Lugu sellest, kuidas minust au pairi ei saanud

Niisiis, nüüd kus ma olen juba peaaegu kolm nädalat kodus olnud, oleks ehk viisakas siin blogis ka mainida, et ma olen peaaegu kolm nädalat kodus olnud.
Ma võtsin nüüd portsu hoogu ja mõtlesin, et mida siia kirjutada ja mida mitte, aga otsustasin, et jätan selle sõnavõtu võrdlemisi minimaalseks. Kui tahate täpsemalt teada, miks ma au pairiks olemist juba kolme nädalaga südamepõhjast põlgama hakkasin, eks küsige. Ma ilmselt ei oskagi kogu tõde selgitada ja vastan, et selgus, et ma vihkan lapsi (mis ei ole päris tõde, aga üksteist kannaga näkku peksvad väiksed poisid ei ole mu lemmikud küll, iseäranis kui ma nendega sama keelt ei räägi) ja snoobe. Või et ma olen selle jaoks liiga vana. Või et emotsionide põhjal tehtud spontaansed otsused ei ole ikka minu jaoks. Või et ma lihtsalt ei tahtnud. Või kõik kokku.

Aga olgugi et lühike, väärtuslik eluõppetund oli see sellegipoolest ja eks aeg näitab, kui palju see päriselt mind mõjutas, aga paar olulist asja, mille ma selgeks sain, tasuks vast kirja ka panna:
1. Eesti on parim riik maailmas. Ärge laske ennast petta mägedest, järvedest ja robotmuruniitjatest. Eesti on parim!
2. Eriline pärl on veel Pärnu.
3. Selle pärli eriliselt eriline pärl on minu tuba.
4. Mulle ei meeldi inimestega töötada. Mulle meeldib oma arvutiekraaniga töötada.
5. Lennupiletite ostmine on maruäge hobi, aga paraku na kulukas.
6. Kõik, mis tundub esmapilgul liiga hea, et tõsi olla, seda rohkem kui tõenäoliselt ongi.

Kõik läks marukiirelt ja mind (üsna sõna otseses mõttes) löödi majast välja natuke enam kui 48 tundi pärast seda, kui ütlesin, et kogu see värk ikka ei ole minu jaoks. Eelmise päeva õhtul kell 11 järgmise päeva lõunaks lennupiletite ostmine ja üksinda 35 kg pagasiga kolme rongi, lennuki ja taksoga u 10 tundi teel olla oli üsnagi huvitav kogemus. Aga noh, inimesed. Nad on mõnikord nõmedad.

Nüüd ma olen mõnda aega kodus olnud ja ei suuda ikka veel ära rõõmustada, KUIVÕRD hea siin olla on. See ei tähenda, et ma oleksin matnud maha plaani mõnda aega Horvaatias elada või... noh, näis. Aga au pairiks ei lähe ma enam never, kui just kellegi elu sellest ei sõltu. Aga blogimisega ma jätkaks ikkagi, sest vahel ma tunnen küll, et võiks paar mõtet kirja panna või midagi. Samas teeb mind kuidagi ebakindlaks teadmine, et ma ei tea, kes loeb (peale selle, et ma tean, et Susanna loeb).

Aga well, mu sünnipäeva tähistame sellel aastal Viinis, nii et eks sealt peaks ikka pilte panema! Ja üldse, kuigi mu maailm piirdub enamikel päevadel arvutitooli ja ekraaniga, siis mõnikord me ikka teeme asju ka, mida tahaks mäletada ja millest ju võiks kirjutada. Eks näis.