Laupäeval me suurt midagi teha ei jõudnud, venitasin oma Bruno (mille lukk katki läks, nii et vaene Cookie Jr poolenisti mööda maad lohises, enne kui ma avastasin) lennujaamast rongijaama, kus Bret mulle vastu tuli ja mu kotid enda juurde viia aitas ning siis, nagu mainisin, käisime sushit söömas. Sellel korral mul vedas veel eriliselt ka sellega, et ma ei pidanud olema hotellis, vaid sain olla Breti juures, kes linnast umbes poole tunni kaugusel elab. Ühtlasi sain seal esimest korda üksinda toas magada sellest ajast saadik, kui viimati New Yorgis olin. Superluks!
Pühapäeval läksime Bretiga linna peale, astusime paari poodi sisse ja tegime Sebastianit oodates aega parajaks sellega, et otsisime, kust hea diiliga Broadway muusikali pileteid saada. Times Square'il pisteti meile kätte flaierid, millega sai Chicago muusikalile parimatest kohtadest 50 dollarit alla, nii et võtsimegi need piletid ära. Siis oli meil väga emotsionaalne taaskohtumine Sebastianiga (me polnud ju tervelt KOLM päeva näinud!) ja käisime burksi söömas - need burgerid, mida ma New Yorgis sõin, jäid endiselt raudselt mu lemmikuteks kogu USAs, kuigi ma proovisin neid ikka mitmel pool, kui ma oma hirmust paksuks minemise ees üle sain ja lõpuks salatite söömise lõpetasin.
Etendus ei jäänud mu ootustele alla ja oli täpselt nii vinge, kui ma Broadwaylt eeldasin - natuke jäi endiselt kripeldama, et me "50 halli varjundi" paroodiamuusikali vaatama ei läinud, aga samas ma arvan, et klassiku nagu Chicagoga Broadwayga esmatutvuse sobitamine oli isegi kohasem.
Esmaspäeva veetsin ma tervenisti Sebastianiga. Pidime kohtuma kell pool üksteist, üle Brooklyni silla jalutama ja Brooklynis hommikust sööma. Ma suvel tegelikult käisin ka seal silla peal, aga päris Brooklyni ei jõudnud, sest ma keerasin mingi hetk otsa ringi. Arvestades, et mina tulin metrooga ja tema jalgsi oma ööbimiskohast, läks meil üllatavalt kiiresti, enne kui me üksteist üles leidsime. Kõigest kümme minutit helistasime üksteisele ja karjusime üle tänavamüra üksteisele telefoni "Kus sa oled?" "Ma olen Brooklyni silla alguses" "Mina olen ka Brooklyni silla alguses" "Ma ei näe sind" "Ma sind ka ei näe" "Mida sa näed?" "Ma näen Belgia lippu!" "Ma näen ka Belgia lippu" "Aga ma sind ei näe!" "Ma sind ka ei näe!" jne jne jne, kuniks Sebastian ümber pööras ja avastas, et ma tema selja taga teisel pool teed seisin.
Brooklynis eksisime natuke ära, sest Sebastian tahtis just ühes kindlas restoranis hommikust süüa, aga kui me sellest juba kaks korda mööda olime kõndinud, tundis ta kolmandal korral selle koha ära, nii et me saime hommikusöögiga juba umbes poole ühe ajal alustada. Toitu oli aga jällegi nii palju, et seda jätkus terveks päevaks. Siis imetlesime teiselt poolt jõge Manhattani siluetti ja sõitsime metrooga ÜRO maja (ehk minu tulevase töökoha, kui Sebastianit uskuda) juurde. Meie päeva põhiline plaan oli tegelikult minna Rockefelleri kuulsa kuuse alla uisutama, aga kui me sinna kohale jõudsime, tundus see uisuväljak ikka nii väike ja niru, et selle eest 50 dollarit maksta tundus liig. Selle asemel otsustasime hoopis Rockefelleri hoone otsa minna ja pimedat New Yorki imetleda. Enne seda jalutasime veel Viiendat avenüüd mööda edasi-tagasi, imetlesime jõulukaunistusi, astusime St Patricku katedraali sisse ja vedasime ennast ühest pingist teiseni, sest jalad kippusid otsast kukkuma.
Selleks, et Rockefelleri keskuse tippu saada, ootasime kokku vist üle tunni, sest sadu turiste veavad sinna üles ja seal uuesti alla vaid kaks lifti, aga see ootamine oli täiega seda aega väärt, sest vaade oli lausa hunnitu. Talvel ongi ilmselt kavalam just Rockefelleri otsa minna, sest seal on üleval piirdena klaasid ees, mis vähemalt mingil määral tuult kinni hoiavad ja siis pole nii külm. Pärast Rockefellerit ostsime veel suveniire ja kaesime veelkord pimedas Times Square'i üle ning sõitsime Itaalia linnaossa, et õhtust süüa. Õhtusöök lõpetatud, jätsime Sebastianiga metroojaamas üsna pisaraterohkelt hüvasti ning mina sõitsin poole ühese rongiga öösel Breti juurde tagasi.
Teisipäeval hängisin peamiselt Breti ja tema noormehega niisama ringi, käisime Columbia ülikooli linnakus ja tegime väikest jõulušopingut. Ühel hetkel läks Bret tagasi ja ma jäin veel mõneks ajaks linna peale, kuigi mu jalad olid nii väsinud, et veetsin selle aja peamiselt istudes ning kuna vihma hakkas sadama, lõpetasin oma viimase päeva New Yorgis varem kui plaanitult ning läksime õhtul Bretiga hoopis selles linnakeses kus tema elab sööma ja veini jooma.
Teisipäeval aga pakkisin oma asjad ümber ja veetsin päeva lennujaama poole suundudes. Kuigi ma lahkusin Breti juurest juba poole kahest, jõudsin oma lennuki väravasse kõigest tunni enne väljalendu (lennuk läks kella seitsmest). Pagasi äraandmisel hoidsin hinge kinni, aga nad lasid mu kaks kilo ülekaalulise kohvri siiski läbi.
Lend läks kiirelt ja sujuvalt, kuigi mul oli vist kõige ebamugavam koht terves lennukis, aga ma suutsin isegi kaheks tunniks silmad kinni panna ja ülejäänud aja sõin. Oslos oli vahemaandumine, kus tuli tund aega oodata. Seal oli lumi maas, nii et ma tundsin hetkeks isegi südames jõulurõõmu. Oslost koju lendasin Estonian Airi tillukese mängulennukiga, mis õhus võluvalt küljelt küljele kõikus, nii et esimest korda elus tundus mulle, et mul võib lennukis süda pahaks minna, mida siiski õnneks ei juhtunud. Tallinna lennujaamas tuli välja, et kuigi ma ise jõudsin õnnelikult kohale, tegi mu kohver endiselt Oslos aega parajaks, aga see lubati mulle õhtuks järele saata. Lennujaamas ootasid mind aga emme ja õde lillede ja tordiga :)
Mu kohver jõudis õhtuks aga mingil seletamatul põhjusel hoopis Stockholmi ning seal edasi lõpuks Tallinnasse, kust see Cargo bussiga Pärnusse saadeti, mis tähendas vähemalt seda, et ma ei pidanud teda ise bussiga Tallinnast pärnusse vedama.
Esimese öö Eestis magasin 14 tundi järjest ja rõõmutsesin, et olen suutnud ajavahele ära panna, aga nüüd olen viimased kolm ööd praktiliselt tervenisti üleval olnud ja kolme-nelja ajal oma USAsse jäänud sõpradega Facebookis juttu puhunud, nii et ilmselt see ajavahe mind ikka *natuke* mõjutab.
Vot nii. Ja selline mu suur seiklus oligi. Nüüd olen kodus ja siin on nii kummaline, ma olin juba nii harjunud ainuke eestlane olemisega, aga nüüd ma ei tunne ennast üldse nii erilisena :D Tegelikult on kodus hea ja ega ma niiväga seda Ameerika aega taga ei nutagi (veel). Inimesi küll, aga me hoiame kontakti ja näeme varsti nagunii. Pealegi, vaatamata nendele värvikatele kujudele, kellega ma teiselpool ookeani tutvusin, tõdesin ma juba ammu, et ega nad nende vastu, kes mind siin ootama jäid, nagunii ei saa.
Selle blogiga on mul nüüd selline plaan, et kavatsen asja ümber pöörata ja hoopis inglise keeles kirjutama hakata, et mu uutel rahvusvahelistel sõpradel oleks lihtsam mul silma peal hoida. Peamiselt kavatsen postitada strateegiliselt ilusaid pilte Eestist, et neid ikka siia meelitada. Ühtlasi kolin selle blogi ilmselt uuele aadressile, nii et kui te juhtumisi tahate ka inglise keeles lugeda või mu vanu postitusi üle kaeda või lihtsalt pilte vaadata, siis uus aadress, mis järjehoidjatesse lisada tuleks, on
tangerinegatorade.blogspot.com
Aga selle lõputult pika postituse otsa panen veel lõputult palju pilte jõulusest New Yorgist kah
No comments:
Post a Comment