Filantroopika: Aerusurf ja päikselised pärastlõunad

Charlestoni kolledžis tegutseb üks klubi, mis korraldab erinevaid vabas õhus toimuvaid seiklusi nagu matkad, mägironimised, ühised rattasõidud jne. Ühtlasi käivad nad korra kuus kesklinnast umbes 20 minutilise autosõidu kaugusel süstadega sõitmas ja aerusurfamas. Kui te juhtumisi ei tea (mina näiteks ei teadnud, et selle asja nimi aerusurf on), siis aerusurf tähendab seda, et sulle antakse surfilaud ja hiigelpikk aer ning sa seisad (või istud) sellel surfilaual ja muudkui aerutad. Väga äge igatahes. Meie rahvusvahelised on nendega mitmel korral kaasas käinud ja iga kord väga lähedalt delfiine näinud, aga meil pole siiani nendega liituda õnnestunud. Nüüd on aga ilmad ilmselt veel viimast korda sellel aastal ilusaks pööranud, päike paistab ja sooja on umbes 29 kraadi, nii et leidsime, et peaksime selle asja igal juhul ära proovima. Paraku on sinna suhteliselt võimatu saada, kui puudub auto. Teresal õnnestus aga eelmisel nädalal sõbruneda ühe saksa noormehega, kes eelmisel aastal siin oma magistri lõpetas ja nüüd Charlestonis elab ja tööd otsib ning autot omab. Kuna tal oli kolmapäeval nagunii plaanis aerusurfama minna, oli ta nõus Teresa, minu ja veel ühe saksa tüdruku Stephanie kaasa võtma.
Kolmapäeval oli taaskord marusoe ja täiuslik ilm, nii et sõime pärast loenguid kiire lõuna (mul lõppes kool juba kahest) ja sõitsime kohta, kus varustust laenutatakse. Ma plaanisin küll alguses süstaga minna, sest mul puuduvad igasuguste aerutatavate asjadega igasugused kogemused ja süst tundus veidi stabiilsem, sest seal saab sees istuda ja puha, aga otsustasime siiski kõik lauad võtta. Nii mulle, Stephaniele kui Teresale oli see esimene kord. Kui meile seletati, kuidas asi käib, tundus see väga hirmutav ja kui me vee peale läksime, olin täiesti kindel, et mina selle asja peal püsti küll seista ei julge. Õnneks liikus see edasi ka siis, kui seal peal istuda ja aerutada. Koht, kus neid asju laenutati, oli väikese lahesopi ääres, mis läks ühelt poolt üle ookeaniks ja teiselt poolt moodustas paari miili pikkuse jõelaadse osa. Parajasti oli tõus ja ookeanilt tuli päris tugev tuul, aga meil soovitati alguses vastuvoolu proovida, et laua õige tunnetus kätte saada, nii et me ukerdasime alguses seal sadamaosas, kus oli päris korralik lainetus, nii et mina ja Stephanie istusime, aga Teresa oli julgem ja sai suht kiirelt juba laua peal püsti. Ma korra proovisin ka, aga mu jalad värisesid nii kohutavalt, et oleksin peaaegu alla lennanud. Üldse, väga raske oli alguses edasi liikuda, selline tunne oli, nagu me ei liiguks üldse, sest kogu loodus oli meie vastu. Mis oli aga maruäge oli see, et see sadamaosa oli täiesti delfiine täis. No nad olid lihtsalt igal pool, kohati meist vaid mõne meetri kaugusel. Mul oli pidevalt hirm, et mõni delfiin tuleb mu laua alla ja lükkab mu ümber või et ma virutan mõnele neist aeruga vastu pead. Õnneks ei juhtunud kumbagi ja me pöörasime enne ookeani ühte vaiksemasse ojakesse sisse, kus laineid ei olnud, nii et ma julgesin ka ennast lõpuks püsti ajada. Pärast esimest viite minutit polnudki nii hirmus. Nägime krabisid ja austreid ja ägedaid veelinde.
Siis tuli mu lemmikosa, kus me pöörasime tagasi sadamasse ja lasime tõusul ja tuulel ennast lihtsalt kaasa viia. Läbisime uuesti delfiinide ala ja kulgesime vaikselt looduse tempos mööda seda jõelaadset ookeanipikendust allavoolu, nautisime päikest ja ilusaid maju kalda ääres ja rääkisime juttu ja oohhhh, see oli nii mõnus. Kahjuks oli see nii mõnus, et me kaotasime ajataju ja kuigi saime lauad kolmeks tunniks, pidime lõpuks ikkagi elu eest aerutama, et õigeks ajaks tagasi jõuda. Ma ausalt mõtlesin, et ma ei jõuagi kunagi tagasi, see oli lihtsalt nii RASKE, sest tõus oli meie vastu ja ühel hetkel lisandus ka tuul ja me olime juba päikesest parajalt rammestunud... aga lõpuks me minu suureks üllatuseks siiski tagasi jõudsime ning sõime pärast sealsamas restoranis õhtuks otse sadamast püütud mereande. Päike loojus ookeanile ja taevas oli suur punane täiskuu. See oli lihtsalt üks maagiline päev.
Ülejäänud päevad olin hommikust õhtuni koolis ja raamatukogus nagu ikka, aga täna otsustasin maksu mis maksab vähemalt pärastlõuna vabaks saada, sest ma pole teisi rahvusvahelisi niiiiii ammu näinud ning Marino kutsus inimesi endaga parki muusikat kuulama ja tšillima ning lubas boonusena oma sõbra kutsika kaasa võtta! No kuidas sa sellele ei ütled. Niisiis ärkasin täna varem, olin oma viis tundi raamatukogus ära ja olesklesingi ülejäänud päeva pargis päikese käes mõnusate inimeste ja hea muusikaga. Hea!