Intelligentne huumor

Rääkisime viimasel ajal mitme inimesega luupainajatest ja ma läksin eile õhtul oma vanasse (kinnisesse) blogisse otsima oma kõige eredamat kokkupuudet luupainajaga, mis on vist ainus kord mu elus, kui olen üles ärganud iseenese karjumise peale (ma rääkisin ju pidevalt, et Tolstoi korteris kummitas).

Seda lugu ma ei leidnud, küll aga amüseerisin end tubli pooltunnikese oma kunagiste postitustega. Ma olin vanasti nii palju vaimukam! Mis juhtus?

Peamised järeldused, milleni ma jõudsin on:
1. Susanna on mu parim naltsipartner forever and ever ja
2. sess (eriti just kirjanduse õpingute ajal) on parim blogimise motivaator.

Mina süüdistan magistriõpet oma vilkaima mõttetöö mõrvamises.

kolmapäev, detsember 01, 2010

Eesti kirjandus II eksam.
Ruum on täidetud keskendunud, aastaarve peast teadvaid üliõpilastega.
Avaneb uks ja sisse astub napis riietuses Susanna, peast jalatallani tätoveeritud (pindmise ornamentaalse struktuuriga) ja ütleb: "Tere, mina olen Marie Underi esimene loominguperiood."

Mul pole enam isegi piisavalt teadmisi, et aru saada, kas see nali töötab või mitte. Aga kui töötab, siis kuramuse intelligentne huumor, ma ütleks!

Also, peaks uuesti suure ahastuse (või paine ja spliini, nagu ma vanasti ütlesin) korral kasutusele võtma väljendi "lähen Emajõest Betti Alveri koralle otsima".

Jahh, bakaõpingud tegid mind ikka veits rafineeritumaks. Makaõpingud tegid mind lihtsalt veits... funktsionaalsemaks.