Hüvastijätud

Eile õhtul jätsime hüvasti oma lähedasemate sõpradega ja täna hommikul kell neli andsime Teresa ja Astridiga üle oma ühikaboksi võtmed ning jätsime Charlestoni selja taha.

Ma ei hakka midagi ilustama. Valus on. Ma tean, et kõik saab korda ja ühel päeval suudan ma oma valu näha sellena, mida see tegelikult on - märgina, et mul õnnestus võtta seda kogemust ainsal võimalikul viisil, avatud meele ja, veelgi enam, avatud südamega. Ma otsustasin inimestele vahelduseks võimaluse anda ja vastusena sellele otsustasid ka inimesed mulle vahelduseks võimaluse anda. Ma tegin nii palju, ma nägin nii palju, ma kogesin nii palju. Ma armastasin nii palju ja mind armastati nii palju. Mitte ükski neist asjadest pole ju halb, aga kõik need kokku põhjustavad praegu seda valu, mis vahepeal ei lase hingatagi ja paneb mind duši all hüsteeriliselt oma emmet ja vanaema ja parimaid sõpru taga nutma. Ühel päeval ma mõistan, et see valu on positiivne. Ühel päeval. Aga mitte täna.
On midagi nii emotsionaalselt kurnavat enesele teadvustamises, et teed mingeid asju viimast korda. Me teeme ju tegelikult pidevalt asju viimast korda. On palju inimesi, keda me näeme viimast korda või on asju, mida me nende inimestega viimast korda kogeme. Aga me ei mõtle sellele. Sest kui me sellele mõtleksime, läheksime hulluks. Mina küll läheks. Viimase nädala jooksul olen ma olnud sunnitud pidevalt sellele mõtlema. Et see kõik on viimast korda. Viimane sushi Wasabis. Viimane vein Sebastiani korteris. Viimased näpuga seljale veatud read, sest asjade välja ütlemine tundub kuidagi vale. Isegi kõige igapäevasemad asjad tuletavad ennast viimastena meelde. Viimane kord selle duši all end pesta. Viimane salat ülikooli ühikas. Viimane kord pimedas ennast kapi vastu ära lüüa, sest lambipirn läks läbi. Ja siis on need asjad, mis loevad. Viimane hüvastijätt lemmiku õppejõuga. Viimased kallistused lähedaseks saanud inimestega. Viimased kirja pandud tänusõnad. Viimased, viimased, viimased... mulle tundub, et ma olen ennast teinud liiga haavatavaks, et ma olen elanud üle oma võimete piiri.
Samas võib selle taga olla ka see, et ma olen nüüdseks olnud ärkvel rohkem kui 48 tundi ja et täna kippus Orlandos kõik viltu kiskuma ja et ehkki me täidame homme oma ühist unistust, ei suuda me selle üle korralikult elevilgi olla. Võib-olla on asi selles. Aga mulle tundub siiski, et mitte.

Ma katsun selle blogiga ikkagi lõpuni vedada, ees on veel kauaoodetud Harry Potteri maa (homme) ja neli päeva New Yorki, enne kui ma 18. hommikul jala taas Eestimaa pinnale toetan. Pärast seda aga plaanin blogi ümber pöörata ja hoopis inglise keeles kirjutama hakata, et mulle armsaks saanud inimesed teisel pool keelebarjääri mul ka silma peal saaks hoida. Näis, mis sellest saab, aga plaan on aus, ma leian.