Central Park

Kui olin hotellis kõik oma uimerdamised ära uimerdanud, otsustasin süüa esimese hommiku puhul midagi erilisemat ja suundusin umbes 50 meetri kaugusele IHOPi ehk International House of Pancacesi. Lisaks pannkookidele pakuvad nad ka erinevaid omlette, mille seast ma enesele ühe välja valisin. Menüüd vaadates pidin taaskord nentima, et pole imestama panev, et väga paljud inimesed siin bussi oodates enese alla terve pingi võtavad. Pea kõik on peekoniga, röstsaiaga ja rasvaste vorstikestega. On muidugi võimalik võtta ka „fitness“ valik, mida tehakse ainult munavalgest, kalkunipeekoniga ja kõrvale pakutakse värskeid puuvilju, aga need toidud on kaugelt kõige kallimad. Nii ma siis tellisin enesele rohelise tee (mida sai umbes pooleliitrise kannutäie, jee!) ja omleti avokaadoga. Sina issand. Mulle toodi ette HIIGLASLIK taldrik, millest poole võttis enese alla see juustuga omlett, millele oli peale lõigatud terve avokaado (nämma!) ja teise poole mingitsorti kartulist tehtud krõbe moodustis. Ja siis anti mulle kõrvale veel kolm üsna suurt pannkooki jäätisega. Ütleme nii, et kui ma oleksin ainult selle avokaado ära söönud, oleks mu kõht juba päris täis olnud. Sõna otseses mõttes higi otsa ees tegin ikkagi suuremale taldrikule otsa peale ja palusin pannkoogid kaasa pakkida, seisavad mul siiani külmkapis. Olles ära söönud terve nädala kalorikoguse ühe hommikuga tulin hotelli tagasi ja uimerdasin siin veel natuke ning võtsin siis suuna Central Parki poole, mille põhjakülje juurde kõnnib siit umbes 20 minutit. Kuna oli nii palav, kandsin lühikesi pükse ja sain tee peal ka paar kiitvat kommentaari oma „kena jalapaari“ kohta, aga see mõjus kuidagi tujutõstvalt, eriti mõeldes sellele, et kui ma sama söömistempoga jätkan, on paari kuu pärast kumbki mu jalg ilmselt sama jäme kui terve mina praegu.

Igatahes, kohe kui ma oma sellesse suurde rohelisse imeliselt jahedasse parki astusin, olin armunud. Ma ei tea, kas ma praegusel hetkel „I love NY“ t-särki kannaksin, aga kui keegi ulataks mulle „I love Central Park“ särgi, kannaksin selle ribadeks. No tegelt ka. Seal olid pehmed varjulised metsateid meenutavad rajad. Ja suured tiigid. Ja muruplatsid, kus inimesed päikest võtsid või oma lastega lendavat taldrikut mängisid. Ja väikesed kosed. Ja loomad! Oravad ja parditibud ja mingid imelikud linnud, kes ujuvad nii, et kogu keha on vee all ja ainult pea väljas ja kilpkonnad. Esimesed neli tundi ma lihtsalt kõndisin otseselt teed valimata ringi, nautisin ja liikusin vaikselt pargi lõunakülje poole, kus on kõik kuulsamad vaatamisväärsused (ja suurem osa turistidest). Kaesin üle John Lennoni mälestusmärgi, Alice imedemaalt monumendi ja muud kuulsad turistidest üleujutatud paigad. See kõik oli lihtsalt nii äge! Ühel hetkel läks väga väga palavaks, aga õnneks on parkide suur eelis see, et seal saab alati kuhugi varju hoida. Lõpuks käisin ära ka Central Parki loomaaias, mille kohta ma ei oskagi seisukohta võtta. Ühest küljest oli see imearmas, pisike ja hoolikalt kujundatud nii, et loomad end seal võimalikult mugavalt tunneks. Teisest küljest oli ta jälle natuke liiga pisike, et minu arvates oma piletihinda õigustada. No umbes 15 minutiga läbitav ja seda juhul, kui minu kombel jalgu taga vedada ja iga ettejuhtuva pingi peal istuda. Aga ma sattusin sinna merilõvide söötmise etenduse ajaks, mis oli täiega lahe.

Lõpuks pidin ma ennast ikkagi pargi rohelisest imelisusest välja murdma ning otsima koha, kust saaksin endale šampooni, hambapasta ja küünelakieemaldi. Täiesti juhuslikult sattusin maailma kõige ägedamasse asutusse (ma ei oska seda kuidagi liigitada), mis oleks justkui pidanud olema apteek, aga müüs lisaks sellele ka igasuguseid hügieenitarbeid, kosmeetikat ja toitu. Salateid! Jess! Kuna pargis erilist valikut ei olnud, sõin lõunaks seal hot dogi ja jäätist, nii et LÕPUKS OMETI värske ja tervisliku toidu leidmine tekitas minus tõelist elevust. Lisaks sain kõik asjad mida vaja, et ennast ikka puhta ja värskelt lõhnavana hoida.

Algselt plaanisin ka koju tagasi jalutada (siinkohal tahaksin tervitada oma oma Ecco jalanõusid, millele ma Eestisse tagasi jõudes altari plaanin ehitada, kui nad ka edaspidi sama imelised on), aga mulle meenus, et tegelikult oleks hea ka homme jalul püsida, seega otsustasin metrooga minna. Kogu süsteem tundus nii keeruline, et sõbralik politseinik metroojaamas (jah, siin olevat igas jaamas relvastatud politseinik) küsis mult, kas minuga on ikka kõik korras (sest ma nägin vist nii kohkunud ja segaduses välja) ja kinnitas, et ma olen õiges kohas ning puhus minuga veel rongi saabumiseni natuke juttu, mis oli temast väga armas.

Hotelli tagasi jõudes puhkasin natuke jalgu, sõin ühe banaani ja otsustasin siinse jõusaali vähemalt korra üle kaeda, kuigi pärast kaheksatunnist ringi kõndimist mul erilist trennienergiat just polnud. Sikutasin spordiriided selga ja sõitsin teisele korrusele, kus ootas mind ees jõuks, mis MyFitnessi omagi punastades kõrvale vaatama paneks. NIII peen! Aga kuna seal oli päris palju inimesi, ma olin väsinud ja kell oli suhteliselt palju, piirdusin ainult elliptilise masinaga, mille ekraanil saab muuhulgas telekat vaadata. Kindlasti tuleb kasuks, kui kõrvaklapid kaasas on, mul ei tulnud see huultelt lugemine kohe üldse välja. Siis pesin ennast ära ja kreemitasin hoolega kakaovõiga kokku ning kohe võtan oma salati ette.

Panen lõpetuseks pilte kah, mitte et nad suudaks Central Parki võlusid mingilgi määral edasi anda aga noh, abiks ikka.

 Pardipojad! Seda pole Eestis küll nähtud!

Üks Central Parki koseke

 kus elavad sellised tegelased (üks kukkus täpselt sellel hetkel vette, kui pilti tegin)

 Orav!

 See paadiga aerutamine pidi maailma kõige ägedam asi olema, kui uskuda metroojaamas kohatud politseinikku.

 Ühed turistid palusid, et ma neist pilti teeksin ja siis lasin neil vastutasuks juba ennast kah pildistada. Et te ikka usuks, et ma ise olin ka seal, mitte ei lae netist neid pilte alla :D

 Siit ei ole ikka väga hästi näha, aga need olid täiesti erklillad vesiroosid.

 Tõsine Step Upi stiilis tänavameelelahutus.

 John Lennoni mälestusmärk. Ja võõrad jalad.

 Siit tundub nagu see oleks mingi pronkskuju, aga tegelikult oli täiesti ehtne loom.

 Päikeseloojang Harlemis (vaade mu hotelliaknast)

New York ja USAvärvi küüned.

Uzbekistan Airways ja tervist, New York!

Eile oli siis see päev, kui ma tegin esmakordset tutvust New Yorgiga. Ja üheksatunnise lennuga. Ja seitsmetunnise ajavahega. See kõik kokku andis päris võimsa emotsionaalse kokteili, tuleb tunnistada. Aga alustame algusest.

Kui ma inimestele rääkisin, et lendan Uzbekistan Airwaysiga, siis oli kõige harilikum reaktsioon „MIKS?!“ Mõned arvasid, et ma teen nalja. Mõned olid kindlad, et ma kukun alla ja ei jõuagi kohale. Aga teate mis? Uzbekistan Airways RUULIB. Üleeile lugesin veel klientide kogemusi, kellest suurem osa ütles, et see viib su punktist A punkti B, aga midagi rohkemat oodata ei tasu. Ma ei tea, milliste lennufirmadega nad varem lennanud on või mida ühelt transpordivahendilt üldse rohkemat oodata kui et seda, et ta su ühest kohast teise viiks, aga minu ootused said küll ületatud. Esiteks olid istmed kahekaupa ridades, mis oli ülimugav. Istmete peatugedes olid ekraanid, kus sai vaadata, kus su lennuk parasjagu asub, sai mängida mänge, vaadata filme ja kuulata muusikat. Tõsi, filmid ja muusika kuulusid küll kõik eranditult Vene klassikasse, aga seal oli ka USB auk, nii et selle kaudu sai ka oma meelelahutust mängida.

Aga mulle hullult meeldis see süsteem, mis meie asukohta näitas. Sest lisaks asukohale kuvas see ka seda, kuidas päikesevalgus parajasti üle maailma liikus. Nii ma siis vaatasin, kuidas New Yorgis ja veidi hiljem ka Charlestonis päike tõusis ning Austraalia ja Aasia järk-järgult pimedusega kattusid. Täiega äge!

Marsruudist aga... ma ei tea, mistõttu me otse üle Atlandi ei lennanud. Selle asemel ületasime hoopis Islandit, Gröönimaad ja Kanadat. Aga noh, miks minna otse, kui saab ringiga, eks. Gröönimaa kohal natuke raputas ka.

Sellele vaatamata kestis lend natuke alla üheksa tunni, mitte kümne, nagu mu piletil kirjas oli. Samas oli see aeg võib-olla ka varuga pandud, sest me tõusime õhku natuke pärast kümmet ja maandusime siin natuke pärast kahtteist.

Lend ise läks üllatavalt kiirelt, või vähemalt sujuvalt. Ma isegi ei võtnud oma arvutit välja, aga samas selleks ei olnud ka väga ruumi olnud, sest naine mu ees lasi kohe pärast õhkutõusu oma istme alla. Ei olnud küll nii kitsas kui bussis, aga arvutiga oleks suht ebamugav olnud ikkagi. Nii ma siis jagasin oma aega ristsõnade, tukkumise, lugemise ja söömise vahel. Ja süüa sai. Palju! Kõigepealt enne õhkutõusu pakuti vett või veini juua. Siis, pärast umbes pooletunnist lendamist anti kõigile pakk soolapähkleid ja pakuti juua vett, veini, mahla või karastusjooke. Nii palju kui ise tahtsid. Üks mees ladus endale kohe kolm topsi punast ja kaks topsi valget veini ette. Ma võtsin ka hetke ajel endale natuke valget veini ja see oli päris hea, ehkki netis kirjutati selle kohta igast õudusjutte. Aga noh, netis kirjutatakse üldse kummalisi asju. Pärast umbes kahte tundi õhus anti lõunat, mis oli naljakas, sest minu jaoks oli endiselt kell 12 päeval. Soe söök koosnes mingitsorti valgest kalast ja riisist, mis oli täiega hea ja reaalselt SOE. Ja tervislik. Ilmselt viimane kord järgmise 4,5 kuu jooksul, kui ma seda saan. Siis oli veel üks suurem karbike, kus oli täisterakukkel, pakike võid, mingi magus asi, köögiviljad, sinki ja juustu. Joogiks sai kohvi, teed, vett või karastusjooke. Kuna ma sain oma kalast kõhu täiega täis, panin oma võikukarbikese hiljemaks kõrvale, et mul maandudes kõht liiga tühi ei oleks. Kui umbes pool lendu lennatud oli, sõin need asjad ka ära peale singi ja juustu, mis olid vahepeal 2,5 tundi päikese käes küpsenud ja ma polnud kindel, kas need on halvaks läinud või mitte, aga leidsin, et lennuk ei ole ilmsel parim koht, kus toidumürgitusega riskida. Eriti lennukis, kus inimesed WC-s keskmiselt 20 minutit veetsid. Ja siis sai VEEL süüa. Meile toodi värskeid puuvilju ja croissant, millele sai peale määrida sulatatud juustu (kuhu oli eesti keeles ka „sulatatud juust“ peale kirjutatud) või maasikamoosi.

Igatahes, kas ma soovitaksin Uzbekistan Airwaysi? Noh, kui te tahate odavalt Riiast otse New Yorki lennata, pardal tasuta sööki saada ja täiega palju pagasit kaasa võtta, siis jah, soovitan küll. Mul ei ole küll millegi üle nuriseda.

Pärast maandumist pidime ette näitama oma viisad ja siis ma hakkasin natuke ära kohkuma. Lennujaamatöötajad EI olnud sõbralikud. Nad karjusid kõigi peale ja näitasid üldse igal võimalikul viisil välja, et nad teeksid parema meelega ükskõik mida, kui tegeleksid sinuga. Ja ka mingitel suvalistel laua taga istuvatel ametnikel olid relvad vööl, rääkimata siis hambuni relvastatud turvameestest. Igatahes lasti mind sealt läbi, tervitati Ameerika Ühendriikidesse ja alles siis sai minna kohvrit ootama. Mulle kohe üldse ei meeldi pagasit ära anda, sest kunagi ei tea, kas see jõuab kohale või mitte. Bruunot muudkui ei tulnud ega tulnud. Mulle tundus, et ootasin teda vähemalt tunni, aga tegelikult läks vist maksimaalselt 20 minutit. „Tollist“ läbi minemine, kus inimesed väidetavalt mõnikord kolm tundi ootavad, tähendas lihtsalt sellest, et mult võeti ära mingi lipik, mille ma lennukis ära olin täitnud, ja oligi kõik.

Kuna Bruuno kaaluks määrati lennujaamas peaaegu 25 kilo, ehk peaaegu pool mu enda kaalust, ja ma oleks tema pagasilindilt maha sikutamisega juba peaaegu sõrme murdnud, siis ei jäänud muud üle kui takso võtta. Lennujaamas oli mingi spets koht, kus töötaja küsis, kuhu sa sõita tahad ja siis määras takso ja andis mingi lipiku, mis kinnitas, et sa ikka päris taksoga sõidad. Ma olen kuulnud täiega palju New Yorgi sõbralikest taksojuhtidest, kes on paremad kui päris giidid ja häid reisinippe annavad. Minu oma igatahes mulle küll midagi ei rääkinud, näksisin seal tagaistmel oma müslibatoone ja vahtisin enda ees olevalt ekraanilt, reklaami, kus kutsuti sööma kohta, kus vahukoorele sulašokolaadi peale valati ja sinna veel komme peale puistati. Mõnna! Igatahes hakkas selleks ajaks väsimus ja nälg ja ärevus täiega minus segunema ja ma ei saanud isegi särava pilguga taksoaknast Manhattani siluetti imetleda, sest me sõitsime Harlemisse ja see siluett jääb vist üldse Brookyni poole.

Umbes kolmveerand kahest pandi mind my YMCA Harlemi hotelli/hosteli ees maha ja ma pidin veel tegema läbi suure katsumuse ning Bruuno viiest trepiastmest üles sikutama. Lõõtsutasin, nagu oleksin maratoni jooksnud ja siin töötavad tüdrukud vaatasid mind suht murelikult. Kella kahest sain end sisse registreerida ja see tüüp, kes mu asjad korda ajas, oli esimene reaalselt sõbralik njuujorklane, keda ma siin siiani kohanud olen. Alguses ma ei saanud oma tuppa sisse ja läksin täiega paanikasse, sest kui ma ennist ootasin, et kell kaks saaks, oli seal just üks tüüp, kes oli omale toa bronninud, aga mingi süsteemivea tõttu ei olnud see läbi läinud, nii et talle öeldi, et nad ei tea, kes ta on ja kust ta tuli, aga ära ta minema peab, sest kohta ei ole. Õnneks oli minu toas lihtsalt parajasti koristus käimas ja ma sain mingi viie minuti pärast juba sisse, olles eelnevalt paaniliselt liftiga kümnendalt uuesti alla sõitnud ja sõbraliku tüübi registreerimislauast endale appi kutsunud.

Mu tuba on tilluke, aga see on täiesti minu päralt ja tundub värskelt remonditud. Siin on nari, laud, tool, uue moega külmkapp, riidekapp ja telekas. Üks sein on Susannaroheline ja teine Keiupunane, mis on täiega äge. Ja noh, kümnendalt on päris hea vaade ka. Aknad on küll kahtlased ja siin natuke haiseb, aga seda tunneb ainult siis, kui sisse tulla. Mingi konditsioneerilaadne asi on ka akna sisse paigaldatud. WC-d ja duširuumid on koridoris, nagu ka „köök“, mis tähendab ühte suuremat lauda, mikrolaineahju ja kraanikaussi. Minu toas wifit ei ole, aga ma saan seda kasutada köögis ja mujal avalikes ruumides. Basseini ma praegu kasutada ei saa, sest mul pole ujumismütsi ja jõuksi ma ka eile ei läinud, sest olin lihtsalt liiga väsinud. Aga ma ei tahtnud liiga vara magama ka minna, sest siis mul olekski päev ja öö vahetusse jäänud, seega tegin väikse ringi siin ümbruses ja otsisin paaniliselt toitu, mis ei oleks frititud, õlis leotatud või koosneks 80% ulatuses valgest jahust, aga mida polnud, seda polnud. Lõpuks ostsin mingist kiirtoidukohast frititud kala, sest mul sees keeras ja see oli ainus, mis mulle tundus, et võiks ilma üles tulemata alla minna. Pärast kui ma läksin alla wifi kohta küsima, ütles sõbralik tüüp (kutsun teda edaspidi lihtsalt Tüübiks), et siit natuke edasi pidi olema koht, kus saad endale ise salati kokku panna. Nojah, see oli ainus suund kuhu ma oma paanilise 20-minutilise edasi-tagasi jalutuskäigu jooksul EI jõudnud. Aga selle ümbruse kohta ei oska ma muud öelda, kui et ma tunnen ennast siin maailma kõige valgema inimesena (terve eilse õhtu jooksul ei näinud ma ühtegi teist valget). See on lihtsalt väga kummaline, sest mulle tundub, et MINU nahavärv torkab siin täiega silma. Aga küllap ma harjun. Üldiselt tundub siin turvaline ja võrdlemisi puhas, politseijaoskond on ka umbes 400 meetri kaugusel :D

Igatahes oli mul plaan, et söön ära, lähen oma tuppa ja vaatan kaheksani telekat, sest siis on enam-vähem õhtu ja võib juba magama minna. Asi lõppes sellega, et pool kaheksa panin teleka kinni ja jäin magama ning magasin täna hommikul seitsmeni, korra olin öösel poole neljast ka üleval. Ma ei tea, kas ja kuidas see ajavahe mind edaspidi mõjutab, aga mõtlesin, et teeks täna Central Parki päeva ja võtaks rahulikult.

Erinevalt eilsest mustast masendusest tundub täna kõik palju värvilisem, päike paistab, ma olen suhteliselt välja puhanud ja valmis New Yorgiga rinda pistma. Musid!

Riia lennujaam - ole nüüd!

Täna me ärkasime vara. Nii vara, et olime juba tükk aega Läti poole teel olnud, kui päike kõige romantilisemal kombel tõusis. Ja magama läksime hilja, sest telekast tuli Harry Potter. Aga vaatamata asjaoludele ma siiski magasin, sest sel hetkel kui ema mind pool viis üles ajama tuli, vaidlesin temaga parajasti unenäos selle üle, kas ma võin ujuma minna või mitte. Noh, mingi neli tundi sai ikka magatud, aga tundub, nagu ma oleksin maganud hirmus kaua, sest und mul praegu küll ei ole, aga vast saab ikka lennukis magada, sest kümme tundi on.. päris palju. Vaadates aga laste arvu, kes koos minuga siin lendu ootavad, ei tundu magamine küll väga tõenäoline...
Igatahes jõudsime me lennujaama umbes kolmveerand seitse, ehk siis kolm tundi enne õhkutõusu. Kogu pissimine ja kohvri kiletamine (nii palju siis mu rõõmust et Bruuno kirju on, mitte midagi pole näha selle rohelise kile alt) ja check-in, kus ka pommikoer Rex mind üle nuusutas, ja turvakontroll (kus ma siiski ei pidanud oma elektroonikat sisse lülitama, kuigi Ussi lendajatelt pidavat seda nõutama) võttis kokku peaaegu tunni. "Pole hullu, lennujaamas on ju nii palju teha," mõtlesin ma. Riia lennujaamas olevat Victoria's secret ja see teine pood, mida Eestis pole ja üldse, Riias on ju pehmed toolid ja hunnik kohvikuid jne jne, eks? VALE! Kui sa lendad viisaga, siis ei ole sul MIDAGI. On üks pisike hallide seintega umberik metallist toolidega, mõned WCd, üks tax free poeke, üks suveniiripoeke ja üks tilluke kohvik, mis kusjuures on kõik suletud. Ja siis on kamp lätlasi, kes kõik oma telefonide kõlaritest halba muusikat kuulavad. Äge! Vähemalt tundub siin wifi signaal olevat tugevam kui seal "normaalsetesse" kohtadesse lendajate alal ja pistikuid jagub ka. Aga ma olen näljane! Ja ma tahan vett! Olge nüüd!
Ei hakanudki dramaatiliselt nutma, muide. Olen enda üle väga uhke. Samas ma olin kaks viimast päeva juba dramaatiline ette ära. Ja noh, ega ma sõtta ei lähe. Ja ma tulen nagu... kohe tagasi.
Ahjaa, ja mu lennuk maandus umbes pool tundi tagasi, tundus ilus ja läikiv. Ja ma saan akna alla istuda! Jess.
Lisaksin siia alla pildi oma usavärvilistest küüntest, New Yorgi raamatust ja Sir Cookie Jr-st, aga ma istun turvakaamera all ja siin ei tohi pilti teha...
Tund aega on boardinguni, ilmselt jõuan üheksa postitust veel teha :D

Uskumatu!

Homme samal ajal peaksin ma juba vaikselt hakkama Atlandi kohale jõudma. See on nii veider. Umbes oktoobrist alates olen ma neid asju ajanud ja teinud igasuguseid teste ja esitanud avaldusi ja saatnud kirju ja vaielnud ka kakelnud ja kurvastanud, et inimesed mind ignovad või rõõmustanud, et nad on nii fantastiliselt vahvad, aga kogu selle aja kujutasin vist ette, et teen seda kõike kellelegi teisele. Et 3. augustil kell 9.40 ei olegi see MINA, kes Riiast New Yorgi lennukile astub ja kõigile oma tuttavatele "detsembris näeme!" hõikab. Nii veider.
Kohver on koos ja kaalub umbes 21 kilo (või 51 kilo, kodukaaluga on seda suhteliselt raske täpselt mõõta). Käsipagas on kah enam-vähem, aga millegipärast vedeleb igal pool ikka veel asju, mis peaksid kuhugi kuuluma, aga keegi ei tea kuhu. Maganud ma pole juba mõnda aega, aga hakkan jõudma sellesse etappi, et olen üleväsimusest iseäranis ergas.
Natuke veel ja sellest blogist saabki reaalne reisiblogi! Piltidega ja puha! Uskumatu!

Aa, ja kuna ma lähen üksi, siis saab mu instast küll üks lõputu selfiede paraad, aga sellegipoolest, kui keegi peaks tahtma näha, kuidas ma kuni Charlestoni jõudmiseni endast iga päev pildi teen ja selle netti üles riputan (esitasin endale säärase väljakutse), siis võite mind instagramis jälitada, mu kasutajanimi on krisiinsta, ma ei tea, @krisiinsta või #krisiinsta või mis te vajutama peate, et mind leida. Need pildid peaks iseenesest siia blogi kõrvale ka ilmuma, kuigi see näeb häbitult kole välja seal. A mis siis!

Aa, ja mu kaks peamist eesmärki USAs on:

• mitte minna paksuks
• mitte osta Apple'i tooteid

Jõuludeni!

Kuidas pakkida kohvrit

Ussi minemisega on mind tabanud mitmeid suuremaid ja väiksemaid paanikaid alustades sellest, et äkki mind ei lasta selle viisaga riiki kuni selleni, et äkki ma ei saa oma sülearvutit USAs kasutada (siiani pole selles päris kindel, aga vist ikka saan, siinkohal EI sooviks ma tänada ülbet teenindajat Kaubamaja Euronicsist). Ja kõik, mis sinna vahele jääb. Aga algusest peale on olnud kaks paanikat, mis on kõiki teisi ületanud - kohvri pakkimine ja mida teha 10-tunnise lennu ajal lennukis.
Esimene probleem tuli mul juba täna käsile võtta, ehkki lennuni on veel nädal (nädal! NÄDAL!) jäänud, sest lähen homme Tartusse ning tulen tagasi alles reedel, kui on aeg Bruuno sugulasega maakodu poole teele saata, et siis üheskoos pühapäeva hommikul Riia poole startida. Ma lihtsalt ei suuda sõnadega kirjeldada oma vastumeelsust pakkimise suhtes. See vastumeelsus kasvab iga kevadega, mil mind järjekordsest Tartu korterist välja visatakse ja ma kõigi asjadega Pärnu poole pean startima, et suve lõpus jälle kõik oma kotid asju täis toppida ja Tartusse minna. Siiski tuli mu nädalatepikkusele kohvripakkimise kõhuvalule täna lahendus leida ja ma ütleks, et sain üsna hästi hakkama, arvestades et ma ei joonud alkoholi ja lisaks kohvrile tuli mul samaaegselt pakkida ka käsipagasi kotti, Tartu kotti, pidada meeles, millised asjad sealt hiljem kohvrisse panna, ja panna kõrvale asju, mida ma kasutan veel enne äraminekut, kuid mitte Tartus, ent mis on vaja hiljem kohvrisse panna.
Mu kohver Bruuno iseenesest on mahukas. Nii mahukas, et mahutab mind ennastki (välja arvatud pead, aga kui oluline see ikka on). Kui te tahate teada, miks mu kohver Bruuno on, siis ma ei tea. Ärkasin ühel hommikul üles ja leidsin, et ta on Bruuno mis Bruuno.

Niisiis, KUIDAS PAKKIDA KOHVRIT:
Ettevalmistav punkt: vingu juba päev varem kõigile, kes su lähedusse juhtuvad, kuidas sa pead hakkama järgmisel päeval kohvrit pakkuma (minul avanes selleks suurepärane võimalus sõpsi sünnipäeval, kus oli palju inimesi, kes VEEL ei teadnud, et ma pean kohvrit pakkima).

1. Ärka üles mõttega: täna ma hakkan kohvrit pakkima.
2. Veena ennast: kohe hakkan kohvrit pakkima.
3. Söö
4. Tee oma peas nimekiri ebameeldivatest asjadest, mida sa teeksid parema meelega, kui kohvrit pakiksid (käiksin hambaarsti juures, pühiksin tolmu, räägiksin oma põhikooli medõega sellest, kas mul menstruatsiooni on, kuulaksin, kuidas purjus vanamehed KELL KUUS HOMMIKUL alumisel rõdul jauravad, kooriksin tavalise noaga kartuleid, paneksin endale kunstripsmeid, laseksin hästi palava ilmaga kaenlaaluseid vahatada ruumis, kus puudub konditsioneer - et vaid mõned nimetada).
5. Käi ujumas ja mõtle: hästi, kui ma olen ära ujunud, siis mul ei ole enam nii palav ja ma hakkan kohvrit pakkima.
6. Käi uuesti ujumas.
7. Pese ennast, sest sa oled liivane ja soolane.
8. Nüüd oleks aeg süüa. Ok, ok, kui söödud on, siis pakin.
9. Oi, kulme oleks vaja kitkuda!
10. Ohka südantlõhestavalt. Ohka veelkord.
11. Passi niisama ja kurvasta, et sa ikka veel kohvrit ei paki.
12. Kutsu ema appi, võta ükshaaval kapist riideid, arutle need emaga läbi ja laota need süsteemselt laiali (võtan kindlasti, võtan kui ruumi on, võtan Tartusse ja panen pärast kohvrisse, võtan niisama Tartusse, ei võta Tartusse, aga kasutan veel ja panen siis kohvrisse).
13. Satu segadusse ja loobi kõik ühte hunnikusse:
    
14. On aeg veel üheks südantlõhestavaks ohkeks ja kõigi julgustavate laulusõnade ja motiveerivate tsitaatide meenutamiseks.
15. Lapi kõik asjad kokku ja pane kohvrisse, ürita hoida mingit loogikat, tüdine sellest, pane hullu. Kui pool kohvrit täis saab, vaata õudusega pakkimata asjade hunnikut ja tõde endale kurvastusega, et sõpsidele tagasitoodavad kingitused ei saa olla suuremad kui võtmehoidjad. Ja endale saad osta... sokke.
16. Avasta rõõmuga, et kõik on sees ja isegi lukk läheb kinni: 
    
17. Avasta kurbusega, et kogu ülejäänud tuba on kaoses. Leia veel hunnik asju, mis peaks kohe kohvrisse minema ja kuhja need kohvri otsa, sest sa ei viitsi seda enam lahti teha. 
18. Proovi kohvrit tõsta. Loobu sellest üritusest.
19. Olid tubli! Võta arbuusi.

"Lahkumispidu"

Natuke naljakas on rääkida lahkumispeost, kui ma lahkun ainult viieks kuuks, aga tore siiski, kui on põhjust inimesed suvel kokku kutsuda, neid burksiga nuumata ja öösel nendega rannas lõket teha. Kahju oli ainult sellest, et päris mitmed ei saanud tulla, aga mis seal's ikka, tuleb nendega ükshaaval kokku saada ja kooki süüa. Panen pilte kah.

Suur aitäh kõigile musidele, kes tulid!

Üks kuu minekuni: tehtud ja tegemata

Eile sai, nagu kord ja kohus, punase veiniga heinamaarjapäeva tähistatud ning kuna õhtu venis öösse, otsustasin mitte äratuskella helisema panna. Magasin hommikul sügavat und, kui üks hääl väga-väga selgelt mulle "sul on äralennuni täpselt üks kuu jäänud" ütles ja mind ärkvele ehmatas. Ma ei tea, mis reisikummitus mind kollitamas käis, aga fakt on see, et tal oli õigus: täna kuu aja pärast hakkan ma õige pea New Yorgis maanduma. Ja see on nii veider. Ma mäletan nii selgelt seda, kui ma oma emale ja õele ütlesin, et kui kõik hästi läheb, siis täpselt kahe kuu pärast jõuan ma USAsse. See oli kuu aega tagasi, mul ei olnud veel ei viisat, ei lennupileteid, ei hosteleid, ei midagi. Ja nüüd on järel kuu ning ma tean, et see läheb kiiresti. On laulupidu, kalurite päev Treimanis, lahkumispidu, Indreku ja Keiu sünnipäevad ning ongi aeg Bruuno kokku pakkida ja kõigele tuttavale ja turvalisele mõneks ajaks head-aega öelda ning see paneb mind ühtlasi tahtma elevusest üles-alla hüpata nagu väike laps ja käsi kokku lüüa, aga ka okendada ja natuke teatraalselt nutta tihkuda.
Ma tean, et ma lähen vaid pooleks aastaks (isegi vähemaks) ja mind ootavad ees ainult head asjad ja ma olen täiskasvanud, võrdlemisi iseseisev ja suhteliselt arukas tegelane, kes leiab ühe või teise viisi, et sellest kogemusest kõik võtta. Ma tean ka, et on inimesi, kes teevad teisipäeval otsuse ning on juba neljapäeval lennukis teel tundmatusse, kaks kätt taskus ja maanduvad ei-tea-kus, olles kõigi inimestega lennukis, sealhulgas pilootidega, südamesõpradeks saanud ja ei mõtlegi sellele, mis koju maha jäi enne, kui maailmale on tiir peale tehtud. Mina nende hulka ei kuulu. Esiteks olen ma suht klassikaline introvert ja sõprade leidmine ei ole mulle kuigi lihtne. Või noh, ma ei eeldagi, et ma viie kuuga kedagi oma sõbraks selle tõsises tähenduses julgeksin kutsuda, aga ka tutvuste sobitamine ei lähe alati nii libedalt. Eks näis, kas üksinda minemine tuleb sellele kasuks või kahjuks. Teiseks, mis on veelgi olulisem, ma olen kohutav memmekas. Jah, tehniliselt kolisin ma küll juba viis (!) aastat tagasi kodust välja, aga reaalsus on ikkagi see, et vähemalt korra kuus pean ma nii emme kui vanaema põllesabas kinni olema ja maailmaga rinda pistmiseks julgust koguma. Või lihtsalt end koduselt tundma. Nii et isegi mõte sellest, kuidas ema ja õde mind Riia lennujaama saatma tulevad ja ma üksinda nende juurest läbi turvaväravate pean minema paneb mind mõtlema sellele, et ilmselt pean arvuti maha jätma ja oma pardapagasi hoopis pabertaskurätte täis laadima.
Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest kirjutada. Lihtsalt mõned mõtisklused kuu aega enne reisi, pärast endal hea lugeda (ja loodetavasti oma naljakate hirmude üle pead vangutada).
Mõtlesin hoopis, et panen siia kirja kogu USAsse õppima minemise protsessi, mis siiani on läbitud. Mine tea, võib-olla satub siia kord mõni noor hing, kel sarnased mõtted meeles mõlguvad, ning see võib talle kasuks tulla. Sest kogu paberimajandust ja bürokraatiat ja vastuvoolu ujumist on ilmselt kohati rohkem kui näiteks Erasmusega mõnda ELi riiki minnes ja nii mõnigi kord võib tekkida tunne, et äkki kogu see värk ei olegi asja väärt. Aga mina usun ja loodan, et on. Igatahes.
Tehtud:

1. Keeletest. Õnneks ei olnud Charlestoni minekuks vaja seda kallist TOEFL testi, mis minu teada kergendab rahakott kohe paarisaja euro võrra, vaid piisas TÜ Keelekeskuse testist, mis oli kõvasti odavam. Minu mäletamist mööda umbes 30 eurot, aga võin ka eksida. Igatahes meenutas see test natuke inglise keele eksamit 12. klassi lõpus, aga selle vahega, et ta oli umbes 3 korda lihtsam. Kui ma seda novembris tegemas käisin, põdesin parajasti mingit kummalist haigust ning täitsin seda 38-kraadise palavikuga, aga sain siiski oma keeletasemeks C1. Vastused ja tõendi sai kätte juba vähem kui nädala pärast.
2. Motivatsioonikiri. Seda olin ma oma peas kirjutanud juba sadu ja sadu kordi umbes oktoobrikuust saadik, aga kui jaanuaris arvuti taha istusin ja seda kirja hakkasin panema, oli see kõik järsku ununenud. Kirjutasin oma õpingutest ja magistritööst ja väikeseks vimkaks viskasin sisse ka paar sõna Rhett Butlerist. Noh, nüüd on veits piinlik, aga mis seal's ikka.
3. Kõik muud paberid, mis tuleb TÜ komisjonile esitada. Lisaks motivatsioonikirjale ja keeletõendile olid seal veel ingliskeelne diplomilisa, ingliskeelne ainete loetelu, ingliskeelne tõend eelmise õppetaseme kohta (baka, sest ma olen nii vana) ja ühe õppejõu soovituskiri. Võis olla ka rohkem, aga minu arust mitte. Igatahes veetsin ma ühe vääga külma jaanuarikuu pärastlõuna ühest institutsioonist teise käies, kogusin kõik oma paberid kokku ja esitasin välisüliõpilastalitlusse ära. Siis sõitsin Pärnusse tagasi ja jäin vastuvõtukomisjoni vastust ootama. See ooteaeg tundus mulle küll määratult pikk, aga ma arvan, et tegelikult oli see maksimaalselt kaks nädalat. 
4. Ülejäänud paberid. Pärast seda, kui TÜ komisjon oli mu heaks kiitnud, oli aega vist kümme päeva, et tuua pangast ingliskeelne tõend oma rahalise seisu kohta ja täita ära Charlestoni kolledži ankeedid, mis peamiselt hõlmasid väga spetsiifilisi küsimusi erinevate kuritegude kohta, mida sa oled või ei ole sooritanud.
5. Ootamine. Ehkki sellest, kui ma oma dokumendid Charlestoni poole teele saatsin selleni, kui vastuvõtukiri ja viisakutse TÜsse jõudis, läks mööda kaks kuud ja 20 päeva, ei tundunud see ootamine enam nii närvesööv. Kui välja arvata see, et ma ei tahtnud osta lennupileteid enne viisa saamist ja ma jälgisin ahastusega skyskanneris, kuidas lennuhinnad üha kerkisid. Vahepeal sain Charlestonist julgustavaid kirju, et asjad ikkagi liiguvad ja ma väga ei uskunud, et kui TÜ komisjon mu heaks kiidab, siis Charleston otsustab, et nemad mind järsku ei taha. Aga iial ei või teada. Lõpuks need paberid siiski saabusid.
6. Ainete valimine ja ühikasse kandideerimine. Ma vahetasin kohapealsete koordinaatoritega lugematul hulgal kirju, aga nüüd lõpuks näib, et ma olen saanud ennast registreeritud kõikidesse ainetesse, kuhu tahtsin, ning endale ka ühikas toa kindlustada.
7. Viisaprotsess. Selle kohta kirjutasin ma juba pikemalt ühes eelmistest postitustest, aga sellejuures oli mul mitu korda peaaegu tõsine tunne, et jätan kogu asja pooleli, sest see bürokraatia ja jauramine oli minu jaoks suhteliselt uus kogemus. Vähemalt minul oli pidevalt selline tunne, nagu ma üritaks ennast Nirvaanasse sisse smuugeldada ja kõik eeldavad, et ma olen kriminaal ning mina pean neile kinnitama, et olen puhas, kuni ninast veri väljas. Ma tean, et see protsess on kõigi jaoks enam-vähem sama, aga ma kippusin seda kohati kuidagi isiklikult võtma. Aga tehtud see sai.
8. Lennupiletite ostmine. Sealjuures tasub muidugi lõputult guugeldada, millal ja kuhu kõige odavam on, aga ma arvan üldiselt, et Idarannikul on New York kõige odavam sihtpunkt, sest konkurentsi on juba nii palju. Nüüdseks on mul olemas nii lennupilet Riiast New Yorki kui lennupilet Washingtonist Charlestoni. Siselennud kipuvad seal küll päris odavad olema, aga ettevaatlik tuleks olla selle suhtes, et suurem osa neist ei sisalda äraantavat pagasit. Mina saan Washingtonist Charlestoni 50 eurtsiga ja pagas on ka hinna sees, nii et päris hea diil mumeelest. Muide, seal ei näi kehtivat ka see, et suurematesse kohtadesse on odavam lennata, sest kõik suured linnad, mida ma vaatasin (Atlanta, Charlotte jne), olid enam kui kaks korda kallimad. Pikalt kaalusin rongiga minemist, ehkki see võtab umbes 10 tundi, aga loobusin, sest esiteks on see kallim ja teiseks on see siiski natuke pikk aeg. Aga mõne rongitripi plaanin USAs teha küll!
9. Tervisekindlustus. See on väga oluline, sest muidu peab pärast iga nohu eest hingehinda maksma. Charlestoni kolledžis ja ma eeldan, et igal pool mujal ka tegelikult on see kohustuslik. Nemad saatsid mulle mingi paberi, kus oli veebileht, mille kaudu oleks seda kõige mõistlikum teha. Ütlesid küll, et vastavate summade eest võib mujal ka teha, aga ma mõtlesin, et mis seal's ikka, läksin sinna lehele, toksisin oma andmed sisse, sisestasin krediitkaardi andmed (miljonendat korda) ja sain e-maili, kus on mu ajutine sotsiaalkindlustuse number ja muud asjad. Minu üllatuseks saatsid nad mulle poliisi ka koju.
10. Õppeplaani ja õppelepingu koostamine. Mõlema vormid on TÜ kodulehel olemas. Kõigepealt oleks ideaalne, kui sihtülikool oleks selleks ajaks kinnitanud nimekirja ainetest, mida sa võtma hakkad. Minul nii ei vedanud, nii et panin sinna ained, mida ma lootsin, et ma võtta saan. Hiljem saab seda muuta. Siis tuleb see dekanaati esitada ja vist kahe nädala jooksul teeb VÕTA komisjon otsuse. Selle põhjal koostad oma õppelepingu, lähed sellega jälle dekanaati ja võtad dekaani allkirja. Kui see tehtud, paned oma õppelepingu posti ja saadad sihtülikooli poole teele ning loodad, et nad allkirjastavad selle ja saadavad enne su minekut tagasi, et saaksid selle uuesti dekanaati esitada. Mulle öeldi, et tegelikult ei ole ka hullu, kui sa selle posti teel neile siis saadad, kui juba kohal oled. Kui ma neid asju seal ajamas käisin, siis mõtlesin, et küsin nii muuseas seda ka, et kuidas ma lisa-aastat saan taotleda, kuna ametlikult lõppeb minu seos Tartu Ülikooliga augustis ära. See koordinaator seal oli natuke ehmunud, et ma seda juba teinud ei olnud ja lasi mul kohe avalduse kirjutada ning lubas kiirkorras mu õppeaja ära pikendada. Tuli välja, et kui ma seda teinud poleks, siis ma põhimõtteliselt ei oleks saanudki minna, sest ma poleks alates septembrist enam üliõpilane olnud. Ups.
11. Hotellide ja hostelite broneerimine, kui peaks vaja minema. New Yorgi ja Washingtoni omadest juba rääkisin, aga täna panin voodikoha kinni ka Charlestoni hostelis. Miks? Sest mulle näis alguses, et mis ma Washingtonis ikka üle nelja päeva teen (siis ma ei teadnud, et kõik muuseumid tasuta on) ja et kindlam on päev varem kohale minna, saab rahulikult kõik asjad aetud ja pole trügimist. Mida ma aga ei teadnud, oli see, et kui seal öeldakse "soovituslik", mõeldakse kohustuslikku. Ehk et kui soovituslik saabumise kuupäev on 15. august, siis ei varem ega hiljem saabuda ei saa. Küsisin igaks juhuks selle ka koordinaatorilt üle. Broneerisin siis toa ühte hostelisse, mis oli suhteliselt odav ja sisaldab ka hommikusööki ja vaatasin, et tegelikult on neljapäeval lendamine ja Charlestoni hostelis ööbimine ikkagi kõvasti odavam, kui oleks olnud Washingtonis veel ühe öö veetmine ja reedel lendamine. Ja sellel on ka see pluss, et ma olen reede hommikul juba seal kohal ja saan kohe hakata oma asju ajama, enne kui suuremad hordid kohale jõuavad. Ma loodan.
12. Tervisepaberid. Vähemalt Charleston nõuab, et sul oleks enne minekut tehtud teatud vaktsiinid ja selle loetelu peab perearst allkirjastama ja templi peale lööma. Eile käisin siis seda tegemas ja selgus, et üht kohustuslikku vaktsiini, meningiidi oma, minuvanused saanud ei ole ja pole võimalik saada ka. Õnneks ütles sealne koordinaator, et nad saavad mind ka seal süstida (või noh, mis õnneks, ma tegelt lootsin, et pääsen sellest, sest nõelad pole just minu teema).

Need on siis sellised suuremad asjad, mis on mul nüüdseks kõik tehtud (kui ma just midagi totaalselt ära ei unustanud. Tegemata on pisemad asjad nagu pangaskäik, et uurida, kuidas ja kas ma seal oma kaarti saan kasutada, või on mõistlikum siin hunnik dollareid ära vahetada ja oma rinnahoidja nendega ära polsterdada. Siis peaks veel elektroonikapoest pistikute adaptereid hankima ja uurima Tele2-st, kas ma saaks viis kuud neile mitte maksta (loota ju võib). Ja siis on veel plaan osta üks hunnik pisemaid Eesti meeneid, mida sealsetele meeldejäävamatele tuttavatele laiali jagada.

Sina issand, küll ma räägin palju.