Maailma parim nali

Natuke pärast eilset halapostitust otsustasin oma saatuse üle kontrolli võtta ja vähemalt selle ühikaasja korda ajada. Noh, et juhuks kui ma peaks viisa saama, siis ei ole ma vähemalt kodutu, eks. Raske südamega kandsin need 200 dollarit üle ning tegin ühikaavalduse ära. Vaatamata pangaarve hirmkiirest kahanemisest oli vähemalt hea tunne, et midagigi on tehtud.
Kuna mul on töö pärast pidev vajadus oma e-maile lugeda, siis paar tundi hiljem lõin nutikas gmaili lahti ja kas sa näed, seal on kiri Charlestoni koordinaatorilt et ei, sa EI PEA seda 200 dollarit maksma. Ahjaa, vabandust et varem ei vastanud, tegelesin sellega, et sind sellest maksust vabastada. KAKSTEIST PÄEVA ja sa ei või mulle saata kahte rida et oota, ära veel midagi tee, me tegeleme olukorraga?!

Vastasin siis talle et jõle kahju tõesti, aga näed, ma just kaks tundi tagasi maksin selle raha ära, kas ma seda kuidagi tagasi saaks siis? Põhimõtteliselt jah, saab küll, aga alles siis, kui ma olen kohal ja endale seal pangakonto avan.