Asjade arengutest ja taandarengutest

Vahepeal on (peamiselt tänu mu enda väsimatule pindakäimisele) asjad isegi natuke liikuma hakanud. Kuna saatkonnalt vastust ei tulnud ega tulnud (ja ilmselt kunagi ei tulegi, sest USA saatkonna kodulehel on ilmselgelt teave üsna puudulik), siis jõudsin guugeldamisega sellele lehele http://ustraveldocs.com/ee_ee/index.html?firstTime=No, kus pakuti elektroonilist viisa aja broneerimist ja puha. Tegin endale konto, jõudsin suht kaugele isegi ja siis nõuti, et ma sisestaksin mingi numbri mis tõestaks, et ma olen viisalõivu ära maksnud. Sellest, kuidas ma seda maksta üritasin, olen juba kirjutanud. Võtsin siis selle maksekinnituse lahti ja hakkasin järjest kõiki numbreid sisestama, mis seal kirjas olid, aga ei midagi. Iga kord ütles süsteem, et ma pole viisalõivu tasunud. Järgmisel öösel tuli mul paar jumalikku ilmutist, kust neid numbreid leida, aga isegi neid sisestades ei läinud läbi. Olin juba üsna nõutu ja hakkasin seal lehel suvalistele kohtadele klikkima, kuni jõudsin leheni, mis loetles viisalõivule lisaks makstavaid tasusid ning seal oli ka kenasti mu Sevis fee kirjas. Ma mõtlesin, et see ei saa ometi olla võimalik, et lisaks 180 dollarile, mille ma juba maksin, pean VEEL 160 dollarit välja käima. Kindluse mõttes otsustasin helistada saatkonda ja järgi küsida ning pärast umbes 10 minutit ootel olemist (järgmise kuu telefoniarvet väga näha ei taha) küsis üks väga meeldiv naisterahvas mu andmed ning kinnitas et jah, tõepoolest, viisalõiv tuleb lisaks tasuda. Oeh... vähemalt see naisterahvas oli tõesti meeldiv, lausa nii meeldiv et ta tänas mind helistamise eest kolm korda. ÕNNEKS oli selle Sevis fee tasumine ikkagi vajalik, mis on minimaalne lohutus, sest selleks, et viisalõivu maksta, pidin maksma 25 eurot lisaks ülekande eest. Aga see on ka okei, mul tegelt oligi raha ülearu, muidu muudkui tõsta neid rahapakke ühest kohast teise, tüütu ju. Vähemalt sain viisa aja järgmise neljapäeva hommikuks, nii et loodetavasti nad usuvad mind, et ma ei lähe sinna endale rikast meest otsima ja sellega saab korda. Nüüd on veel üheks suureks väljaminekuks ravikindlustus. Noh, ja siis muidugi sellised pisiasjad nagu lennupiletid ja NY ja Washingtoni hostelid.
Kogu selle viisajama keskel oli mul aga tegelikult meelest läinud, et enne minekut pean siin ära esitama ka oma õppelepingu. Aga selleks, et seda teha, pean kõigepealt esitama VÕTA komisjonile nimekirja ainetest mida võtta plaanin, siis peab see komisjon selle ära kinnitama (millega võib minna kuni kaks nädalat) ja siis selle põhjal saan teha lepingu, mis allkirjastatakse siin, siis liigub see tigupostiga USAsse, kus see ka allkirjastatakse ja siis peab see enne mu minekut tigupostiga veel siia tagasi jõudma. Seega kirjutasin sellele koordinaatorile, kellele ma kolm nädalat tagasi olin saatnud nimekirja ainetest millest ma huvitatud olen, et kuidas nendega on. Pärast päris mitut päeva ta vastas, et olen registreeritud sotsioloogiasse ja antropoloogiasse, aga teiste kohta veel ei tea. See on suht naljakas, sest ma ei tahtnud antropoloogiat üldse võttagi, aga okei. Reedel ta siis saatis mulle "täieliku" nimekirja ainetest, kuhu ma registreeritud olen (kuhu kuulus endiselt ka antropoloogia), aga seal nimekirjas oli ainult kolm ainet ning selleks, et oma punkte kokku saada, pean võtma vähemalt neli. Saatsin talle küll vastuse, aga ta ilmselt ei jõua sellega tegeleda, nii et ma arvan, et panen mingid ained ikkagi VÕTA komisjonile esitamiseks kirja ja esitan homme hommikul enne Tartust äraminekut ära ning loodan parimat.
Et te ei arvaks, et kõik on hirmus võitlus ja ving ja viu, siis tegelikult juhtub toredaid asju ka. Neljapäeval kirjutas mulle üks neiu Charlestoni kolledžist, kes hetkel Tartus välissemestrit teeb ning ütles, et kui ma tahan, siis me võiksime kokku saada. Kas ma tahan? Muidugi tahan! Täna õhtul lähme Wernerisse kooki sööma :)
Ühtlasi sain kirja mulle määratud Charlestoni semult. Vaatamata sellele, et ma nägin korduvalt unes, et selleks saab lühike geipoiss Manuel, kirjutas mulle hoopis 19-aastane Polina, kes on sündinud Moskvas ja kes viieaastaselt Lõuna-Carolinasse kolis. Oleme paar kirja kirjutanud ja ta tundub VÄGA entusiastlik. Samas, kes ei oleks 19-aastaselt entusiastlik, eks. Ta räägib ka veel soravalt vene keelt, nii et ma saan oma vene keelt ka harjutada. Polegi ammu kellegagi oma "ja otšen umnaja papugaja" vestlust pidanud.