Viisaintervjuu

Täna hommikul umbes 9.45 jõudsin üliturvatud USA saatkonna ette, sest 10.10 oleks pidanud toimuma mu viisaintervjuu. Kuna ma polnud päris kindel, kui vara ma sinna sisse minna võin, tegin igaks juhuks paar ringi Kentmanni tänaval ja uudistasin ümbrust, aga ühel hetkel mõtlesin, et see võib ka kahtlustäratav näida, kui mingi tsikk sinise seelikuga edasi-tagasi lehvib ja otsustasin ikka sisse minna. Kõigepealt tuli läbida turvakontroll, mis sarnanes lennujaama omale, ainult kuna ruum oli väiksem ja turvamehi rohkem siis see tundus kuidagi... intiimsem? Mu kott valgustati läbi ja leiti, et seal on vedelikke (joogipudel ja näokreemid, sest ma plaanisin pärast otse Pärnusse sõita) ning mul paluti veepudelist turvameeste nähes lonks võtta. Eee.. okei, sellist asja pole varem ette tulnud. Lonksasin siis seal oma Pärnu kraanivett ja mõtlesin, et kas ma pean ka näokreemist lusikaga ampsu võtma. Õnneks ei pidanud, aga mu vihmavari ja telefonilaadija olid ilmselt siiski piisavalt ähvardava välimusega, et pidin koti alla nende juurde jätma.

Läksin üles ja ootasin elavas järjekorras, et oma dokumendid ära anda. Kui jõudsin selle hirrrmus sõbraliku naisterahva juurde selgus aga, et ma olin kõige olulisema ankeedi üldse täitmata jätnud ja ilma selleta intervjuu toimuda ei saa. Noh.. geniaalne! Ta ütles aga, et kui ma enne 11.40 täidetud ankeediga tagasi jõuan, saavad nad intervjuu ikkagi ära teha, vastasel juhul peaksin järgmisel nädalal uuesti Tallinnasse sõitma. Õnneks, ÕNNEKS töötab mu ema kõrvaltänavas, nii et ma tormasin tema juurde ja veetsin vähemalt pool tundi seda ankeeti täites, sest küsimused, nagu ikka USA puhul, olid väga põhjalikud. Näiteks, kas ma kavatsen minna USAsse eesmärgiga panna toime terrorismiga seotud kuritegu või plaanin aidata kedagi, kes säärast kuritegu sooritada tahab. Või kas ma olen hoidnud enda juures vangis USA kodanike lapsi. Või kas ma kavatsen minna prostituudiks. Või aidata inimkaubitsejatel äri ajada. Kuna kogu ankeedi täitmine käis meeletu kiiruga, siis mõtlesin, et tegelt oleks ikka hüsteeriliselt naljakas, kui kogemata mõni linnuke 'jah' kasti läheks. Lisaks olid veel sellised normaalsed küsimused nagu kahe mittesugulasest inimese kontaktandmed, kes kinnitaks, et ma tõepoolest lähen USAsse õppima. Lõpuks sai see ankeet siiski täidetud ja välja prinditud ja ma tormasin tagasi saatkonda. Veelkord turvakontroll ning veelkord seal ooteruumis istumine, aga seekord oli enne mind juba rohkem inimesi ning avatud oli ka teine kabiinike, kus konsul intervjuusid läbi viis. 

Seekord sain oma dokumendid sõbralikule naisele üle antud ning istusin määramatu aja (telefon võeti mult ju ära) seal oodates, kuni kõik peale minu olid konsuliga ära vestelnud. Mõned olid seal ikka päris pikalt, minu "intervjuu" võttis aga maksimaalselt kaks minutit ja meenutas natuke keeletesti suulist osa, mis koosnes umbes samadest küsimustest ja kestis sama kaua. Küsiti, mis programmiga ma lähen, mida ma õpin ja millal lõpetan. Kõik! Aitäh, viisa on olemas, homme saate passi kätte. 

Niisiis, viisaga on (loodetavasti) nüüd korras ja kohvergi sai selle tähistamiseks ära ostetud ning homme või millalgi võiks juba hakata lennupiletitega tegelema, sest ega nad odavamaks ju ei lähe.

Seda ma vist siin veel maininud ei ole, aga see Charlestoni neiu, kellega ma eelmisel pühapäeval kooki söömas käisin, oli hiiiiiglama tore ja rääkis Charlestoni ja selle kolledži kohta igasuguseid huvitavaid asju. Näiteks seda, et linn on merepinnast allpool ja vihma sajab palju, nii et ei ole haruldane, et inimesed tänavaid mööda paadiga sõidavad. Või seda, et randa ei saa, kui autot ei ole. Või seda, et kui sa öösel ei julge üksi raamatukogust koju minna, saad helistada turvale ja ta tuleb jalutab sinuga koos ühikasse.