Laupäeval läksime Teresaga ja tõime ära auto ning täiesti hämmastaval kombel olid kõik kümme inimest suutnud üles ärgata ja enam-vähem õigesse kohta tulla, nii et sõit sai alata. Maanteel selgus aga, et Christian on üsna raske jalaga ja ta kadus üsna kiiresti meie vaateväljast, meie aga plaanisime tee peal hommikust süüa nagu eelmisel korral. Vaatamata sellele, et me ka teistele oma plaani tutvustasime, olid kõik inimesed teises autos juba söönud, nii et leppisime kokku, et mingu nad rahus ja me kohtume nendega Savannah's. Maandusime hommikusöögiks ühes järjekordses diner-tüüpi kohas, mis pakkus sedapuhku pannkooke. Portsjonid olid muidugi järjekordselt hiiiiiglaslikud, aga mustikapannkoogid olid täiega nämmad.
Sõit jätkus ja me eksisime esimest korda ära, või vähemalt nii meile tundus. Tegelikult tegime lihtsalt ringi ümber Savannah', aga lõpuks jõudsime õigesse kohta ja leidsime teised ka üles, nii et polnud hullu. Ma olin väga elevil, sest ma olen salamisi unistanud Savannah'sse minemisest sellest ajast saadik, kui ma oli 11-aastane ja esimest korda "Tuulest viidud" lugesin, sest Scarletti ema on Savannah'st pärit ja mulle tundus, et see on absoluutselt kõige ilusam kohanimi, mida ma kunagi kuulnud olen. Tahtsin isegi oma tütre kunagi Savannah'ks nimetada.
Selleks ajaks kui me kohale jõudsime, hakkas kell juba kaks saama ning teised sõid lõunat. Kuna meil oli plaanis veel edasi randa minna, siis jäi meie aeg Savannah's kahjuks üsna üürikeseks, aga kuna Christian oli seal varem käinud, siis ta näitas meile kõik olulisemad kohad ära. Savannah' kohta öeldakse pidevalt, et see on nagu minicharleston, mis on üsnagi tõsi, ainult et oma suuuuuurte parkidega isegi ehk veel ilusam. Samas Charleston on ookeani ääres, nii et ma ei teagi. Põhiline, mida me Savannah's nägime, olid pulmad. Pulmad igal pool! Absoluutselt igas pargis, isegi kui need olid üsna väikesed pargid, ühes pargis toimus korraga lausa kolm pulma. Ja kui nad parajasti ei abiellunud, siis nad valmistusid abielluma, st et igal pool olid tüdrukuteõhtud ja tulevased pruudid lippasid tiaarade ja koledate seelikutega ringi.
Pärast väikest Savannah tuuri läksime tagasi autodesse ja plaanisime sõita ühte kuulsasse vanasse surnuaeda ning sealt edasi randa. Paraku kaotasime uuesti Christiani silmist ning eksisime sedapuhku totaalselt ära, kaart meid ei aidanud ning Sebastiani iPhone'i kaart väitis, et me oleme kesklinnas, ehkki me olime üsna kindlalt mingi maantee peal. Õnneks oli Thomase telefon asukoha määramises natuke täpsem, aga kuna me olime juba 40 minutit ringi tiirutanud ja surnuaeda hakati sulgema, otsustasime otse randa sõita ja teisega seal kohtuda.
Rannas oli vaimustavalt ilus, unustasin mainida, et terve päeva oli olnud üle 30 kraadi, nii et vee äärde saada oli paras kergendus. Alguses lustisime niisama jalgupidi vees (välja arvatud Thomas, kes millegipärast keeldus jalanõusid ära võtmast) ja mängisime Sebastianiga lainete eest ära jooksmise mängu, aga ühel hetkel tegime tüdrukutega välkotsuse, vahetasime riided ära ja jooksime vette. Vesi oli harjumatult jahe, mis tähendab seda, et vesi oli umbes sama soe kui kõige soojem vesi Eestis suvel, aga see oli niiiiii mõnus! Ma tundsin ennast nii noorena :D Kui veest välja tulime, sattusime aga totaalse putukarünnaku alla, see oli päris hirmus. Seal olid umbes puuviljakärbse suurused putukad, kes väga valusalt hammustasid ja ühel hetkel oli mul selline parv ümber pea, et ma vaevalt nägin, kus teised olid. See tegi meie rannas tšillimisele üsna järsu lõpu, ehkki päike loojus ja seal oli nii ilus. Jooksime tagasi autodesse ja sõitsime tagasi Savannah'sse, et õhtust süüa. Loomulikult kaotasime teise auto silmist ja eksisime uuesti ära, nii et 20 minuti asemel sõitsime tagasi umbes 40, aga lõpuks õnnestus meil tagasitee leida ja tuleb tunnistada, see teine äraeksimine oli absoluutselt kõige lõbusam osa kogu reisist. Ma naersin nii, et kõhulihased valutavad siiani!
Lõpuks õnnestus meil siiski tagasi jõuda ja teised üles leida, nii et sõime üheskoos õhtust ning asusuime koduteele. Ma ei pea vist mainimagi, et Christian kadus meil üsna kähku silmist, meie panime aga oma vanad head Myrtle Beachist pärit CDd mängima ja laulsime üheskoos kaasa. Tagasi jõudsime kahe paiku.
Siin pargis filmiti kuulus stseen "Forrest Gumpist". Väidetavalt oli seal isegi seesama pink, aga millegipärast viidi see ära.
Ookeanist on mul pilte umbes 200 000, aga ma säästan teid ja panen ainult mõned.
Aga sellest, mida ma eile tegin, kirjutan siis, kui ma enam maagilisel kombel nii laisk ei ole (see juhtub kindlasti). Väikese eelvaatena võin öelda, et mu pühapäev algas kirikus jutlust kuulates ja lõppes linnast väljas metsas mootorsaega manjaki eest ära joostes. Kirik oli hirmsam ;)
No comments:
Post a Comment