Minipuhkus Dubrovnikus + video

Nädala alguses otsustasime K-ga poolspontaanselt Splitist jalga lasta ja kiirelt Dubrovnikusse põigata. See oli mul nagunii siin olemise ajal plaanis, kuna eelmisel korral jäi see tegemata, aga suur oli minu rõõm, kui K samuti kaasa tahtis tulla. Veel suurem oli minu rõõm, kui selgus, et meie Tartu naabrid plaanisid samuti esmaspäeva hommikul autoga Dubrovnikusse sõita, seega saime kirja ka väikse roadtripi, mille jooksul sõime muuhulgas kiirtee ääres värskeid austreid (seda näeb videost).

Ma olen see tüütu turist (ja kohalik), kes alati katsub kõiki kujusid, mida katsuma peab. Ega ma loll ole, et tasuta õnne kasutamata jätan!

Dubrovnikus oli meil ööbimine täpselt keset vanalinna, seega võtsime esimesel päeval kohe vanalinna käsile. Olime nii turistid kui võimalik ja ronisime üles linnamüüridele, kust avanev vaade oli tõepoolest väga lahe. Nägime ülevalt ära nii mere kui linna ja tegime mustmiljon pilti.

Dubrovnikus sai värskeid karpe ka. Mmmm, karbid

Õhtul jalutasime veel müüride vahel, K veendus, et me näeme ära ikka iga vanalinna nurga. Ühel hetkel hakkasime mängima mängu "Mitut kassi me näeme". Ma arvan, et kui oleksime seda kohe pärast saabumist mängima hakanud, oleks arv ilmselt üle 50 tulnud, aga kuna taipasime mängima hakata alles õhtul, saime umbes tunnise jalutuskäigu peale kokku 27 kassi. Kassid ja trepid olekski vist selle Dubrovniku tripi märksõnaks, sest kasse oli tõepoolest igal pool. Ja treppe ka.

Isegi Wonderwoman vajab mõnikord värskelt pressitud apelsinimahla

Mitut kassi näed?

Aga siin?

Järgmise päeva hommikul otsustasime, et oleme veel turistid ja sõidame ka köisraudteega Dubrvoniku taga oleva mäe otsa vaadet nautima, aga saime täiega tünksi, sest niigi pilves ja hallivõitu ilmast sai peagi pärast üles jõudmist läbinisti udune ilm, nii et vaadet jagus meile vaid heal juhul kümneks minutiks.

Kuna meie päevakava oli tihe, ei olnud meil mahti mäe otsas päikest oodata, seega sõitsime alla tagasi (ja siis tuli muidugi päike välja) ning läksime kindlusesse (sest meile meeldivad trepid). Kindluse pilet oli linnamüüride pileti sees, aga kui aus olla, siis peale vaate linnale seal suurt midagi vaadata ei olnud... mitte, et vaade võrratu poleks olnud.

Vaade kindlusest

Pärast kindlust oligi aeg hakata vaikselt sadama poole trippima, kuna tahtsime katamaraaniga tagasi Spliti minna. Jalutuskäigu esimene pool oli väga ilus ja kulges läbi mere kohal kõrguva pargi, teine pool aga suure lärmaka tänava ääres, nii et lõpp vajus veits ära. Päeva lõpuks saime veel natuke vihmagi. Paadisõit võttis umbes neli tundi aega ja kuigi me võtsime endale istekohad esiritta (ülimugavad toolid olid), siis kõige ilusama vaate ajaks, kui hakkasime pimedas Spliti jõudma, kaeti kõik aknad musta riidega kinni, nii et tripi päris lõpp on läbinisti dokumenteerimata.

Pargike

 Ja meie paadike

Ja video on ka: