Õud ja äng ehk lugu sellest, kuidas keegi mind ei taha

Niisiis, 6. mail ehk umbes täpselt 2,5 kuud pärast seda kui mu dokumendid Eestist USA poole teele läksid, tuli ka lõpuks kiri, milles mind õnnitleti Charlestoni kolledžisse vastuvõtu puhul. Järsku läks kõik maru kiireks, sest juba järgmiseks esmaspäevaks oli vaja nimekirja ainetest, mida ma võtta tahtsin, ühtlasi pidin esimesel võimalusel ära täitma ankeedi, mille põhjal mulle Charlestonis kohapealne semu määratakse ning tuletati ka meelde, et ühikatoa avalduse tegemiseks on aega 31. maini.
Veetsin siis peaaegu terve päeva endale aineid valides, sest ausalt, see on ikka USKUMATU, mida nad kõike pakuvad. Alates stepptantsu algkursusest kuni praktikani politseijaoskonnas. Ja kõik, mis sinna vahele jääb. Otsustasin mitte võtta üle miinimumi ehk nelja aine, kuna ma tahaks ka seal oma makatööd kirjutada ning juba need neli, mis ma välja valisin, täidavad tegelikult nädala kenasti ära. Lisaks ma ju ei tea, kui palju iseseisvat tööd nende jaoks vaja läheb. Pluss muidugi see, et iga aine jaoks tuleb ise õpik välja osta, mis võib minna üsna kulukaks. Uhkustaksin ka siin nüüd nende suurepäraste ainetega mille ma välja valisin, aga... enam kui kaks nädalat hiljem ei ole ma IKKA VEEL saanud vastust, kas ma neid võtta saan.
Siis ei saanud ma sisse logida Charlestoni kolledži siseveebi, mille kasutajatunnus ja parool mulle saadeti. Pärast kahepäevast nende tehnilise toega kirjade vahetamist (nad vähemalt vastasid mulle!) sain selle lõpuks korda, aga kui tahtsin hakata ühikaavaldust teha, selgus, et ma pean maksma mingi tagatisraha ja avalduse tegemise tasu. Kuna ma polnud kindel, kas ma pean neid maksma, kui majutus iseenesest mulle tasuta on, siis kirjutasin sealsele koordinaatorile ja küsisin. Lisaks see väike probleem, et isegi kui ma oleks hirrrrmsasti tahtnud maksta, logis MyCharleston mind iga kord välja, kui maksmise lingile vajutasin. Selle kirja saatmisest on nüüd möödas 12 päeva... ja vastust pole tulnud. Õnneks ma olen ülimalt nutikas ning leidsin teise tee, kuidas seal lehel seda asja maksta saab, nii et kannan oma raha neile igaks juhuks täna ikkagi üle, siis ei jää ma vähemalt kodutuks, kui mind sinna üldse lastakse.... Mis toob meid kolmanda ängiallika juurde.
Umbes nädal pärast vastuvõtu e-kirja saabusid Tartu Ülikooli ka mu vastuvõtudokumendid koos viisakutsega. Esimene samm viisa taotlemisel on nende dokumentide alusel maksta ära SEVIS fee, ehk siis mingitsorti viisalõiv. Charlestonist soovitati mul teha see makse Western Unioniga, seega täitsin seal kodulehel ankeedi ära ja valisin makseviisiks WU. Kirjutasin kõik andmed üles, mida mul ülekande jaoks vaja oli ja suundusin rõõmsalt Eesti Posti postkontorisse, kus WU makseid teha saab. Seal aga teatati mulle, et Western Unioniga saab teha ülekandeid ainult ja AINULT eraisikutele. "Aga ma....., aga mulle... aga nad ütlesid...." üritasin postkontoris olukorras selgusele jõuda, aga mind suunati sujuvalt panka edasi. Panku üritan ma üldiselt iga hinnaga vältida, sest kohe kui ma maha istun, surutakse mulle mingeid sambaid peale või tehakse etteheiteid, et mu pension just selles pangas ei kogune (haha, nagu mu sissetulek oleks nii märkimisväärne et nad selle protsendiga midagi peale jäätise ostmise ette saaks võtta).
Mulle meenus, et seal avalduse tegemise lehel pakuti ka võimalust krediitkaardiga maksta ning proovisin seda teed kasutada. See mul esiti ei õnnestunud, sest ma olin juba avalduse ära teinud. Pärast mõningast jebimist sain ikka makstud ning nüüd näitab see süsteem, et mul on kaks avaldust, üks makstud ja teine maksmata. Oeh.
Kuna krediitkaardiga makstes saab kohe kätte selle maksekinnituse mida on vaja saatkonnas viisa intervjuu jaoks, kirjutasin kohe ka saatkonda, et tere, tahaks täiega lasta ennast intervjueerida ja tõestada teile, et ma ei lähe Ussi rikast meest otsima. See oli siis nädal tagasi ja tänaseks... pole tulnud mitte mingit vastust.
Ehk siis, ma olen üsna kindel et FBI sai teada sellest korrast kui ma ükskord pargipingil rätsepaistmes istusin ja politsei mulle märkuse tegi, et jalad ei tohi pingi peal olla ning nüüd nad enam mind oma riiki ei taha ja loodavad, et kui nad mind piisavalt kaua ignovad, siis ma lihtsalt annan alla. Aga ma ei anna iial alla. Ei iial! Kui vaja, siis lähen saatkonda kohale ja intervjueerin ennast ise, et nad näeksid, kui imepärase eksemplariga minu näol tegu on.

Aa, ja seda ka, et ma olen vist ainuke eestlane kes Charlestoni läheb, seega ma pean augusti alguses peaaegu kaks nädalat ÜKSI New Yorgis ja Washingtonis hängima. Kes ühineb?