Sügispaus

Kõigest nädalase hilinemisega saan lõpuks nüüd aja natuke maha võtta ja meie pisikesest matkapausist Põhja-Carolinasse rääkida. Sügisvaheajaks oleks seda natuke palju nimetada, sest ametlikult sai koolist vabaks ainult ühe päeva, lisaks veel teisipäeva, mis oli valimispäev. Koolitöid anti aga selle eest kuhjaga, mistõttu ma olengi terve selle nädala ainiti arvutiekraani vahtinud ja oma sõrmeotsi klaviatuuril kulutanud.
Igatahes, laupäeva hommikul, kohe pärast halloweeni, ärkasime kell 6.30 ja saime õue minnes tõelise šoki, sest seal oli lihtsalt niii külm! Kraade oli 5, millele lisandus veel vihm ja tugev tuul ning ma tänasin oma geniaalsust, et otsustasin eelmisel reedel siiski viimasel hetkel endale mägedele mõeldes sooja vesti osta. Sellele vaatamata oli peaaegu sama külm kui meil jaanipäeva ajal. Päriselt ka! Bussis keerati muidugi küte põhja, nii et seal saime jälle tõsiselt higistada ja kui ma pärast paaritunnist sõitu ühel hetkel silmad lahti tegin, oli väljas maa valge. Lund sadas! Pärast umbes neljatunnist sõitu jõudsime Asheville'i, et seal lõunat süüa. Seal sadas samuti laia lund ja siin-seal olid tekkinud juba päris arvestatavad kuhjad. Meil oli päris palju brasiillasi kaasas (mina ja Teresa olime muide üldse ainsad Eurooplased sellel reisil) ja mõnele neist oli see esimene kord lund näha, mis oli äge. Lumi, lörts ja tuul ei olnud aga kuigi meeldivad tingimused, milles linna avastada, nii et me jõime Teresaga lihtsalt kohvi ja sõime lõunat ning siis jätkasime sõitu mägede suunas.
Esimesel õhtul me suurt midagi muud ei teinud kui jagunesime majakeste vahel ära, veetsime umbes neli tundi üritades kaminasse tuld teha (seal oli KÜLM!) ja vaatasime telekat. Korra ronisime Teresa ja kamba noormeestega ühest eriti libedast ja järsust mäest ka üles, sest noh... miks mitte. Mina olin esimene, kes üles sai, jee! Naljakaks kiskus asi siis, kui me magama läksime. Tuled olid juba kustus ja kõik olid pidžaamades, kui järsku koputas uksele Jessica, ülikooli rahvusvahelise osakonna (?) esindaja ja küsis paaniliselt, ega meil toas ühtegi poissi pole. Suures majas oli kaks magamistuba naridega ja meie olime lihtsalt suvaliselt esimesed vabad voodikohad valinud, aga eeeeei... tuleb välja, et üks tuba oli mõeldud poistele ja teine tüdrukutele ja mingit segamist olla ei tohtinud, seega kupatati kaks tüdrukut vooditest välja ja kaks noormeest, kes õnnetul kombel meie tuppa olid sattunud, pidid nende tuppa minema. Totaalne lasteaed lihtsalt, hämmastav.
Pühapäeval ärkasime võrdlemisi vara, sõime hommikuks peekonit ja mune (loomulikult) ning sõitsime ühte turismikeskusesse, kus meile rakmed ümber pandi ja päeva põhilisele atraktsioonile - trossteedele (ma arvan, et neid nimetatakse eestikeeli nii) saadeti. Tegu oli 13 kõrgele puude vahele tõmmatud trossidega, mida mööda me liugu lasime. Kõige kõrgem tross oli 20 meetri kõrgusel ja kõige pikem liug peaaegu 200 meetrit. Vahepeal avanesid hunnitud vaated mägedele ja see oli lihtsalt vaimustav kogemus! Ilm oli endiselt jahe, aga päike säras taevas ja kõik puud olid täielikus sügismundris, nii et ma usun, et kõik jäid rahule. Siis sõime lõunat ja läksime "matkama", mis tähendas seda, et me ronisime umbes 10 minutit ühest mäest üles ja siis ronisime 10 minutit samast mäest alla tagasi, sest me pidime ju ometi tagasi minema ja telekat vaatama! Enne viite olime juba majades tagasi, aga kuna vahepeal keerati kella, siis läks juba kuuest pimedaks. Lisaks läks väga-väga külmaks, pühapäeva öösel oli vist lausa miinus kaheksa kraadi. Õhtul saime ka ära proovida klassikalised Ameerika matkadelikatessid smoorid, ehk siis võetakse vahukomm, röstitakse seda lõkke kohal ja pannakse kahe küpsise vahele koos tüki šokolaadiga, mis kuuma vahukommi all ära sulab. Õõõh, kui magus, aga ühe sellise võis ära süüa küll, päris põnev.
Esmaspäeva veetsime tagasi sõites ja läbi see puhkus saigi! Mind ootasid aga ees kolm esseed ja üks eksam, mis kõik mahtusid kolmepäevasesse koolinädalasse. Aga noh, ma jäin ellu ja eile alustasime mu sünnipäevanädala tähistamisega, sellest aga räägin millalgi... kunagi :)

 Lumi!

 Esimene majake

 Ja peamaja, kus meie ööbisime

 Vaade selle järsu mäe otsast, kuhu me esimesel õhtul ronisime

 Hommikul oli päike!

 Unine hommikuselfie

 Sügis

 Küllllm

 Teresaga :)

 Megumi - absoluutselt kõige nunnum inimene, keda ma siin kohanud olen.

 Sellise vaate kõrval sõime lõunat

 Teresa ja Megumi

 Pildid "matkalt"

 Päikeseloojang meie metsamajakese rõdult

 Minu smoor

 Mõned mäed veel autoaknast

Halloweek

Eelmisel nädalal jõudis lõpuks kätte see, mida me algusest peale ärevil südameil oodanud olime - meie esimene Ameerika halloween. Üldiselt tähistatakse vähemalt Charlestonis halloweeni terve nädal, nii et juba esmaspäeval täitusid tänavad purjakil aluspesu kandvate näitsikutega, kes vastavalt aksessuaaridele näiteks "kasse" või "politseinikke" kujutasid ning kõnniteele oksendavate Super Mariodega. Kuna meie oleme juba üsna väärikasse ikka jõudnud, otsustasime, et hakkame tähistamisega pihta alles kolmapäeval, ehkki ettevalmistused, kostüümide valimised, parukate tellimised ja grimmiproovid käisid juba mitu nädalat.
Kolmapäeval me otseselt ei tähistanud, küll aga olime poole kaheni öösel Sebastiani juures ja tegime ettevalmistusi tema juures toimunud neljapäevaseks peoks, lõikusime kõrvitsaid, kaunistasime tube, küpsetasime "hirmutavaid" küpsiseid, täitsime kummikindaid tarretisega jne... noh, teate tavaline värk.
Neljapäeval läksime pärast kooli uuesti Sebastiani juurde, tegime viimased ettevalmistused ja veetsime paar tundi ennast üles lüües. Mina olin... ma ei teagi, midagi nukusarnast vist, Teresa ja Astrid olid vastavalt sinine ja roosa ükssarvik ning Sebastian kujutas Conchita Wursti, mis tähendas seda, et minul oli au aidata tal naisteriideid välja valida ja hiljem talle kunstripsmeid pähe kleepida (habe on tal juba olemas, kahjuks ma sellest pilte näidata ei saa, sest ta palus neid mitte üles laadida). Inimesi käis peolt läbi päris palju, ma arvan, et umbes 30 ringis, kuigi pidama paljud ei jäänud, kuna nii mõnelgi oli reede hommikul eksam ja ülejäänud tõttasid Mynti, et poolpaljaid Ameerika tüdrukuid näha. Kusagil ühe ajal otsustasime paari tüdrukuga, et lähme ja kaeme ka ikkagi Myndi üle, ehkki see pannakse kell kaks kinni ja ma pean ütlema, et olin suhteliselt pettunud. Jah, tänaval tuli meile vastu üks sõna otseses mõttes rinnahoidjas ja aluspükstes neiu, kellel oli trussikute külge saba õmmeldud ja põskedel paar vurru, mis tähendas, et tegu on kassiga ja Myndis panid parasjagu üks ülinapis liibuvas kleidis "medõde" ja korsetti kandev "ingel" tatti, aga ma ootasin Ameerika tüdrukutest palju enamat! Ülejäänud olid nii... kaetud. Aga asi võis ka lihtsalt selles olla, et napimais riideis tüdrukud läksid varem koju. Üldiselt oli lahe see, et Mynt oli veel suhteliselt täis ja umbes 95% inimestest olid kostüümides, aga nad hakkasid juba poole kahe ajal sulgema. Plaanisin küll Sebastiani juurde tagasi minna, aga mõtlesin, et puhkan parem reedeseks päris halloweeniks ja lähen magama.
Reedel olime meie, vanakesed, kõik suhteliselt omadega läbi ja kaalusime halloweeni üldse vahele jätta (eriti kuna me pidime laupäeval ärkama kell 6.30, et mägedesse sõita), aga päevapeale suutsime ikkagi endas mingid elevuseriismed leida ja kuna me olime oma kostüümidesse juba nii palju panustanud, siis oleks kuidagi patt olnud need kasutamata jätta. Sebastian ja Teresa olid zombiepruutpaar, Astrid Sebastiani zombiest vanaema ja mina pidin algselt olema zombiepruutneitsi, aga otsustasin hoopis lumekuninganna kasuks. See oli üks igavene mökerdamine ja mina, kõik mu asjad ja kõik inimesed, keda ma tunnen, sätendavad ilmselt veel aastaid pärast seda õhtut, aga kogu see protsess ja need vinged pildid olid seda väärt, ma arvan, Mina, Teresa ja Thomas väga ei tähistanud, kuna me ei tahtnud järgmisel päeval bussis oksendada, seega me istusime oma seltskonnaga natuke aega Sammie juures ja suundusime siis geikluppi Pantheoni, kuna leidsime, et seal on ilmselt tol õhtul kõige vingemad kostüümid. Kostüümid olid tõesti ägedad ja inimesed näevad siin nendega ikka päris palju vaeva, aga klubi oli nii täis, et sõna otseses mõttes liigutadagi ei saanud, nii et me läksime pärast tundi aega koju magama, aga teised jäid veel sinna. Tänaval oli selline tunne, nagu oleks mingile eriti vingele paraadile sattunud.
Loodetavasti jõuan varsti ka oma "sügisvaheajast" kirjutada, seniks aga nautige pilte! Reedel mul kaamerat kaasas polnud, nii et näppasin mõned pildid Sebastianilt.

Kolmapäev: Teresa ja kõrvits

Astrid ja kõrvits

Sebastian ja kõrvits

Sammie ja Eva kõrvitsate läheduses

Mõnnnaaaaa

Minu kõrvits - enne

 Töö käigus (et te ei arvaks, et ma loomult andekas olen)

Valmis!

Neljapäev - Lihua (kui õõvastavalt äge annab olla?!)

 Minaaaa!

 Ükssarvikute ettevalmistamine

 Reede - minu lumekuninganna (natuke on näha ka, et ma sätendan, aga päriselus olin ma suhteliselt nagu diskokuul)

 Meie zombiepulmalised

Zombiesebastian

Kõik reede õhtul enam kostüüme selga ei pannud ja välja ei läinud, aga see pilt annab (mõningate eranditega) üsna hea ettekujutuse minu parimatest sõpsidest siinpool ookeani. 

Ei suuda öelda "ei"

... ehk lugu eelmisest pühapäevast. Mõned nädalad (kuud? aastad?) tagasi kirjutasin sellest, kuidas me Frankdorlat ristida üritasime, aga see ei õnnestunud, sest vihma sadas. Nüüd jõudis kätte see õnnistet pühapäev, kus meie ja veel paar inimest, kel "ei" ütlemisega raskusi on, kirikus pidime kogunema, et sellest sündmusest osa saada. Kõigepealt sai nalja sellega, et Frankdorla ei teadnud, mis kell tema ristimine toimub, aga arvas, et kell 11 oleks mõistlik kohale minna. Noh... kuna me eelmisel öösel kella kahest alles tagasi jõudsime, siis ei olnud ärkamine just kõige kergem, aga mõningase vandumise saatel õnnestus meil siiski kümne ajal ennast voodist välja ajada, välja arvatud Astridil, kes pika torkimise peale viis minutit enne ühtteist lõpuks silmad lahti vedas, mis tähendas, et me jõudsime kirikusse natuke enne poolt kahtteist. No jumal (või kesiganes) TÄNATUD, sest kui me kohale jõudsime, küsis mees uksel, kas me tahame võtta osa inglise- või hiinakeelsest teenistusest. Meie vastasime, et me tulime sinna ristimisele ja tema ütles et jah, aga enne peate teenistusele minema. Hiilisime siis paljude rikaste vanade inimeste hukkamõistva pilgu all teenistusele ja kuulasime NELIKÜMMEND minutit hirmutava habemega mehe juttu sellest, kuidas me peame vastu võitlema ühiskonna survele oma usk jätta ja et me peame olema valmis vastama kiriku (ehk siis tema) kutsele tulla ja teha mida iganes, kus iganes MILLAL IGANES!!! Väga oluline!!! Tal oli selle kohta lausa powerpointi esitlus seina peale pandud. Astridi näoilmed olid lihtsalt klassika ja iga natukese aja tagant sosistas ta õudust väljendava pilguga "See ongi lõks! Ma teadsin seda!" Ooh, ma tahtsin nii väga naerda, aga üks vanem naisterahvas hoidis meil pidevalt silma peal, nii et ma vahtisin oma jalgu ja tundsin end niisama ebamugavalt. Kui see osa läbi sai, tulid kõik jälle meie juurde ja tänasid, et me tulime ja panid meile südamele, et me ikka kindlasti järgmisel nädalal ka tuleks. Selleks hetkeks olin ma juba üsna tige, sest ma olin uimane ja näljane ja ma lootsin, et see asi saab kiiresti läbi, aga selle asemel olime me jälle passinud hunniku aega kusagil, kus me isegi ei tahtnud olla ja siis läks veel aega enne kui nad lõpuks ristimiseni jõudsid. See osa läks õnneks üsna kiirelt, ristiti Frankdorlat ja veel ühte naist ja enne pidid nad kõigile ütlema, miks nad ennast ristida lasevad (Frankdorla põhjus oli klassika - ta palus Jumalalt head eksamihinnet ja lubas kirikuga liituda, kui ta selle saab ja noh... ilmselgelt ta saigi hea hinde. Ma vaatasin, kuidas üks nendest jutluse pidajatest seda kuulas ja ma ausalt mõtlesin, et ta pea plahvatab - nii naljakas). Siis ronisid nad üles altari (?) taha ja nad kasteti kordamööda üleni vanni, mis väidetavalt oli täis jääkülma vett, sest küte oli rikkis. Ära saime sealt alles ühe paiku, mis tähendab, et üle pooleteise tunni läks jälle kaduma.
Pärast seda läksin raamatukokku ja tegin lõpuks ometi reaalse katse oma magistritööga tegeleda, aga ma olin lihtsalt niiiiii uimane ning siis saatis mulle sõnumi Teresa, kes ütles, et Christian (kes meid aerusurfama ka sõidutas) kutsub meid Boone'i istandusse hirmuööle. Ehkki ma teadsin väga hästi, et peaksin oma aega kasutama produktiivsemate asjade peale, siis leidsin ikkagi, et ma võin laua taga istuda ja arvutiekraani vahtide terve oma ülejäänud elu, aga Lõuna-Carolina metsades ennast raha eest hirmutada ma ilmselt enam kunagi ei lase.
Kui paari tunni pärast koju jõudsin, leidsin Astridi ja Teresa kottpimedas "Ameerika õuduslugu" vaatamas ja kloune kartmas, seega pidin pühalikult vanduma, et kaitsen neid kõigi koleduste eest, mida me õhtul kohtama peaksime.
Kui pimedaks läks, korjas Christian meid auto peale ja me sõitsime umbes 20 minutit linnast välja ühe hiiglasliku välja peale, kuhu erinevad hirmutamiseks mõeldud alad olid ehitatud (no ma kohe üldse ei oska seda kirjeldada). Seal saime kokku mõnede Christiani sõpradega, kes kah lubasid meile oma tugevat käsivart pakkuda, kui meil hirmust põlved nõrgaks peaks minema, aga ma kahtlesin sügavalt, et mul selleks vajadust peaks tekkima. Kokku sai lasta ennast hirmutada neljas erinevas teemakohas, neist kaks toas ja kaks õues. Astrid korrutas pidevalt, et ta on kõigega nõus peale klounide ja loomulikult selgus esimesse majja sisse minnes, et seal ainult klounid ongi. Ette anti 3D efekti tekitavad prillid, mis ja igal pool olid veidrad helid ning kogu see värk pani pea üsna hästi ringi käima, aga ma lihtsalt ei suutnud naeru pidada, sest mulle tundus kõik see nii äge ja naljakas, aga paraku mitte hirmus. Astridi olukord oli täpselt vastupidine, sest ta tõepoolest kartis neid kloune ja need näitlejad, kes meid seal hirmutama pidid, said sellest aru ning võtsid tema just eriti sihikule, nii et ma pidin teda pidevalt karja klounide käest päästma... nojah.
Teise maja teemale ma pihta ei saanudki, igal pool olid "laibad", millel soolikad välja rippusid ja trellide taga hüppasid mingeid veidraid tõbesid põdevad naisterahvad ning aeg-ajalt ehmatasid meid tegelased, kes lubasid meist vorsti keeta. Selleks ajaks hakkas mul nendest näitlejatest juba päris kahju, sest nad üritasid NIIIIIII väga meid hirmutada, aga ma lihtsalt ei suutnud naeru pidada. Järgmisena läbisime zombieala, mis oli kõigist neljast kõige igavam, kuigi ma lõin päris valusalt oma pea ära, see oli veits hirmus.
Kõige vingema jätsime viimaseks, sest sinna oli ka reaalne järjekord, nii et me pidime umbes 20 minutit ootama ja ma sain aru, kui külmaks siin ööd on läinud (mul polnud isegi kindaid, aga kraade oli umbes 9). Igatahes, viimane hirmutamine toimus metsas, kus meid lahtises autokastis heinapakkidel ringi sõidutati. Aeg-ajalt jäi auto seisma ja pimedusest hüppasid välja verised pruudid ja libahundid ja nõiad ja robotid, kes mõnikord meiega natuke kaasa sõitsid ja meid meeleheitlikult hirmutada üritasid. No, see järjekordselt polnud just hirmus, aga! mulle nii väga meeldis seal pimedas metsas olla, sest taevas oli nii palju tähti ja need olid hoopis teistsugused kui meil kodus, lisaks saime me vabas õhus olla, mis on alati positiivne, nii et mina jäin igatahes asjaga väga rahule.

Täna on juba märkamatult jälle laupäev ja me oleme sellel nädalal igasuguseid asju teinud, millest kõige olulisem on ilmselt olnud Marino sünnipäeva tähistamine, kuna tema on alati olnud see, kes kõigi teiste sünnipäevadeks midagi ägedat plaanib. Kuna ta planeeris ise oma sünnipäevatähistused täna õhtuks ja esmaspäevaks, siis otsustas üks ta sõpradest talle eile õhtul oma majas üllatuspeo korraldada. No, see polnud muidugi teab mis üllatus, sest ta ilmselt oskas seda oodata, aga siiski, päris äge. Seisime umbes 40 minutit kottpimedas ja ootasime, millal ta ometi kohale jõuab (brasiillased ja nende ajaarvestus...). Üllatusmoment võeti videole ka, ma ei tea, kas te seda näete, aga panen igaks juhuks lingi: https://www.facebook.com/video.php?v=10152430220156463&set=vb.649466462&type=2&theater
Aga meil algab nüüd Halloweek, mis tähendab nädalapikkust Halloweeni tähistamist ja täna läheme kostüüme otsima.

Savannah

Sel laupäeval rentisime jälle auto ja tegime oma teise (ja kardetavasti viimase) väljasõidu. Seekord otsustasime minna kahe autoga, et rohkem sõpse meiega liituda saaks, mis muidugi muutis kogu organiseerimisprotsessi palju keerulisemaks. Reede õhtuks oli meil renditud vaid üks auto, ehkki kaasa tahtis tulla kümme inimest ning umbes pooled olid üksteise peale vihased, sest nad tahtsid/ei tahtnud üksteisega autot jagada. Meie tahtsime vaid säilitada oma rahvusvahelise autokoori koosseisu ja olime kogu olukorrast üsna häiritud. Siis teatas kõige tipuks Martin, meie teine autojuht, et ta siiski ei tule meiega kaasa, mis tähendas seda, et meil polnud teist inimest, kes oleks vanem kui 25 aastat vana ja saaks auto rentida. Siis meenus Stephaniele Christian, kes meid eelmisel (?) nädalal aerusurfama viis ning otsustas talt küsida, ega tal juhtumisi laupäevaks plaane pole. Selgus, et ei olnud, nii et lõpuks oli meil olemas kaks autot, kusjuures pidime maksma vaid ühe rentimise eest ning kõik suutsid üksteisega enam-vähem ära leppida.
Laupäeval läksime Teresaga ja tõime ära auto ning täiesti hämmastaval kombel olid kõik kümme inimest suutnud üles ärgata ja enam-vähem õigesse kohta tulla, nii et sõit sai alata. Maanteel selgus aga, et Christian on üsna raske jalaga ja ta kadus üsna kiiresti meie vaateväljast, meie aga plaanisime tee peal hommikust süüa nagu eelmisel korral. Vaatamata sellele, et me ka teistele oma plaani tutvustasime, olid kõik inimesed teises autos juba söönud, nii et leppisime kokku, et mingu nad rahus ja me kohtume nendega Savannah's. Maandusime hommikusöögiks ühes järjekordses diner-tüüpi kohas, mis pakkus sedapuhku pannkooke. Portsjonid olid muidugi järjekordselt hiiiiiglaslikud, aga mustikapannkoogid olid täiega nämmad.
Sõit jätkus ja me eksisime esimest korda ära, või vähemalt nii meile tundus. Tegelikult tegime lihtsalt ringi ümber Savannah', aga lõpuks jõudsime õigesse kohta ja leidsime teised ka üles, nii et polnud hullu. Ma olin väga elevil, sest ma olen salamisi unistanud Savannah'sse minemisest sellest ajast saadik, kui ma oli 11-aastane ja esimest korda "Tuulest viidud" lugesin, sest Scarletti ema on Savannah'st pärit ja mulle tundus, et see on absoluutselt kõige ilusam kohanimi, mida ma kunagi kuulnud olen. Tahtsin isegi oma tütre kunagi Savannah'ks nimetada.
Selleks ajaks kui me kohale jõudsime, hakkas kell juba kaks saama ning teised sõid lõunat. Kuna meil oli plaanis veel edasi randa minna, siis jäi meie aeg Savannah's kahjuks üsna üürikeseks, aga kuna Christian oli seal varem käinud, siis ta näitas meile kõik olulisemad kohad ära. Savannah' kohta öeldakse pidevalt, et see on nagu minicharleston, mis on üsnagi tõsi, ainult et oma suuuuuurte parkidega isegi ehk veel ilusam. Samas Charleston on ookeani ääres, nii et ma ei teagi. Põhiline, mida me Savannah's nägime, olid pulmad. Pulmad igal pool! Absoluutselt igas pargis, isegi kui need olid üsna väikesed pargid, ühes pargis toimus korraga lausa kolm pulma. Ja kui nad parajasti ei abiellunud, siis nad valmistusid abielluma, st et igal pool olid tüdrukuteõhtud ja tulevased pruudid lippasid tiaarade ja koledate seelikutega ringi.
Pärast väikest Savannah tuuri läksime tagasi autodesse ja plaanisime sõita ühte kuulsasse vanasse surnuaeda ning sealt edasi randa. Paraku kaotasime uuesti Christiani silmist ning eksisime sedapuhku totaalselt ära, kaart meid ei aidanud ning Sebastiani iPhone'i kaart väitis, et me oleme kesklinnas, ehkki me olime üsna kindlalt mingi maantee peal. Õnneks oli Thomase telefon asukoha määramises natuke täpsem, aga kuna me olime juba 40 minutit ringi tiirutanud ja surnuaeda hakati sulgema, otsustasime otse randa sõita ja teisega seal kohtuda.
Rannas oli vaimustavalt ilus, unustasin mainida, et terve päeva oli olnud üle 30 kraadi, nii et vee äärde saada oli paras kergendus. Alguses lustisime niisama jalgupidi vees (välja arvatud Thomas, kes millegipärast keeldus jalanõusid ära võtmast) ja mängisime Sebastianiga lainete eest ära jooksmise mängu, aga ühel hetkel tegime tüdrukutega välkotsuse, vahetasime riided ära ja jooksime vette. Vesi oli harjumatult jahe, mis tähendab seda, et vesi oli umbes sama soe kui kõige soojem vesi Eestis suvel, aga see oli niiiiii mõnus! Ma tundsin ennast nii noorena :D Kui veest välja tulime, sattusime aga totaalse putukarünnaku alla, see oli päris hirmus. Seal olid umbes puuviljakärbse suurused putukad, kes väga valusalt hammustasid ja ühel hetkel oli mul selline parv ümber pea, et ma vaevalt nägin, kus teised olid. See tegi meie rannas tšillimisele üsna järsu lõpu, ehkki päike loojus ja seal oli nii ilus. Jooksime tagasi autodesse ja sõitsime tagasi Savannah'sse, et õhtust süüa. Loomulikult kaotasime teise auto silmist ja eksisime uuesti ära, nii et 20 minuti asemel sõitsime tagasi umbes 40, aga lõpuks õnnestus meil tagasitee leida ja tuleb tunnistada, see teine äraeksimine oli absoluutselt kõige lõbusam osa kogu reisist. Ma naersin nii, et kõhulihased valutavad siiani!
Lõpuks õnnestus meil siiski tagasi jõuda ja teised üles leida, nii et sõime üheskoos õhtust ning asusuime koduteele. Ma ei pea vist mainimagi, et Christian kadus meil üsna kähku silmist, meie panime aga oma vanad head Myrtle Beachist pärit CDd mängima ja laulsime üheskoos kaasa. Tagasi jõudsime kahe paiku.

 Jah, need mõlemad taldrikud olid mulle. Aga mul õnnestus see kõik endale sisse mahutada (no peaaegu, Thomas sõi mu teise pannkoogi), nii et ma arenen! Ma pole küll kindel, kas see on positiivne...

 Vaated Savannah'le

 Draama!

Siin pargis filmiti kuulus stseen "Forrest Gumpist". Väidetavalt oli seal isegi seesama pink, aga millegipärast viidi see ära.

 Näete?

 Bullshit! Hõhõhõ

 Astrid, Sebastian ja Julie

 Tagumise rea lahedad lapsed. Ilmselgelt olid mõned rohkem elevil kui teised...

Ookeanist on mul pilte umbes 200 000, aga ma säästan teid ja panen ainult mõned.

 Lainemängud

 Siis, kui me kõik ujumas käisime

Aga sellest, mida ma eile tegin, kirjutan siis, kui ma enam maagilisel kombel nii laisk ei ole (see juhtub kindlasti). Väikese eelvaatena võin öelda, et mu pühapäev algas kirikus jutlust kuulates ja lõppes linnast väljas metsas mootorsaega manjaki eest ära joostes. Kirik oli hirmsam ;)