Igatahes, laupäeva hommikul, kohe pärast halloweeni, ärkasime kell 6.30 ja saime õue minnes tõelise šoki, sest seal oli lihtsalt niii külm! Kraade oli 5, millele lisandus veel vihm ja tugev tuul ning ma tänasin oma geniaalsust, et otsustasin eelmisel reedel siiski viimasel hetkel endale mägedele mõeldes sooja vesti osta. Sellele vaatamata oli peaaegu sama külm kui meil jaanipäeva ajal. Päriselt ka! Bussis keerati muidugi küte põhja, nii et seal saime jälle tõsiselt higistada ja kui ma pärast paaritunnist sõitu ühel hetkel silmad lahti tegin, oli väljas maa valge. Lund sadas! Pärast umbes neljatunnist sõitu jõudsime Asheville'i, et seal lõunat süüa. Seal sadas samuti laia lund ja siin-seal olid tekkinud juba päris arvestatavad kuhjad. Meil oli päris palju brasiillasi kaasas (mina ja Teresa olime muide üldse ainsad Eurooplased sellel reisil) ja mõnele neist oli see esimene kord lund näha, mis oli äge. Lumi, lörts ja tuul ei olnud aga kuigi meeldivad tingimused, milles linna avastada, nii et me jõime Teresaga lihtsalt kohvi ja sõime lõunat ning siis jätkasime sõitu mägede suunas.
Esimesel õhtul me suurt midagi muud ei teinud kui jagunesime majakeste vahel ära, veetsime umbes neli tundi üritades kaminasse tuld teha (seal oli KÜLM!) ja vaatasime telekat. Korra ronisime Teresa ja kamba noormeestega ühest eriti libedast ja järsust mäest ka üles, sest noh... miks mitte. Mina olin esimene, kes üles sai, jee! Naljakaks kiskus asi siis, kui me magama läksime. Tuled olid juba kustus ja kõik olid pidžaamades, kui järsku koputas uksele Jessica, ülikooli rahvusvahelise osakonna (?) esindaja ja küsis paaniliselt, ega meil toas ühtegi poissi pole. Suures majas oli kaks magamistuba naridega ja meie olime lihtsalt suvaliselt esimesed vabad voodikohad valinud, aga eeeeei... tuleb välja, et üks tuba oli mõeldud poistele ja teine tüdrukutele ja mingit segamist olla ei tohtinud, seega kupatati kaks tüdrukut vooditest välja ja kaks noormeest, kes õnnetul kombel meie tuppa olid sattunud, pidid nende tuppa minema. Totaalne lasteaed lihtsalt, hämmastav.
Pühapäeval ärkasime võrdlemisi vara, sõime hommikuks peekonit ja mune (loomulikult) ning sõitsime ühte turismikeskusesse, kus meile rakmed ümber pandi ja päeva põhilisele atraktsioonile - trossteedele (ma arvan, et neid nimetatakse eestikeeli nii) saadeti. Tegu oli 13 kõrgele puude vahele tõmmatud trossidega, mida mööda me liugu lasime. Kõige kõrgem tross oli 20 meetri kõrgusel ja kõige pikem liug peaaegu 200 meetrit. Vahepeal avanesid hunnitud vaated mägedele ja see oli lihtsalt vaimustav kogemus! Ilm oli endiselt jahe, aga päike säras taevas ja kõik puud olid täielikus sügismundris, nii et ma usun, et kõik jäid rahule. Siis sõime lõunat ja läksime "matkama", mis tähendas seda, et me ronisime umbes 10 minutit ühest mäest üles ja siis ronisime 10 minutit samast mäest alla tagasi, sest me pidime ju ometi tagasi minema ja telekat vaatama! Enne viite olime juba majades tagasi, aga kuna vahepeal keerati kella, siis läks juba kuuest pimedaks. Lisaks läks väga-väga külmaks, pühapäeva öösel oli vist lausa miinus kaheksa kraadi. Õhtul saime ka ära proovida klassikalised Ameerika matkadelikatessid smoorid, ehk siis võetakse vahukomm, röstitakse seda lõkke kohal ja pannakse kahe küpsise vahele koos tüki šokolaadiga, mis kuuma vahukommi all ära sulab. Õõõh, kui magus, aga ühe sellise võis ära süüa küll, päris põnev.
Esmaspäeva veetsime tagasi sõites ja läbi see puhkus saigi! Mind ootasid aga ees kolm esseed ja üks eksam, mis kõik mahtusid kolmepäevasesse koolinädalasse. Aga noh, ma jäin ellu ja eile alustasime mu sünnipäevanädala tähistamisega, sellest aga räägin millalgi... kunagi :)
No comments:
Post a Comment