Filantroopika: Sünnipäev - võiduka lõpuni

Jätkan siis sealt, kus eelmine kord pooleli jäi, ehk kolmapäevast. Kolmapäevaks meil midagi plaanis ei olnud, sest Sebastian ütles, et ta peab õppima ja Teresal oli vaja esseed kirjutada. Kuna minul oli haruldaselt vaikne nädal kooli mõttes ja väljas oli uskumatult soe ja päikseline ilm, otsustasin võtta ette jalutuskäigu kohtadesse, mida ma alati olen tahtnud siin näha, aga senini pole veel jõudnud - Colonial järve juurde ja Battery teist otsa (siiani oleme alati keskelt alustanud ja põhjapoole liikunud, nii et mul oli lõunakülg täiesti avastamata.
Noh, see "järv" tähendas tegelikult igasuguse veevahetuseta betoonist auku keset linna, aga Sammie ütles, et siinkandis polegi ühtegi looduslikku järve. Edasi liikusin Batteryle, läbi kõige rikkama ja vanema arhitektuuriga kandi, imetlesin maju ja imesin endasse nii palju sooja päikest kui võimalik. Tuleb tunnistada, et Battery lõunakülg sarnaneb üsna palju põhjaküljele, ainult et sealt näeb ka Ashley jõge. Palmiallee ja ilusad vanad majad on ikka märksõnaks. Nägin seal ühte delfiini, kelle õnnestus isegi enam-vähem pildile saada. Edasi liikusin mööda Batteryt Waterfrontini (nagu ikka) ja nägin seal lausa kolme delfiini koos hängimas - kahe seljauimed said ka jäädvustatud :)
Pärast kahetunnist jalutuskäiku olin suhteliselt väsinud, aga rahul, vähemalt ei jää nüüd kripeldama, et neid osi Charlestonist ei näinudki. Seitsme ajal läksime Teresaga õhtust sööma ja pärast seda pidime korraks Sebastiani juurest läbi minema, sest Teresa oli oma telefoni sinna unustanud. Või nii ma arvasin... Teresa koputas uksele, uks avanes ja tuba oli kottpime, arvutis mängis Rocky Horrori muusika ja kui tuled põlema läksid, hüppasid leti tagant välja Sebastian, Astrid, Sammie, Lihua ja Thomas, kes SURPRISE! hüüdsid. Kogu tuba oli kaunistatud õhupallidega ja nad olid mulle tordi küpsetanud... ma tordist siia pilti ei pane, sest see nägi üsna ropp välja, aga kui tahate, võin pilte saata :D ja see oli totaalne üllatus, sest ma absoluutselt ei eeldanud, et nad midagi sellist mulle korraldavad... vaesekesed olid niikuinii minuga juba eelmisest reedest saadik tähistanud. Aa, lisaks olid nad ka kõik Rocky Horrorile temaatiliselt riides, või vähemalt üritasid. Noh, Thomas oli ülikonnas (sest ta on nii kaua oodanud põhjust ülikonda kanda), aga tal olid huuled värvitud. Istusime seal mitu head tundi, kuulasime mussi, jõime punastest topsidest ja mul oli jälle korraga nii tänulik ja nii kurb olla, sest aeg hakkab otsa saama...
Neljapäeva päeval valmistusime reedeseks ettekandeks, mis meil koolis vaja teha oli ja ma skaipisin Susannaga, keda on õnnistatud minust palju vanem olemisega. Õhtul aga läksime kõik koos Mynti, ehkki kõik olid suhteliselt väsinud ja mitte eriti elevil... aga samas see on Mynt, ma ei tea kedagi, kes sinna minnes iseäranis elevil oleks. Kokku tuli päris palju rahvusvahelisi, mitte kõik loomulikult minu pärast, aga kõik mu sõbrad tulid kohale, mis oli armas. Muusika oli halvem kui iial varem, isegi ühedollarilised joogid ei suutnud seda paremaks muuta, aga me püsisime siiski vapralt tantsupõrandal ja vaatasime pidevalt kella, et südaööd mitte maha magada. Seltskond, mis vahepeal laiali oli valgunud, kogunes vahetult enne keskööd minu ümber ja luges viimaseid kümmet sekundit maha ning kui kell kukkus, maeti mind hiiglasliku grupikalli alla, mis oli lihtsalt fantastiline. Ja siis ma käisin ja kallistasin kõikki ükshaaval ja mitmehaaval ja tagaruumidest tuli veel rahvusvahelisi juurde, kes mind õnnitlesid, isegi brasiillased, kellega ma mitte iial ühtegi sõna vahetanud ei olnud, olid ülielevil ja õnnitlesid mind. See oli nii vinge! Kui ma ühe ajal koju jõudsin, oli Eestis juba mu sünnipäevahommik, nii et sain esimesed eestikeelsed õnnitlused ka vastu võetud ja natuke Mariaga juttu aetud.
Reede hommikul pakkusin oma kõige lähimatele hommikusööki, küpsetasin neile mustikapannkooke ja peekonit. Pärast seda oli kaks tundi kooli, siis skaipisin emme, õe ja vanaemaga ning siis oligi aeg seada sammud oma sünnipäevapiknikule. Nagu kiuste olen ma esimest korda elus oma sünnipäeval kohas, kus võiks teoreetiliselt olla piisavalt soe, et seda õues tähistada, aga nüüd oli reedel kogu sügise kõige külmem ilm (umbes 8 kraadi). Selle asemel toimus piknik hoopis Sammie ühikaboksis, sest neil on hiiglaslik ühine ala, kus hängida. Mina selle pikniku korraldamisest osa ei võtnud, ostsin vaid toidumandi ja andsin korraldamise Sebastianile, Teresale ja Astridile üle ja nad said hiiiiilgavalt hakkama. Kokku tuli vist 18 inimest. Ma sain kingiks ühe hiiiiiglasliku heeliumiga õhupalli (kõigilt rahvusvahelistelt) ja veel kaks väiksemat õhupalli ja siis oma ükssarvikutelt (Sebastianilt, Teresalt, Julielt, Sammielt ja Evalt, vist ka Thomaselt) purgi, mis oli täis sildikesi. Iga sildike tähendas ühte kingitust - mõned neist tuletasid mulle lihtsalt meelde, et ma olen äge, siis olid spets kingid igalt ükssarvikult, näiteks laks tagumikule Sebastianilt, löök näkku Teresalt või põsemusi Evalt ning siis veel sildikesed, mille eest ma manti sain, näiteks ühe raamatu, koogikese ja roosa ükssarvikutega talvemütsi. Täiega andekas kingitus mumeelest! Thomaselt sain saksofonil mängitud sünnipäevaloo ka.
Kahjuks sai see piknik väga järsku otsa, sest Sammie pidi seitsmest ära minema. Algselt oli plaan õhtul veel kokteile jooma minna ja ka kõigi nende rahvusvahelistega kohtuda, kes piknikul ei olnud, aga kõik olid õhtuks täiega väsinud. Kokteilibaar oli täis, nii et maandusime lõpuks Teresa, Astridi, Sebastiani, Julie ja Thomasega ühes pubis ning pärast liitusid meiega veel mõned inimesed.
Vot selline sünnipäevanädal. Nii palju kõrghetki ja nii palju vaimustavaid inimesi - lisaks veel kõik sõbrad kodus, kes mulle häid soove teele panid. On mul alles vedanud!

Pilte mu kolmapäevasest jalutuskäigust - Colonial lake

Pelikan!

Battery algus

Delfiin

Battery majade stiilinäited

Kaks delfiini

See on kahjuks ainuke pilt, mis mul kolmapäevasest üllatusest on, sest loomulikult ei olnud mul kaamerat kaasas ja mu telefon ei ole pimedates ruumides just kõige kasulikum