Üks kuu minekuni: tehtud ja tegemata

Eile sai, nagu kord ja kohus, punase veiniga heinamaarjapäeva tähistatud ning kuna õhtu venis öösse, otsustasin mitte äratuskella helisema panna. Magasin hommikul sügavat und, kui üks hääl väga-väga selgelt mulle "sul on äralennuni täpselt üks kuu jäänud" ütles ja mind ärkvele ehmatas. Ma ei tea, mis reisikummitus mind kollitamas käis, aga fakt on see, et tal oli õigus: täna kuu aja pärast hakkan ma õige pea New Yorgis maanduma. Ja see on nii veider. Ma mäletan nii selgelt seda, kui ma oma emale ja õele ütlesin, et kui kõik hästi läheb, siis täpselt kahe kuu pärast jõuan ma USAsse. See oli kuu aega tagasi, mul ei olnud veel ei viisat, ei lennupileteid, ei hosteleid, ei midagi. Ja nüüd on järel kuu ning ma tean, et see läheb kiiresti. On laulupidu, kalurite päev Treimanis, lahkumispidu, Indreku ja Keiu sünnipäevad ning ongi aeg Bruuno kokku pakkida ja kõigele tuttavale ja turvalisele mõneks ajaks head-aega öelda ning see paneb mind ühtlasi tahtma elevusest üles-alla hüpata nagu väike laps ja käsi kokku lüüa, aga ka okendada ja natuke teatraalselt nutta tihkuda.
Ma tean, et ma lähen vaid pooleks aastaks (isegi vähemaks) ja mind ootavad ees ainult head asjad ja ma olen täiskasvanud, võrdlemisi iseseisev ja suhteliselt arukas tegelane, kes leiab ühe või teise viisi, et sellest kogemusest kõik võtta. Ma tean ka, et on inimesi, kes teevad teisipäeval otsuse ning on juba neljapäeval lennukis teel tundmatusse, kaks kätt taskus ja maanduvad ei-tea-kus, olles kõigi inimestega lennukis, sealhulgas pilootidega, südamesõpradeks saanud ja ei mõtlegi sellele, mis koju maha jäi enne, kui maailmale on tiir peale tehtud. Mina nende hulka ei kuulu. Esiteks olen ma suht klassikaline introvert ja sõprade leidmine ei ole mulle kuigi lihtne. Või noh, ma ei eeldagi, et ma viie kuuga kedagi oma sõbraks selle tõsises tähenduses julgeksin kutsuda, aga ka tutvuste sobitamine ei lähe alati nii libedalt. Eks näis, kas üksinda minemine tuleb sellele kasuks või kahjuks. Teiseks, mis on veelgi olulisem, ma olen kohutav memmekas. Jah, tehniliselt kolisin ma küll juba viis (!) aastat tagasi kodust välja, aga reaalsus on ikkagi see, et vähemalt korra kuus pean ma nii emme kui vanaema põllesabas kinni olema ja maailmaga rinda pistmiseks julgust koguma. Või lihtsalt end koduselt tundma. Nii et isegi mõte sellest, kuidas ema ja õde mind Riia lennujaama saatma tulevad ja ma üksinda nende juurest läbi turvaväravate pean minema paneb mind mõtlema sellele, et ilmselt pean arvuti maha jätma ja oma pardapagasi hoopis pabertaskurätte täis laadima.
Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest kirjutada. Lihtsalt mõned mõtisklused kuu aega enne reisi, pärast endal hea lugeda (ja loodetavasti oma naljakate hirmude üle pead vangutada).
Mõtlesin hoopis, et panen siia kirja kogu USAsse õppima minemise protsessi, mis siiani on läbitud. Mine tea, võib-olla satub siia kord mõni noor hing, kel sarnased mõtted meeles mõlguvad, ning see võib talle kasuks tulla. Sest kogu paberimajandust ja bürokraatiat ja vastuvoolu ujumist on ilmselt kohati rohkem kui näiteks Erasmusega mõnda ELi riiki minnes ja nii mõnigi kord võib tekkida tunne, et äkki kogu see värk ei olegi asja väärt. Aga mina usun ja loodan, et on. Igatahes.
Tehtud:

1. Keeletest. Õnneks ei olnud Charlestoni minekuks vaja seda kallist TOEFL testi, mis minu teada kergendab rahakott kohe paarisaja euro võrra, vaid piisas TÜ Keelekeskuse testist, mis oli kõvasti odavam. Minu mäletamist mööda umbes 30 eurot, aga võin ka eksida. Igatahes meenutas see test natuke inglise keele eksamit 12. klassi lõpus, aga selle vahega, et ta oli umbes 3 korda lihtsam. Kui ma seda novembris tegemas käisin, põdesin parajasti mingit kummalist haigust ning täitsin seda 38-kraadise palavikuga, aga sain siiski oma keeletasemeks C1. Vastused ja tõendi sai kätte juba vähem kui nädala pärast.
2. Motivatsioonikiri. Seda olin ma oma peas kirjutanud juba sadu ja sadu kordi umbes oktoobrikuust saadik, aga kui jaanuaris arvuti taha istusin ja seda kirja hakkasin panema, oli see kõik järsku ununenud. Kirjutasin oma õpingutest ja magistritööst ja väikeseks vimkaks viskasin sisse ka paar sõna Rhett Butlerist. Noh, nüüd on veits piinlik, aga mis seal's ikka.
3. Kõik muud paberid, mis tuleb TÜ komisjonile esitada. Lisaks motivatsioonikirjale ja keeletõendile olid seal veel ingliskeelne diplomilisa, ingliskeelne ainete loetelu, ingliskeelne tõend eelmise õppetaseme kohta (baka, sest ma olen nii vana) ja ühe õppejõu soovituskiri. Võis olla ka rohkem, aga minu arust mitte. Igatahes veetsin ma ühe vääga külma jaanuarikuu pärastlõuna ühest institutsioonist teise käies, kogusin kõik oma paberid kokku ja esitasin välisüliõpilastalitlusse ära. Siis sõitsin Pärnusse tagasi ja jäin vastuvõtukomisjoni vastust ootama. See ooteaeg tundus mulle küll määratult pikk, aga ma arvan, et tegelikult oli see maksimaalselt kaks nädalat. 
4. Ülejäänud paberid. Pärast seda, kui TÜ komisjon oli mu heaks kiitnud, oli aega vist kümme päeva, et tuua pangast ingliskeelne tõend oma rahalise seisu kohta ja täita ära Charlestoni kolledži ankeedid, mis peamiselt hõlmasid väga spetsiifilisi küsimusi erinevate kuritegude kohta, mida sa oled või ei ole sooritanud.
5. Ootamine. Ehkki sellest, kui ma oma dokumendid Charlestoni poole teele saatsin selleni, kui vastuvõtukiri ja viisakutse TÜsse jõudis, läks mööda kaks kuud ja 20 päeva, ei tundunud see ootamine enam nii närvesööv. Kui välja arvata see, et ma ei tahtnud osta lennupileteid enne viisa saamist ja ma jälgisin ahastusega skyskanneris, kuidas lennuhinnad üha kerkisid. Vahepeal sain Charlestonist julgustavaid kirju, et asjad ikkagi liiguvad ja ma väga ei uskunud, et kui TÜ komisjon mu heaks kiidab, siis Charleston otsustab, et nemad mind järsku ei taha. Aga iial ei või teada. Lõpuks need paberid siiski saabusid.
6. Ainete valimine ja ühikasse kandideerimine. Ma vahetasin kohapealsete koordinaatoritega lugematul hulgal kirju, aga nüüd lõpuks näib, et ma olen saanud ennast registreeritud kõikidesse ainetesse, kuhu tahtsin, ning endale ka ühikas toa kindlustada.
7. Viisaprotsess. Selle kohta kirjutasin ma juba pikemalt ühes eelmistest postitustest, aga sellejuures oli mul mitu korda peaaegu tõsine tunne, et jätan kogu asja pooleli, sest see bürokraatia ja jauramine oli minu jaoks suhteliselt uus kogemus. Vähemalt minul oli pidevalt selline tunne, nagu ma üritaks ennast Nirvaanasse sisse smuugeldada ja kõik eeldavad, et ma olen kriminaal ning mina pean neile kinnitama, et olen puhas, kuni ninast veri väljas. Ma tean, et see protsess on kõigi jaoks enam-vähem sama, aga ma kippusin seda kohati kuidagi isiklikult võtma. Aga tehtud see sai.
8. Lennupiletite ostmine. Sealjuures tasub muidugi lõputult guugeldada, millal ja kuhu kõige odavam on, aga ma arvan üldiselt, et Idarannikul on New York kõige odavam sihtpunkt, sest konkurentsi on juba nii palju. Nüüdseks on mul olemas nii lennupilet Riiast New Yorki kui lennupilet Washingtonist Charlestoni. Siselennud kipuvad seal küll päris odavad olema, aga ettevaatlik tuleks olla selle suhtes, et suurem osa neist ei sisalda äraantavat pagasit. Mina saan Washingtonist Charlestoni 50 eurtsiga ja pagas on ka hinna sees, nii et päris hea diil mumeelest. Muide, seal ei näi kehtivat ka see, et suurematesse kohtadesse on odavam lennata, sest kõik suured linnad, mida ma vaatasin (Atlanta, Charlotte jne), olid enam kui kaks korda kallimad. Pikalt kaalusin rongiga minemist, ehkki see võtab umbes 10 tundi, aga loobusin, sest esiteks on see kallim ja teiseks on see siiski natuke pikk aeg. Aga mõne rongitripi plaanin USAs teha küll!
9. Tervisekindlustus. See on väga oluline, sest muidu peab pärast iga nohu eest hingehinda maksma. Charlestoni kolledžis ja ma eeldan, et igal pool mujal ka tegelikult on see kohustuslik. Nemad saatsid mulle mingi paberi, kus oli veebileht, mille kaudu oleks seda kõige mõistlikum teha. Ütlesid küll, et vastavate summade eest võib mujal ka teha, aga ma mõtlesin, et mis seal's ikka, läksin sinna lehele, toksisin oma andmed sisse, sisestasin krediitkaardi andmed (miljonendat korda) ja sain e-maili, kus on mu ajutine sotsiaalkindlustuse number ja muud asjad. Minu üllatuseks saatsid nad mulle poliisi ka koju.
10. Õppeplaani ja õppelepingu koostamine. Mõlema vormid on TÜ kodulehel olemas. Kõigepealt oleks ideaalne, kui sihtülikool oleks selleks ajaks kinnitanud nimekirja ainetest, mida sa võtma hakkad. Minul nii ei vedanud, nii et panin sinna ained, mida ma lootsin, et ma võtta saan. Hiljem saab seda muuta. Siis tuleb see dekanaati esitada ja vist kahe nädala jooksul teeb VÕTA komisjon otsuse. Selle põhjal koostad oma õppelepingu, lähed sellega jälle dekanaati ja võtad dekaani allkirja. Kui see tehtud, paned oma õppelepingu posti ja saadad sihtülikooli poole teele ning loodad, et nad allkirjastavad selle ja saadavad enne su minekut tagasi, et saaksid selle uuesti dekanaati esitada. Mulle öeldi, et tegelikult ei ole ka hullu, kui sa selle posti teel neile siis saadad, kui juba kohal oled. Kui ma neid asju seal ajamas käisin, siis mõtlesin, et küsin nii muuseas seda ka, et kuidas ma lisa-aastat saan taotleda, kuna ametlikult lõppeb minu seos Tartu Ülikooliga augustis ära. See koordinaator seal oli natuke ehmunud, et ma seda juba teinud ei olnud ja lasi mul kohe avalduse kirjutada ning lubas kiirkorras mu õppeaja ära pikendada. Tuli välja, et kui ma seda teinud poleks, siis ma põhimõtteliselt ei oleks saanudki minna, sest ma poleks alates septembrist enam üliõpilane olnud. Ups.
11. Hotellide ja hostelite broneerimine, kui peaks vaja minema. New Yorgi ja Washingtoni omadest juba rääkisin, aga täna panin voodikoha kinni ka Charlestoni hostelis. Miks? Sest mulle näis alguses, et mis ma Washingtonis ikka üle nelja päeva teen (siis ma ei teadnud, et kõik muuseumid tasuta on) ja et kindlam on päev varem kohale minna, saab rahulikult kõik asjad aetud ja pole trügimist. Mida ma aga ei teadnud, oli see, et kui seal öeldakse "soovituslik", mõeldakse kohustuslikku. Ehk et kui soovituslik saabumise kuupäev on 15. august, siis ei varem ega hiljem saabuda ei saa. Küsisin igaks juhuks selle ka koordinaatorilt üle. Broneerisin siis toa ühte hostelisse, mis oli suhteliselt odav ja sisaldab ka hommikusööki ja vaatasin, et tegelikult on neljapäeval lendamine ja Charlestoni hostelis ööbimine ikkagi kõvasti odavam, kui oleks olnud Washingtonis veel ühe öö veetmine ja reedel lendamine. Ja sellel on ka see pluss, et ma olen reede hommikul juba seal kohal ja saan kohe hakata oma asju ajama, enne kui suuremad hordid kohale jõuavad. Ma loodan.
12. Tervisepaberid. Vähemalt Charleston nõuab, et sul oleks enne minekut tehtud teatud vaktsiinid ja selle loetelu peab perearst allkirjastama ja templi peale lööma. Eile käisin siis seda tegemas ja selgus, et üht kohustuslikku vaktsiini, meningiidi oma, minuvanused saanud ei ole ja pole võimalik saada ka. Õnneks ütles sealne koordinaator, et nad saavad mind ka seal süstida (või noh, mis õnneks, ma tegelt lootsin, et pääsen sellest, sest nõelad pole just minu teema).

Need on siis sellised suuremad asjad, mis on mul nüüdseks kõik tehtud (kui ma just midagi totaalselt ära ei unustanud. Tegemata on pisemad asjad nagu pangaskäik, et uurida, kuidas ja kas ma seal oma kaarti saan kasutada, või on mõistlikum siin hunnik dollareid ära vahetada ja oma rinnahoidja nendega ära polsterdada. Siis peaks veel elektroonikapoest pistikute adaptereid hankima ja uurima Tele2-st, kas ma saaks viis kuud neile mitte maksta (loota ju võib). Ja siis on veel plaan osta üks hunnik pisemaid Eesti meeneid, mida sealsetele meeldejäävamatele tuttavatele laiali jagada.

Sina issand, küll ma räägin palju.