Ei suuda öelda "ei"

... ehk lugu eelmisest pühapäevast. Mõned nädalad (kuud? aastad?) tagasi kirjutasin sellest, kuidas me Frankdorlat ristida üritasime, aga see ei õnnestunud, sest vihma sadas. Nüüd jõudis kätte see õnnistet pühapäev, kus meie ja veel paar inimest, kel "ei" ütlemisega raskusi on, kirikus pidime kogunema, et sellest sündmusest osa saada. Kõigepealt sai nalja sellega, et Frankdorla ei teadnud, mis kell tema ristimine toimub, aga arvas, et kell 11 oleks mõistlik kohale minna. Noh... kuna me eelmisel öösel kella kahest alles tagasi jõudsime, siis ei olnud ärkamine just kõige kergem, aga mõningase vandumise saatel õnnestus meil siiski kümne ajal ennast voodist välja ajada, välja arvatud Astridil, kes pika torkimise peale viis minutit enne ühtteist lõpuks silmad lahti vedas, mis tähendas, et me jõudsime kirikusse natuke enne poolt kahtteist. No jumal (või kesiganes) TÄNATUD, sest kui me kohale jõudsime, küsis mees uksel, kas me tahame võtta osa inglise- või hiinakeelsest teenistusest. Meie vastasime, et me tulime sinna ristimisele ja tema ütles et jah, aga enne peate teenistusele minema. Hiilisime siis paljude rikaste vanade inimeste hukkamõistva pilgu all teenistusele ja kuulasime NELIKÜMMEND minutit hirmutava habemega mehe juttu sellest, kuidas me peame vastu võitlema ühiskonna survele oma usk jätta ja et me peame olema valmis vastama kiriku (ehk siis tema) kutsele tulla ja teha mida iganes, kus iganes MILLAL IGANES!!! Väga oluline!!! Tal oli selle kohta lausa powerpointi esitlus seina peale pandud. Astridi näoilmed olid lihtsalt klassika ja iga natukese aja tagant sosistas ta õudust väljendava pilguga "See ongi lõks! Ma teadsin seda!" Ooh, ma tahtsin nii väga naerda, aga üks vanem naisterahvas hoidis meil pidevalt silma peal, nii et ma vahtisin oma jalgu ja tundsin end niisama ebamugavalt. Kui see osa läbi sai, tulid kõik jälle meie juurde ja tänasid, et me tulime ja panid meile südamele, et me ikka kindlasti järgmisel nädalal ka tuleks. Selleks hetkeks olin ma juba üsna tige, sest ma olin uimane ja näljane ja ma lootsin, et see asi saab kiiresti läbi, aga selle asemel olime me jälle passinud hunniku aega kusagil, kus me isegi ei tahtnud olla ja siis läks veel aega enne kui nad lõpuks ristimiseni jõudsid. See osa läks õnneks üsna kiirelt, ristiti Frankdorlat ja veel ühte naist ja enne pidid nad kõigile ütlema, miks nad ennast ristida lasevad (Frankdorla põhjus oli klassika - ta palus Jumalalt head eksamihinnet ja lubas kirikuga liituda, kui ta selle saab ja noh... ilmselgelt ta saigi hea hinde. Ma vaatasin, kuidas üks nendest jutluse pidajatest seda kuulas ja ma ausalt mõtlesin, et ta pea plahvatab - nii naljakas). Siis ronisid nad üles altari (?) taha ja nad kasteti kordamööda üleni vanni, mis väidetavalt oli täis jääkülma vett, sest küte oli rikkis. Ära saime sealt alles ühe paiku, mis tähendab, et üle pooleteise tunni läks jälle kaduma.
Pärast seda läksin raamatukokku ja tegin lõpuks ometi reaalse katse oma magistritööga tegeleda, aga ma olin lihtsalt niiiiii uimane ning siis saatis mulle sõnumi Teresa, kes ütles, et Christian (kes meid aerusurfama ka sõidutas) kutsub meid Boone'i istandusse hirmuööle. Ehkki ma teadsin väga hästi, et peaksin oma aega kasutama produktiivsemate asjade peale, siis leidsin ikkagi, et ma võin laua taga istuda ja arvutiekraani vahtide terve oma ülejäänud elu, aga Lõuna-Carolina metsades ennast raha eest hirmutada ma ilmselt enam kunagi ei lase.
Kui paari tunni pärast koju jõudsin, leidsin Astridi ja Teresa kottpimedas "Ameerika õuduslugu" vaatamas ja kloune kartmas, seega pidin pühalikult vanduma, et kaitsen neid kõigi koleduste eest, mida me õhtul kohtama peaksime.
Kui pimedaks läks, korjas Christian meid auto peale ja me sõitsime umbes 20 minutit linnast välja ühe hiiglasliku välja peale, kuhu erinevad hirmutamiseks mõeldud alad olid ehitatud (no ma kohe üldse ei oska seda kirjeldada). Seal saime kokku mõnede Christiani sõpradega, kes kah lubasid meile oma tugevat käsivart pakkuda, kui meil hirmust põlved nõrgaks peaks minema, aga ma kahtlesin sügavalt, et mul selleks vajadust peaks tekkima. Kokku sai lasta ennast hirmutada neljas erinevas teemakohas, neist kaks toas ja kaks õues. Astrid korrutas pidevalt, et ta on kõigega nõus peale klounide ja loomulikult selgus esimesse majja sisse minnes, et seal ainult klounid ongi. Ette anti 3D efekti tekitavad prillid, mis ja igal pool olid veidrad helid ning kogu see värk pani pea üsna hästi ringi käima, aga ma lihtsalt ei suutnud naeru pidada, sest mulle tundus kõik see nii äge ja naljakas, aga paraku mitte hirmus. Astridi olukord oli täpselt vastupidine, sest ta tõepoolest kartis neid kloune ja need näitlejad, kes meid seal hirmutama pidid, said sellest aru ning võtsid tema just eriti sihikule, nii et ma pidin teda pidevalt karja klounide käest päästma... nojah.
Teise maja teemale ma pihta ei saanudki, igal pool olid "laibad", millel soolikad välja rippusid ja trellide taga hüppasid mingeid veidraid tõbesid põdevad naisterahvad ning aeg-ajalt ehmatasid meid tegelased, kes lubasid meist vorsti keeta. Selleks ajaks hakkas mul nendest näitlejatest juba päris kahju, sest nad üritasid NIIIIIII väga meid hirmutada, aga ma lihtsalt ei suutnud naeru pidada. Järgmisena läbisime zombieala, mis oli kõigist neljast kõige igavam, kuigi ma lõin päris valusalt oma pea ära, see oli veits hirmus.
Kõige vingema jätsime viimaseks, sest sinna oli ka reaalne järjekord, nii et me pidime umbes 20 minutit ootama ja ma sain aru, kui külmaks siin ööd on läinud (mul polnud isegi kindaid, aga kraade oli umbes 9). Igatahes, viimane hirmutamine toimus metsas, kus meid lahtises autokastis heinapakkidel ringi sõidutati. Aeg-ajalt jäi auto seisma ja pimedusest hüppasid välja verised pruudid ja libahundid ja nõiad ja robotid, kes mõnikord meiega natuke kaasa sõitsid ja meid meeleheitlikult hirmutada üritasid. No, see järjekordselt polnud just hirmus, aga! mulle nii väga meeldis seal pimedas metsas olla, sest taevas oli nii palju tähti ja need olid hoopis teistsugused kui meil kodus, lisaks saime me vabas õhus olla, mis on alati positiivne, nii et mina jäin igatahes asjaga väga rahule.

Täna on juba märkamatult jälle laupäev ja me oleme sellel nädalal igasuguseid asju teinud, millest kõige olulisem on ilmselt olnud Marino sünnipäeva tähistamine, kuna tema on alati olnud see, kes kõigi teiste sünnipäevadeks midagi ägedat plaanib. Kuna ta planeeris ise oma sünnipäevatähistused täna õhtuks ja esmaspäevaks, siis otsustas üks ta sõpradest talle eile õhtul oma majas üllatuspeo korraldada. No, see polnud muidugi teab mis üllatus, sest ta ilmselt oskas seda oodata, aga siiski, päris äge. Seisime umbes 40 minutit kottpimedas ja ootasime, millal ta ometi kohale jõuab (brasiillased ja nende ajaarvestus...). Üllatusmoment võeti videole ka, ma ei tea, kas te seda näete, aga panen igaks juhuks lingi: https://www.facebook.com/video.php?v=10152430220156463&set=vb.649466462&type=2&theater
Aga meil algab nüüd Halloweek, mis tähendab nädalapikkust Halloweeni tähistamist ja täna läheme kostüüme otsima.