Samas ei saa mul loomadega hängimisest vist kunagi küll ja nii ma kirjutasingi paar nädalat tagasi Tartu Koduta Loomade Varjupaigale, et viia täide oma pikaajaline soov mõne koerakesega jalutama minna. Veits tegi murelikuks see, et nende sõnul on seal praegu ainult suured koerad, kes hirmsasti rihma sikutada arvastavad ja "füüsiliselt tugev" ei ole just esimene märksõna, mida ilmselt inimesed minu kirjeldamiseks kasutaksid. Noh see ja siis ma kartsin ka, et ma tahan sealt absoluutselt iga koera koju kaasa võtta. Õnneks pakkus K ennast oma tugeva käsivarre ja kaine mõistusega seltsiks ja nii me täna selle käigu ette võtsimegi.
Meile anti jalutamiseks üheksakuune(?) Sofi ja ta oli absoluutselt kõige võrratum väike uudishimulik karvaste kõrvadega koerake ja mu süda murdus miljoniks killuks, kui ma talle pai tegin ja sellele mõtlesin, et tal kodu ei ole. Ei läinud vist kolme minutitki mööda, kui ma juba üritasin K-le selgeks teha, et meil on absoluutselt vaja Sofi endaga koju kaasa viia, kuigi ma TEHNILISELT saan aru, et meie võrdlemisi fäänsi mööbliga üürikorteris ei ole ühele ülienergilisele kahe meetri kõrguse hüppavale koerale kohta (kuigi samas, meil on kõrged laed!). Aga päriselt ka, ma nii loodan, et ta saab kiirelt koju. Kuigi tal oli kohtadesse jõudmisega kohati nii kiire, et mul pidi käsi otsast lendama, oskas ta ka väga ilusti istuda, kui me talle maiust andsime või ma teda kõrva tagant sügasin ja talle rääkisin, et ta on maailma kõige ilusam ja parem koer.
Oeh! Tahaks koera. Ja kassi. Ja siis veel ühte koera ja veel ühte kassi. Ja paari alpakat.
Väike kokaiininina
No comments:
Post a Comment