Terve mu elu on olnud vale

Täna hommikul pidime K-ga minema politseijaoskonda, et mind Austrias viibijaks registreerida (või midagi sellesarnast, ma endiselt ei saa aru, miks, kui ma ELi kodanik olen, aga okei). Ja noh, kui te ütlete mulle politseijaoskond ja Austria, siis minul tuleb vaid üks seos pähe - komissar Rex! Ma täiega kujutasin ette, kuidas ma seal üritan oma äraplaasterdatud näppudega sõrmejälgi anda või mida iganes nad mult tahavad ja siis lööb Rex käpaga mu tähtsale paberile templi alla ja ma saan lõpuks demonstreerida oma saksa keele oskusi, öeldes "na gut, Rex" ja kõik on täiega vaimustuses (siiani olen ma siin olles õppinud peamiselt erinevaid saksakeelseid hellitusnimesid ja mõned roppused naissuguelundite kohta).
Ja saate aru, see kõik oli vale! Ma olin põhjatult pettunud. Reaalsus oli hoopis see, et seal oli paar igavat naist leti taga, nad tegid mu passist koopia, ma andsin allkirja ja maksin viisteist eurot, nad kirjutasid mu nime valesti ja andsid mulle paberi (kus küll oli tempel all), me läksime tagasi, nad andsid mulle uue paberi õige nimega ja oligi kõik. Aga, nagu selgus, lubab see paber mul nüüd igavesti Austrias olla, kui mul peaks selleks tuju tekkima ning ma võin selle alusel omale siin ka hiljem mingit muud tööd otsida, kui peaks tahtmine olema (endiselt ei saa aru, miks mul seda õigust juba ELi kodanikuna polnud, aga okei okei). "Vot kui tore, sa saad meile ka kaheks aastaks jääda, kui tahad!" rõõmutses K ja ma oksendasin endale sellepeale natuke kurku. Mitte, et mulle siin ei meeldiks, aga ma natuke loen juba praegu päevi nädalavahetuseni (samas mul tuleb ka hiiglama lõbus nädalavahetus, loodetavasti) ja jõuludeni ja märtsini ja suveni ja... järgmise septembrini :D

Pilte ikka pole, sowwy :(