Igatahes, neljapäeva, reede ja osa laupäevast veetsime Astridi ja Teresaga Orlandos Universal Studios teemapargis. See on nagu üks hiiglaslik kahest osast koosnev lõbustuspark, mis omakorda jaotub erinevateks teemadeks - Simpsonid, Grinch, Hulk, Dr Seuss jne. Igaühes kõndisid ringi vastavad tegelased ja sai erinevate atraktsioonidega sõita.
Meie võtsime sihikule Harry Potteri maa, mis oli kahe pargi osa vahel jaotatud ning ühest osast teise sai sõita Sigatüüka ekspressiga. Alustasime tegelikult valest otsast ehk Hogsmeade'i külast, mis oli üleni kaetud kunstlumega, et seda veel hubasemaks teha. Seal sai Kolme Luua kõrtsis võiõlut juua ja erinevatesse poodidesse sisse astuda. Detailiderohkus oli täiesti hämmastav. Sõitsin ka oma senise elu kõige hirmuäratavamate Ameerika mägedega, kus oli nii mõnigi 90kraadine langus ja paar korda sai pea alaspidi ka ära käidud. Pean tunnistama, et ma ei teinud kogu aja jooksul mitte ühtegi korda silmi (ega suud lahti). Aga adrenaliin toimis.
Siis jalutasime mööda Hagridi onnikesest ja sõitsime veel ühe väiksema, peresõbraliku karusselliga, või noh, lendasime hobugreifiga. Sealt edasi suundusime juba lossi, mis hiiglaslikuna ühe mäekese otsas seisis. Lossis niisama ringi uidata ei saanud, aga minu arust oli see siiski päris geniaalselt lahendatud. Nimelt oli lossis sees järgmine atraktsioon ning järjekord (mis oli kesmiselt 30-45 minutit pikk) kulges läbi lossi. Möödusime rääkivatest maalidest, kolme võluri karikast, Dumbledore'i kabinetist ja kohtusime Harry, Roni ja Hermoniega. See atraktsioon iseenesest oli absoluutselt kõige ägedam, kus ma kunagi käinud olen. See oli segu 4D kinost ja päriselt liikumisest ja kõiksugu heli- ja videoefektidest, mida uusim tehnoloogia võimaldab. Lihtsalt vaimustav.
Pärast seda proovisime Kolme Luua kõrtsis ära oma esimese võiõlle, mis maitses nagu tükike taevast. Või ega õllega ei olnud sellel tegelikult loomulikult midagi pistmist, see oli tegelikult karamelli maitsega ja niiiii hea.
Siis sõitsime Sigatüüka ekspressiga Londonisse Kings Crossi. Igal pool olid Londoni plakatid ja tänaval sai osta Londoni suveniire. Kõik, kes seal töötasid, rääkisid Briti aktsendiga, et illusioon ikka täielik oleks. Kolasime ringi mööda Diagon Alley't ja võtsime järjekorda, et Harry Potteri osa viimase atraktsiooniga sõita, mis pidi pangahoone sees olema. Järjekorra ajaks oli märgitud 30 minutit ja järjekord kulges läbi pangahoone, kus detailide rohkus oli jällegi võrratu. Goblinid mitte ainult ei liikunud ja rääkinud, vaid ka pilgutasid silmi ja nägid üldse häirivalt tõetruud välja. Liikusime edasi päris kiiresti, kuni me enam ei liikunud. Kui olime umbes 45 minutit paigal seisnud, öeldi, et atraktsioon on katki ja nad ei tea, millal see terveks saab. Ootasime veel 15 minutit, kuna nii paljud inimesed läksid ära, et me jõudsime juba päris lähedale, siis läks meil aga kõht tühjaks ja me otsustasime söömas ära käia ning siis tagasi tulla. Lõunatasime Simpsonite maal ja ma sõin oma esimese jalapikkuse (30 cm) hot dogi ära. Noh, kui juba USAs olla...
Pärast lõunat läksime tagasi ja inimesi oli uuesti sisse laskma hakatud, järjekord oli aga umbes kolm korda pikem kui eelmisel korral. Jällegi liikusime üsna jõudsalt edasi, kuni pärast umbes poolt tundi järjekord taas seisma jäi. Atraktsioon oli jälle katki läinud. Ootasime kangekaelselt üle tunni ja jõudsime jälle väga lähedale, kuni töötajad ise meil ära soovitasid minna ning andsid meile ekspresspääsmed, et me järgmine kord enam järjekorras ootama ei peaks.
Õhtu hakkas juba kätte jõudma ja park suleti kell seitse, nii et me polnud olukorra üle just väga õnnelikud. Sõitsime vahepeal ühe asjaga Simpsonite poole peal ning läksime siis uuesti tagasi.
Seekord jalutasime nagu tõelised VIPid oma kiirpääsmetega järjekorrast mööda, jõudsime lausa juba nii kaugele, et atraktsioon paistis... ja siis jäi järjekord JÄLLE seisma. Ja seisis pool tundi. Kuna pargi sulgemiseni oli ainult tund jäänud, otsustasime enam mitte ootama jääda ja sõitsime Sigatüüka ekspressiga tagasi, sõitsime veelkord selle ägeda atraktsiooniga Sigatüüka lossis, ostsime natuke suveniire, jõime oma viimased võiõlled ja tulime ära. Teistel jäi üks päev veel seal pargis lõbutseda, aga mulle oli see ainus päev seal, millest ma veetsin peaaegu kolm tundi oodates järjekorras, et sõita atraktsiooniga, kuhu me lõpuks ei saanudki. Hiljem kuulsime ühtedelt noormeestelt, et see olevat umbes viis minutit pärast meie viimast lahkumist uuesti lahti tehtud. Nojah.
AGA. Kui me tagasi kõndisime, möödusime kinost, mille ees oli kuulutus, et südaööl näidatakse Rocky Horror Picture Showd, mis on üks mu lemmikfilme läbi aegade. Ja mitte ainult ei näidata, vaid näideldakse ka kaasa. Sellise asja nägemine oli minu jaoks üks suurimad unistusi USAs üldse, nii et vaatamata väsimusele (olime Harry Potteri maal kokku peaaegu kümme tundi) ostsime piletid ning pärast väikest põiget Walmarti suundusimegi kinno. Algus venis ja see tüüp, kes seda vedas, oli minu jaoks natuke liiga üle võlli, nii et see kogemus ei olnud päris see, mida ma lootnud olin, aga äge oli ikka. Magama saime poole nelja ajal öösel ning järgmisel hommikul kella kaheksast jätsime Teresa ja Astridiga sedapuhku hüvasti. Nemad läksid uutesse seiklustesse, mina aga pakkisin oma kohvri uuesti kokku ja läksin lennujaama, et New Yorki lennata, kus Bret mind vastu võttis ja sushit sööma viis. Aga New Yorgist järgmises postituses :)
Pilte on lõputult!
No comments:
Post a Comment