Nii kraamisin ma ka nüüd, kus tali lõpuks tuli, Pärnus oma uisud kapinurgast välja ja läksin liuväljale, kus ma veendusin - nagu absoluutselt igal aastal - et uisutamine on täiesti kohutav tegevus. Selles mõttes, et uisutamine tõepoolest kohutab mind, see on NII HIRMUS.
Probleemi tuumaks on ilmselgelt see, et ma olen väga vilets uisutaja. Ma mäletan oma lapsepõlvest täpselt ühte korda, kui ma uisutamas käisin, ja siis vedas mu sugulane mu naljaviluks käeotsas liuvälja keskele ning mina veetsin ülejäänud pool tundi, üritades sealt uuesti ära roomata. Nii et mul ei ole just väga pikka staaži. Mingil hetkel sain ma oma uisud ja siis sai ikka käidud romantiliselt mere peal ja mõnel aastal isegi rannapargis puude vahel uisutamas ja see oli okei, sest seal ei olnud teisi inimesi. Mis ongi tegelikult põhjus, miks mulle uisutamine ei meeldi - iga jumala kord on liuväljal konkreetsed BANDIIDID, kes kogu ülejäänud ausat ristirahvast oma hulljulgete manöövritega terroriseerivad. Nagu, me saame aru, sa oskad hästi uisutada, kas sa pead selle demonstreerimiseks mulle pidevalt otsa kimama ja viimasel hetkel mööda põikama, nii et ma iga kord südari saan? Jeez Louise.
Ja isegi kui ma talve jooksul jõuan uisutama rohkem kui korra ja hakkan ennast veits enesekindlamalt tundma, siis erinevalt kõigist teistest maailma inimestest, kes graatsiliselt mööda uisuplatsi liuglevad, võiks minu uisustiili kirjeldada kõige paremini kui "Tegin just püksi ja nüüd tahan kalli saada" - jalad harkis, käed laiali ja surmahirm silmis.
(Tahtsin siia panna eelkirjeldatud asendist täiuslikku näidispilti, aga ma ei leia seda üles, seega siin on pilt minust eelmisel aastal, kui ma arvasin, et uisutamine on lõbus ajaviide).
Ja jooksmisest... jooksmisest räägime kevadel.
No comments:
Post a Comment