Jõudsin Müncheni pearaudtejaama natuke enne ühtteist ja see, mis seal toimus, võttis kergelt õhku ahmima küll. Nahkpüksid ja tissikleidid olid lihtsalt igal pool ja panid pea ringi käima ning enamus oli ennast juba rongis kaasavõetud õllest lõbusaks joonud - Teresa ütles, et ta ei mahtunud peaaegu rongilegi, sest sõitjaid oli nii palju ja pooled pidid jaama maha jääma. Õnneks võeti tema siiski peale ja me suutsime üksteist selle hulluse keskel isegi üles leida ning Oktoberfesti alale jalutada ilma, et meid tikk-kontsade ja matkasaabaste alla oleks trambitud.
Festivali ala oli.. noh, nagu võiks ette kujutada, kuigi isegi Eestist tulnuna ei ole ma harjunud nii vara nii palju nii purjus inimesi nägema. Oli veel ka nn Itaalia nädalavahetus, mis tähendas, et linna oli saabunud massiliselt itaallasi, kes väidetavalt väga õlut ei kannata, nii et siin-seal võis neid juba okseloigus vedelemas näha. Õlletelgid olid juba enne kahtteist ääreni täis, nii et sinna ei saanud isegi sisse vaadata ja suurem osa inimesi veetis aega arvukate karussellide ja õnnemängudega. Tegime Teresaga alale väikse ringi peale (siis sai veel natuke vabamalt liikuda), saime Evaga kokku ja sõitsime suure vaaterattaga, et sellest värgist korralikumat ülevaadet saada, sõime lõunat ja hunnikutes magusat (sest K majas meil midagi magusat ei ole, kuna see on ebatervislik ja selle aja peale nägin ma juba und vannidest, mis on täietud šokolaadiküpsistega, mmmmmmm) ja suundusime lõpuks lihtsalt Müncheni peale, kus me paar tundi ringi jalutasime, kuni jalad hakkasid alt ära kukkuma, ning jätsime Evaga hüvasti ja suundusime siis Teresaga rongijaama (mul oli see tee ikka veel meeles sellest ajast, kui me seal mingi arv aastaid tagasi Keiuga käisime), et tema juurde Ingolstadti sõita.
Ausalt, see oli mu elu kõige pikem tunniajane rongisõit. Kell oli pool seitse ja enamike jaoks hakkas pidu juba ilmselgelt läbi saama, sest nad olid hommikul kella üheksast saadik joonud. Kõik laulsid ja karjusid ja purjus naised tirisid oma tissikleite VEEL allapoole, et veel rohkem paljastada ja lõid valimatult kõigile meestele külge ja aeg-ajalt võeti mingi veider laulujoru üles ja... oeh, see oli päris kole. Kui see seltskond maha läks, oli reaalselt selline tunne, nagu me oleksime kurdiks jäänud.
Aga Teresa juures oli tore, nagu meil alati on. Ta lihtsalt on mu sugulashing, pole midagi teha. Vaatasime John Oliveri ja sõime burksi ja järgmisel hommikul vaatasime John Oliveri ja sõime kooki ja ma sõitsin tagasi Münchenisse.
Oli tore, aga teist korda Oktoberfesti vist ei teeks. Aga pilte tegin ka seekord, lõpuks!
No comments:
Post a Comment