"Väikesest" jalutuskäigust sai lõpuks viietunnine ja kümnekilomeetrine matk ümber terve Marjani künka ja pargi, mille lõpus nõustusime mõlemad, et see oli kõige mõnusam päev, mille siin linnas veetnud oleme.
Sattusime mitmetesse hooaja eelselt pooltühjadesse randadesse ja mõnusatele männimetsa radadele, ma sain sellel aastal esimest korda varbad (neljateistkraadisesse) vette pista, nägime snorgeldavaid ameeriklasi, sõbralikke koeri ja kõiki Horvaatia lapsi ühe batuudi peal kisamas ning sõime lõunaks mere ääres kivi peal istudes popcorni, sest midagi muud praegusel ajal pargist süüa ei saa.
Pärastlõunal vedasime ennast linna sööma. Plaan oli süüa ühes Mehhiko toidukohas, ainult häda oli selles, et seda kohta ei olnud. Läksime Google Mapsi järgi, käsime mitu korda mööda tänavat edasi-tagasi, aga mida polnud, seda polnud, seega maandusime lõpuks ühes vegan kohas. Pärast sööki läks K veel kõrvaltänavasse vaatama, et järsku nad on oma Mehhiko toidu sinna peitnud, kui järsku plaks! Kõrvaltänavast tulles põrkas ta kokku meie endiste Tartu naabritega. Maailma kõige eestlaslikum kogemus lihtsalt. Kutsusime nad õhtuks oma rõdu peale veini jooma, aga olime lõpuks ise nii kutud, et lükkasime ühise ajaveetmise pühapäeva peale ja sõime üheskoos rõdul pannkooke.
Laupäevasest matkast valmis vlogi ka, panen selle siia lõppu. Olen selle üle iseäranis uhke, sest mul õnnestus isegi GoProga heli salvestada, nii et natuke juttu on ka.
PS, YouTube'is saab seda 4K kvaliteediga ka vaadata.
No comments:
Post a Comment