mängud koduväljakul on õpilastele tasuta ning esimesed 1000 õpilast said lisaks tasuta t-särgi ja tasuta toitu. Kaasaelajaid oli päris palju ja ehkki me saime haledalt pähe, oli see siiski väga lahe kogemus.
Kolmapäeval aga korraldas ülikool rahvusvahelistele õpilastele traditsioonilise tänupühade õhtusöögi, ehkki päris tanupüha on järgmisel nädalal. Õhtusöök toimus ülikooli peahoones, kus ma varem sees käinud polnud ja oli teine kord kogu selle aja jooksul siin, kui ma tõeliselt maitsvat toitu sain. Kalkun ja kartulipuder ja kõrvitsapirukas ja PÄRIS SEPIK. Mmm...

Et te aga ei arvaks, et ma siin pidevalt ükssarvikutega vikerkaari mööda ratsutan ja otsast lõpuni ideaalset elu elan, siis mõtlesin, et vinguks ka õige vahelduseks.
Ameeriklastel, väidetavalt eriti nendel, kes lõunas elavad, on mingi haigus oma tube pidevalt jääkülmana hoida, iseäranis siis, kui õues on megapalav. Raamatukogus oli alguses lausa nii külm, et ma ei saanud seal üle paari tunni ollagi, kuna ühel hetkel ma lihtsalt ei tundnud enam oma varbaid ja sõrmi, isegi kui sinna minnes alati jope selga panin.
Esimesed nädalad pärast sisse kolimist oli ühikas meie korruse kliimaseade katki ning see aeg on vähemalt meie boksi tüdrukutele jäänud meelde kui tõeliselt õnnelik periood. Alguses me ei saanud arugi, et see katki on ja rääkisime muudkui kui mõnus see on, et erinevalt kõigist poodidest, õppehoonetest ja muudest siseruumidest siin kliimaseadmega nii normaalselt ringi käiakse. Ma isegi ei ostnud endale päris tekki, kuna meile öeldi, et toas külmemaks ei lähe (aga nad ei teadnud, et meil kliimaseade ei tööta). Kõrvalboksi brasiillased aga kurtsid lakkamatult, et neil on palav ja ootasid pikisilmi, millal süsteem lõpuks korda saab. Ühel päeval tulime koolist koju ja mõistsime, et ilusad ajad on läbi saanud - meie toas oli jääkülm ning kliimaseade, mida me hellitavalt põrguauguks kutsume, puhus jäist õhku otse meie voodite peale. Järgmiseks hommikuks olid kolm mu kuuest boksikaaslasest haiged ning nädal hiljem köhisime juba kõik, nagu oleks tiisikus kallal. Siis hakkasin ma pikkade varrukatega pluusiga magama, et natukenegi sooja hoida. Kuna me ise oma tubade temperatuuri reguleerida ei saa, kirjutasin oma semule, kes siin ühikas ühe korruse korrapidaja on, et kas ta saaks ometi midagi teha ning mingi ime läbi õnnestus tal meie tubades natuke temperatuuri tõsta. Ilusad ajad tulid tagasi, aga kaua need ei kestnud. Umbes siis, kui õues esimest korda jahedaks läks ja terve nädala lakkamatult vihma kallas, läks ka toas uuesti külmaks ning kõik jäid uuesti haigeks. Kirjutasin uuesti oma semule, kes ütles ainult, et tal on sama probleem, aga midagi muud ta ei teinud. Pärast seda ma ei teagi, kas me lihtsalt harjusime külmaga ära või läks natuke soojemaks, mina jäingi riietega magama ja me elasime oma elu õnnelikult edasi...
... kuni eelmise nädalani. Eelmisel reedel läks õues reaalselt külmaks, öösiti tulid kohati isegi miinuskraadid ja päeval kerkis temperatuur umbes 11 kraadini. Ja toas läks külmaks. Mitte ainult ei läinud põrguaugust tulev õhk korraga jäisemaks, intensiivsus, millega see meile öösel näkku puhus, läks samuti tugevamaks. Minul loomulikult endiselt päris tekki pole, nii et ma hakkasin endale järk-järgult riideid selga lisama. Esimesel ööl lisasin oma pidžaamadele ja pikkade varrukatega pluusile kapuutsiga dressika. Teisel ööl lisasin pikad retuusid ja sokid. Kolmandal ööl tõmbasin lisaks kapuutsi pähe ja panin KINDAD kätte, sest mu käed lihtsalt ei soojenenud üles ja iga kord, kui endale pihta läksin, ärkasin üles, sest mu käed olid nii külmad. Aga mitte miski ei aidanud. Juba esimesel hommikul pärast külmaks minemist oli mul nohu ja mingi hetk lisandus sellele ka peavalu. Varem saime vähemalt õue sooja minna, kui toas liiga külmaks läks, aga nüüd polnud enam seda lõbu ka. Ma olin umbes neli ööd praktiliselt magamata, sest mul oli lihtsalt niiiiiii külm ja ma ärkasin iga poole tunni tagant. Üleeile hommikul ärkasin oma pikkade pükste, kahe dressika, kapuutsi, sokkide ja kinnastega üles ja tundsin, et aitab. Kirjutasin uuesti oma semule, aga ta ütles, et ei saa midagi teha ja proovigu ma remondimeestele kirjutada, kas nad saavad temperatuuri tõsta. Ma olin nii uimane ja nohune ja ärritunud, et sellest hommikust sai siiani üks suurimaid madalpunkte. Kõik, mida ma puutusin, langes kaarega maha, ma valasin enda ja kõik oma asjad kohviga üle ja tundsin, et tahaksin lihtsalt sooja duši all istuda ja nutta. Seda ma loomulikult teha ei saanud, sest mul oli vaja koolis ettekanne teha, nii et kirjutasin remondimeestele ja üritasin ennast kokku võtta. Kui koolist tagasi tulime, oli selge, et midagi oli toimunud, sest kõik põrguaugu luugid olid lahti kistud ja jäine õhuvool oli lakanud. Halleluuja! Nad olid kliimaseadme välja lülitanud. Ma ootasin nii pikisilmi oma esimest rahulikku ööund... aga nagu ikka, siis kaua see rõõm ei kestnud. Sama päeva õhtuks oli kliimaseade jälle täie võimsusega sisse lülitatud. Ma lihtsalt ei saa sellest aru.
Eilseks ma tundsin, et ei suuda enam, Isegi unenägudes, mida ma oma väheste uneperioodide vältel nägin, oli mul külm. Meie magamistoad olid muutunud külmakambriteks, kust isegi pingviinid selg ees välja tagurdaksid. Teresa rääkis ühe tüdrukuga, kes eelmisel aastal Berrys elas, kes ütles, et Berryl ei olegi küttesüsteemi, ainult kliimaseade. Põhimõtteliselt nad ajavad ühte ja sama õhku ringiratast ja mida külmem on õues, seda külmem on toas. Kui sooja tahad, osta oma radikas (või süüta toa keskel lõke - uskuge mind, me kaalusime seda varianti). Fantastiline! Kui ma eile kell kolm koolist koju jõudsin, olin ümber kukkumas. Tegelikult ma kukkusingi ümber ja magasin pärast kooli kolm tundi. Mina magasin päeval! Ma pole seda vist kaheaastasest saadik teinud. Siis olin pool tundi üleval ja me magasime Teresaga mõlemad veel tunni. Siis sõime õhtust ja ma hakkasin kannatamatult ootama, millal oleks aktsepteeritav aeg ööunne minna, eriti kuna ma olin lõpuks leidnud vähemalt ajutise lahenduse, kuidas mitte ära külmuda. Ma ei hakka detailidesse laskuma, aga ütleme nii, et ma pole ammu nii sügavalt maganud kui täna öösel, lausa kümme tundi jutti, ja mul oli lõpuks ometi soe. Täna aga on väljas 18 kraadi, mis tähendab seda, et toas on ka soojem.
Oh jah. Muide, täna kui ma Facebookis kõiki lumepilte nägin, tundsin esimest korda siinveedetud aja jooksul koduigatsust. Muidu ma inimesi olen ikka algusest peale igatsenud, aga otseselt kodu kui sellise igatsust pole veel tundnud. Aga nüüd ma avastasin, et igatsen lume lõhna. Esimese lume lõhna! Aga ma võtan veel viimast, sest juba nelja nädala pärast olen kodus tagasi. Pöörane.