A miks sa ei maga?

Minu unehäirete ajalugu on lõputu. Kui välja arvata unes söömine, kirjade saatmine ja autoga sõitmine, olen ma vist pea kõike teinud. Ma olen unes kõndinud, rääkinud, naernud ja nutnud. Ei ole haruldane olukord, kus ma lähen magama pidžaamades ja ärkan paljalt, pidžaamad hoolikalt kokku volditud ja toa teise otsa viidud või üldse kappi ära pandud. Ma olen näinud õudusunenägusid, millest ma olen karjudes üles ärganud. Olen ärganud unehalvatusega ja avasilmi unenägusid edasi näinud (seda on vist popp lucid dreaminguks nimetada). Mu unenäod on üldse väga kirevad ja harilikult mäletan ma neid täie detailsusega. Eelmisel aastal kimbutasid mind öised paanikahood, eriti, kui ma magasin üksi korteris. Ma nägin mingit und, mis muutus kiirelt õudukaks, ja kui ma sellest ärkasin, siis see uni ei lõppenud ära. Näiteks nägin unes, et maja põleb, ja kui ma silmad lahti tegin, nägingi selles ruumis igal pool enda ümber leeke, seinad olid tulikuumad ja hõõgusid ja mina olin oma voodis lõksus. Kui ma suutsin lambi põlema panna, siis unenägu hajus, aga paanika püsis veel kaua, mõnikord 15-20 minutit, mu süda peksis, käed värisesid ja nutt tikkus peale.

Need on kõik tulnud ja läinud, aga kõige sagedasem uneprobleem on minu puhul see, et und ei ole. Või õigemini, uni on suur, aga ma lihtsalt ei maga. Vahepeal avaldub see sellena, et ma ei saa magama jääda. Silmad vajuvad juba kinni, ma tunnen, et ei jaksa enam üleval olla, ronin voodisse ja ei maga. Aeg möödub, kell saab üks, kaks, kolm, ma tunnen, kuidas äratuskella helin järjest lähemale nihkub, mis tekitab veel omakorda paanikat, kuni ma lõpuks mingi hetk ära vajun, saan heal juhul neli tundi und ja olen terve ülejäänud päeva täiesti dazed and confused ja üritan kuidagi eksisteerida. Teine variant on, et ma jään normaalselt magama, aga ärkan lambist näiteks kell pool viis hommikul. Igal. Jumala. Hommikul. Mitu nädalat järjest. Ja kokkuvõttes olen ikkagi dazed and confused. Sellel aastal on mind aga millegipärast õnnistatud superkomboga - ma ei suuda magama jääda JA mu aju äratab mind keset ööd üles. Ilma naljata ei ole ma sellel aastal maganud ühelgi ööl rohkem kui viis tundi.

Ja ma olen proovinud nii tilku, tablette, magneesiumit, ekraanide ärapanekut, taimetee joomist, enne magamaminekut lugemist, KÕIKE peale kangete unerohtude. Eile näiteks ma ei teagi, mis kell ma magama jäin, kella poole neljast igatahes vaatasin veel kella. Ja enne kaheksat olin ärkvel mis ärkvel. Või noh, nii ärkvel kui saab olla inimene, kes näeb välja nagu ta oleks jõest välja tõmmatud ja kõnnib vastu erinevaid mööbliesemeid, sest tasakaal on magamatusest paigast ära läinud. Miksssssssssssss.

Lõpetuseks lasen Barenaked Ladiesil oma elu kokku võtta: